Kristlik filosoofia

Kristlikuks filosoofiaks nimetatakse kristlusel põhinevat filosoofilist traditsiooni.

Alged

Puuduvad ajaloolised tõendid, et Jeesus oleks mõne kirjaliku teose autor, või kirja pannud mõne süstemaatilise filosoofia või teoloogia. Kristliku filosoofia aluseks võetakse üldiselt Uues Testamendis kirja pandud Jeesuse elu sündmused ja Jeesuse õpetused.

Paulus Tarsosest (algselt Saulus Tarsosest) oli juudist Rooma riigi kodanik, kes kiusas taga varakiriku kristlasi, sealjuures abistades märter Stefanose tapmisel. Saulus läbis dramaatilise pöördumise saades kristlikuks juhiks, kes kirjutas mitmeid epistleid või kirju varakiriku kristlastele, õpetades neis doktriini ja teoloogiat, mis on olulisteks allikateks hilisemale kristlikule filosoofiale. Mõned tema kõned ja debatid on kirjas ka Apostlite tegude raamatus.

Kristluse kiire levik antiikmaailmas tingis, et algselt püüdsid mitmed haritlased kristlust sobitada hellenistliku antiikfilosoofiaga. 2. sajandi lõpul pöördusid kristlusse ka mitmed haritlased, kes üritasid lähendada Piibli semiitlikku jumala-kontseptsiooni ja antiikfilosoofiat. Filosoofiliselt haritud kristlikud apologeedid kasutasid teadlikult filosoofilist retoorikat, et kaitsta kristlust ja monoteistlikku õpetust valitseva polüteismi kontekstis.

Kristlus polnud religioon ega filosoofia selle sõna roomalikus tähenduses. Pealegi oli kristlastel raske nimetada endi "uskumusi" ja nad ei olnud vist teadlikud erilise mõttesüsteemi väljakujunemisest. Selle poolest sarnanesid nad hellenistlike kultuste liikmetega. Kõigil puudus sidus "teoloogia", tegu oli pühendumishoiakuga. Kreeka keelne pisteuō ja ladina credo viitas tollal emotsioonile, mitte intellektuaalsele arusaamale.

Platonism oli hilisantiikaja kõige populaarsem filosoofia. Kristlus saavutas täismõju maailmas kus valitses platonism ja uusplatonism. Edaspidi, kui kristlikud mõtlejad püüdsid selgitada oma usulisi kogemusi, pöördusid nad muidugi Plotinose ja tema hilisemate õpilaste uusplatonistlike nägemuste poole. Arusaam ebaisikulisest valgustusest, mis oli väljaspool inimvaldkondi, aga loomupärane inimkonnale, oli lähedal hinduistlikule ja budistlikule ideaalile Indias. Hoolimata pinnapealsetest erinevustest oli monoteistlike ja muude reaalsusekäsitluste vahel põhimõttelisi sarnasusi. Meeleseisund mida nimetatakse nirvaanaks, Ainsaks, Brahmaks või jumalaks on inimkonnale loomuomane ja seda taotletakse lõputult.

4. sajandil ei olnud inimesed enam veendunud, et Platoni jumal oleks samastunud Piibli jumalaga. Näiteks Areios, Alexandros ja Athanasios hakkasid uskuma õpetust mis oleks jahmatanud iga platonisti – jumal oli maailma loonud eimillestki, põhjendades arusaama pühakirjaga. Kreeklaste kauge jumal, keda iseloomustas apatheia, näis olevat täiesti erinev jumalast, kes väidetavalt kehastus Jeesuses (nagu avatar). Nagu judaism varem ja islam hiljem, põrkus kristlus kreeka mõistuseõpetusega (ratsionalismiga).

Kristlik filosoofia ajalugu sisaldab kahe alge, müüdi ja loogika, vastandumist. Kristlikuks religiooniks nimetataksegi seda osa mis tugineb müüdile. Kristlikuks filosoofiaks nimetatakse püüdu luua loogilist süsteemi. Näiteks Areiose õpetus oli liiga selge ja loogiline. (Pühakirja tõlgendamises tähendab see sümboolse ja sõnasõnalise meetodi valitsemist eri aegadel.)

Hellenistlik kristlik filosoofia

Tertullianus (160–220) arvustas antiikfilosoofiat, samas arvustuse alused ja tema õpetuse osad pärinesid stoitsismist. Ta kujundas välja kristluse ladinakeelse mõistestiku. Tertullianus arvas, et Markioni "heal" jumalal oli rohkem ühist kreeka filosoofia jumalaga kui Piibli jumalaga. See muretu jumalus oli palju lähemal Aristotelese "liikumatu liikumapanijale" kui Jeesuse jumalale.

Eirenaios (130–200) kohandas juudalaste jumala oma aja kultuurilise käsitlusega. Sellel oli vähe ühist tundelise prohvetite jumalaga.

Klemens Aleksandriast (150–215) võis enne kristlaseks saamist õppida Ateenas filosoofiat. Ta pidas Jahvet ja kreeka filosoofide jumalat samaks. Klemens rajas jumalaõpetuse stoikute eeskujul. Klemensi õpetus apatheia´st sai aluseks kristlaste jumalakäsitlusele. Kreeka maailmas soovisid inimesed tõusta kõrgemale emotsioonide ja muutlikkuse segadustest ning saavutada üliinimlikku rahulikkust. See aade jäi püsima vaatamata oma sisulisele vastuolulisusele.

Origenes eemaldus arusaamast, et kristlase elu tähendab pöördumist maailma vastu ja kujundas välja kristliku platonismi ühe vormi. Samm-sammult võis kristlane tõusta kõrgemale olemise ahelas, kuni jõuab jumalani. Platonistina oli Origenes veendunud jumala ja hinge suguluses: jumaliku tunnetus on inimkonnale omane. Seda on võimalik taaskogeda ja äratada ellu eriliste harjutuste abil. Kaemuse (theoria) varal edeneb hing jumala tundmises (gnosis), mis muudab teda seni – nagu Platon õpetas – kuni ta muutub jumalikuks. Origenese sümboolse piiblitõlgendus tähendas, et Jeesuse neitsisündi Maarja puhul ei tohi mõista sõnasõnaliselt. (K. Amstrong. Jumala ajalugu, lk 113–115). Origenes rajas kristliku platonismi.

Areios oli preester Aleksandrias, toetudes uusplatonismile kujundas mõistusliku lähenemise Uuele Testamendile. Tema õpetust nimetatakse ladinlikult: arianism. Areios vaidles Athanasiusega, kelle kolmainsuse õpetus sõnastati usutunnistuses, 4. sajandi jooksul. Arianism suruti "põranda alla" alles 9. sajandiks, kui Karolingide Prantsusmaal kuulutati usutunnistus kohustuslikuks. Arianism hakkas taas levima 18. sajandil.

Augustinus kujundas tollaste koolkondadete alusel uue kristliku platonismi süsteemi. Augustinuse Itaalias viibides suutis Milano piiskop Ambrosius teda veenda, et kristlus sobib kokku Platoni ja Plotinosega. Augustinusele polnud jumal objektiivne reaalsus, vaid vaimulik kohalolek minateadvuse keerukates sügavustes. See arusaam oli Augustinusel ühine mitte ainult Platoni või Plotinosega, vaid ka budistide, hinduistide ja šamaanidega. Ometi ei olnud tegu ebaisikulise jumalusega, vaid judeokriostliku traditsiooni isikulise jumalaga.

Augustinuse õpetuses on negatiivne pärispatu katastroofiline rõhutamine, mida ei olnud kreeka kristlastel, ega juudalastel. See läänele ainuomane õpetus hõlmab varem Tertullianuse esitatud karmi pildi jumalast.

Ehkki kristlus oli alguses naiste jaoks positiivne, oli Augustinuse ajaks kujunenud naistevihkajalik kalduvus. Hieronymuse kirjad kihisevad vihkamisest naissoo vastu, mis kõlab ajuti lausa nõdrameelselt. Augustinus lasi end sellest mõjutada ja pidas naise ainsaks ülesandeks sünnitamist, millega anti edasi järgmisele põlvkonnale pärispatu nakust, kui mingit suguhaigust. (Lääne kristlus, mis vaatas viltu poolele inimsoost, ei paranenudki sellest neuroosist.)

529. aastal sulges keiser Justinianus Ateena iidse filosoofiakooli, hellenistliku hariduse viimase asutuse. Hellenistlik filosoofia läks põranda alla ja näis olevat uuelt religioonilt lüüa saanud. Neli aastat hiljem aga ilmusid neli müstilist teksti, mille väidetav autor oli Dionüsios Areopag (Pauluse esimene uskupöördunu Ateenast). Tegelikult kirjutas need teosed 6. sajandi kristlane, kes on säilitanud tundmatuse. Teda nimetatakse Dionüsios pseudo-Areopag. Nendes tekstides ühendati kristluse põhimõtted uusplatonismiga ning kreeklaste jumal Piibli semiitliku jumalaga. (K. Amstrong, Jumala ajalugu, lk 139)

Keskaja kristlik filosoofia

Johannes Scotus Eriugena (810–877), keldi filosoof, tõlkis Dionüsios pseudo-Areopagi tööd ladina keelde. Ta pooldas usu ja mõistuse kokkusobimist. Platonile ja Aristotelesele tuginedes võis kristlust mõistuslikult kirjeldada. Loogika kasutamine eeldab pühakirja sümboolset tõlgendust. Eriugena kasutas Dionüsiose dialektilist meetodit jumalast arutlemisel. Jumal on "eimiski". Aga kui jumal on "eimiski", siis on ta ka ühtlasi "kõik".

Anselm Canterburyst näis arvavat, et kõike on võimalik tõestada. Ta toetub loogikale ja mõistuslikule mõtlemisele, viited pühakirjale jäävad kõrvale. Tema jumal oli kõige kõrgem olend. Usutunnistust pole vaja pimesi omaks võtta. Ta nihutas loogika jumala "oletustest" ettepoole. Anselm uskus, nagu juudalased ja moslemid, et jumala olemasolu on võimalik mõistusega põhjendada ja mõtles välja väite, mida nimetatakse "ontoloogiliseks". "Jumalast ei ole võimalik mõelda midagi suuremat". See väide peab jumalat mõtteaineks, järelikult teda on võimalik inimmõistusega kujutleda ja mõista. Anselmi väide oli mõjus maailmas kus valitses platonlik mõtlemine ideedest.

Pierre Abelard (1079–1147), Pariisi filosoof, seletas kristlust mõistuslike väidetega.

Aquino Thomas (1225–1274) püüdis ühendada Augustinuse ja hiljaaegu kättessadavaks muutunud kreeka filosoofiat. Filosoofide jumal on vaid üks lüli – kõrgeim – olemisahelas.

Bonaventura (1221–1275) püüdis liita filosoofiat usulise oletusega.

Pärast antiikfilosoofide tekstide tõlkimist ladina keelde asendus müstiline arusaam jumalast filosoofide arusaamaga jumalast.

Renessansi kristlik filosoofia

15. sajandil oli antisemitism ja moslemite vaen kasvanud kogu kristlikus läänes. Aristotelese jumal näis ligipääsmatu ja filosoofia ei pakkunud lohutust. Levis kabalism, milles arvati, et tühi ruum tekkis jumala tagasitõmbumisest. Thomas a Kempise raamat "Kristuse jälgedes" muutis Lääne vaimsuse süngeks, mis säilis ka renessansi ajal. Humanistid olid skolastilise vagaduse suhtes ülimalt arvustavad, sest nende raskesti mõistetavad arutlused muutsid jumala võõraks ja igavaks. Selle asemel pöördusid nad tagasi Augustinuse juurde.

Francesco Petrarca (1304–1374) "Teoloogia on poeesia jumalast". Lorenzo Valla (1504–1459) arvustas dialektikat ja metafüüsikat. Coluccio Salutati (1331–1406) ja Leonardo Burni (1369–1444) käsitlesid jumalat maailmavälisena ja inimmõistusele ligipääsmatuna.

Nikolaus Cusanus (1400–1464), arvas, et: "Jumal hõlmab kõike, isegi vastuolusid". Püüdis teadmistes toetuda matemaatilisele kindlusele. Matemaatilised mõisted "maksimum" ja "miinimum" on näiliselt vastandid, kuid loogiliselt võis neid näha samasena. Näib taandavat aate jumalast sõnademängule: "Kui võtta minimaalne hulk maksimumi ja maksimaalne hulk miinimumi, siis saame ühepalju".

1484. aastal andis paavst välja bulla, mis tähistas suure nõiajahi algust. Nõiahullus kujutas alateadlikku mässu repressiivse religiooni ja näiliselt möödapääsmatu jumala vastu. Piinakambrites lõid inkvisiitorid ja "nõiad" üheskoos kujutluse, mis oli pahupidi pööratud kristlus. Nõiahullus kestis ka 18. sajandil. Martin Luther (1483–1546) uskus kindlalt nõiduse olemasolusse ja kartis saatanat. Reformaatoritest olulisem oli Johann Calvin (Jean Chauvin, 1509–1564), sest ta huvitus religiooni ühiskondlikest, poliitilistest ja majanduslikest külgedest. Kalvinism sai 16. sajandil rahvusvaheliseks usundiks, mille töö-eetika ja valikumõiste suutis muuta ühiskonda, nii heas kui halvas suunas. Halvad olid absoluutlik valitsemine (nagu jumal) ja vägivaldsus. Kalvinism pani inimesi uskuma, et nad suudavad saavutada, mida iganes nad soovivad. Kalvinistlikud aated äratasid 1645 aastal Inglismaal puritaanliku revolutsiooni Oliver Cromvelli juhtimisel.

1543. aastal ilmus M. Koperniku "De revolutionibus" ja väide, et kosmose kese on päike. 1543. kuulutas kirik teose keelatuks.

Giordano Bruno (1558–1600) uskus omamoodi stoikute jumalasse, kes oli kosmose hing, algus ja lõpp.

Pärast Trenro kirikukogu (1545–1556) võtsid katoliku teoloogid omaks uusaristotelliku teoloogia, mis viis loodusteaduslikule jumalauurimisele. Leonard Lessiuse kuulutatd filosoofide jumal sai kiriku ametliku tunnustuse. Jumalast sai objekt mida lääne teadlased ja filosoofid uurima asusid. Arvatakse, et esimene teadusselts polnud Londoni Kuninglik Selts ega itaallaste Katse akadeemia, vaid Ignatius Loyola (1491–1556) Jeesuse Selts.

1613. aastal väitis G. Galilei, et tema teleskoobi abil on võimalik tõestada Koperniku süsteemi õigsust. Kui varem soosisid nii mõistuse inimesed kui müstikud pühakirja sümboolset tõlgendust, hakkasid nüüd protestandid ja katoliiklased uskuma tähtähelist arusaama pühakirjast.

17. sajandi alguses arutlesid teoloogid jumala olemasolu täiesti mõistuslikul alusel (ja mõned teevad seda tänaseni). Aga uued teadlased näitasid nende arusaamade paikapidamatust. Teadlased kukutasid filosoofide jumala ja jumala kes täitis inimesi lootuse asemel hirmuga. Nagu filosoofid ja teadlased, olid reformatsioonijärgsed kristlased loobunud müstikute kujutluslikust jumalast ja otsisid valgustust mõistusejumalalt.

Valgustusaja kristlik filosoofia

Ateismi peeti põlastusväärseks. Enamik valgustusfilosoofe uskus vaikimisi jumala olemasolusse. Mõned inimesed hakkasid aimama, et jumalat ei saa pidada enesestmõistetavaks. Vist esimene ateist oli

Blaise Pascal (1623–1662) asendas filosoofide ja õpetlaste jumala (evangeeliumi) ilmutuse jumalaga. Kui Ignatius nägi jumalat kõikjal maailmas, siis Pascal (ja jansenistid) arvasid, et maailmas pole jumalikkust. Mahajäetuse ja jumala kohutava äraoleku tunne iseloomustab suurt osa uue euroopa vaimsusest. Universumi tohutu suurus põhjustab hirmu (teadusoptimismile vastupidine hoiak). Pascal esitas uue väite monoteismi ajaloos, et jumalat ei ole võimalik tõestada.

Rene Descartes (1596–1650) uskus (katoliiklasena) mõistuse võimesse leida jumal. Kasutades oma universaalse matemaatika empiirilist meetodit (mis oli liikunud loogiliselt lihtsate osade või esmaste põhimõtete suunas) püüdis Descartes rajada jumala olemasolu analüütilist tõestust. Kuid erinevalt Aristotelesest, Paulusest ja kõigist varasematest monoteistlikest filosoofidest leidis ta kosmose täiesti jumalata olevat. Looduses pole kavandatust. Kosmos on kaootiline ja ilma igasuguste intelligentsete kavandamise märkideta. Seepärast ei ole meil võimalik loodusest tuletada mingit kindlust esmaste aluste kohta.

Isaac Newton (1642–1727) eitas protestantliku arusaama jumala absoluutsest iseseisvusest (suveräänsusest). Ta pani jumal mehaaniku süsteemi keskpunkti. Erinevalt Pascalist ja Descartesist, arvas Newton, et tal on tõendus jumala olemasolust. Miks ei olnud taevakehade sisegravitatsioon vedanud neid kõiki kokku üheks tohutu suureks massiks? Sest nad olid lõputus ruumis laiali asetatud ja nende vahemaa oli piisavalt suur, et seda ei juhtuks. Newton ei maini Piiblit, me tunneme jumalat ainult maailma vaatlemise kaudu. Nagu Descartesi ei huvitanud Newtoni müsteeriumid, mis on rumalus ja ebausk. 1670 aastal asus ta uurima kolmainsuse õpetust ja jõudis järeldusele, et Athanasios oli selle määrinud kirikule kaela, soovides petlikult hellenistide seast uusi liikmeid saada. Areiosel oli olnud õigus: Jeesus polnud mingil juhul olnud jumal ning need Uue Testamendi kohad, mida kasutatakse kolmainsuse ja inkarnatsiooni õpetuste tõestuseks, on võltsitud. selle mõttetu jampsi väljarookimine ristiusust sai Newtonile kinnisideeks. 1680-date alguses kirjutas ta "Paganliku teoloogia filosoofilised lätted". Selles väitis, et Noa oli rajanud ürgse religiooni, ühe jumala mõistusliku austamise, mis oli vaba ebausust. Selle ainsad käsud olid jumala ja kaasinimese armastamine.

18. sajandil hakkasid kristlased kasutama teaduslike meetodeid ka kristlikule religioonile ja jõudsid samadele lahendustele nagu Newton. Inglane John Toland soovitas puhastada kristlus müsteeriumidest ja teha mõistuslik (ratsionaalne) religioon. Kirjutises "Kristlus pole salapärane" väitis ta, et salapära on viinud vaid türanniale ja ebausule. Kujutlus, nagu ei suudaks jumal end selgesti väljendada, on solvav. Religioon peab olema mõistlik. Ka Matthew Tindal kuulutas mõistusliku religiooni. Ilmutus ei ole vajalik, sest tõde on leitav meie enda mõistusliku järeleuurimise teel. Müsteeriumiteks nimetatavatel kolmainsuse ja inkarnatsioonil on täiesti mõistuslikud seletused ning neid ei tohiks kasutada lihtsameelsete usklike hoidmises ebausu ja kiriku institutsiooni orjuses.

Sellest ajast alates hakkasid ajaloolased kirikulugu objektiivselt uurima. Algas uusaja skeptitsism. (K. Amstrong, Jumala ajalugu, kuni lk 312.) Kristliku filosoofia asemele kujuneb religioonifilosoofia.

Baruch Spinoza (1632–1677) pidas ilmutatud religiooni madalamaks filosoofi omandatud teaduslikust jumalatundmisest.

Valgustusaja filosoofid ei heitnud ideed jumalast päris kõrvale. Nad loobusid kiriku jumalast, kes ähvardas inimkonda igavese tulega. Voltaire soovis lihtsat religiooni, talle polnud probleemiks jumal, vaid tema kohta käivad õpetused, mis eksisid mõistuse püha mõõdupuu vastu. Jakob Frank (1726–1795) alustas religioosse nihilismiga väites, kõik religioonid tuleb hävitada, et jumal võiks paista selgesti.

17. ja 18. sajand oli vaimuäärmusluse periood, peegeldades maailma ühiskondlik-poliitilist muutumist. Kuni 18. sajandi keskpaigani ei olnud palju eurooplasi, kes oleksid pidanud võimalikuks jumala olemasolu eitamist. varem oli sõna "ateist" solvang (nagu "nõid" oli allasurutud ärevuse väljendus). Sõna kasutati samaselt nagu 20. sajandil "anarhisti" või "kommunisti" silti. Kellelgi ei tulnud pähe iseennast ateistiks nimetada, mida hakati hiljem uhkusega kandma. 17. ja 18. sajandil kujundasid lääne inimesed välja hoiaku, mis muutis jumala olemasolu eitamise mitte ainult võimalikuks, vaid isegi soovitavaks. Nad nägid oma vaadete toetust teaduses, mille abil. 18. sajandi lõpul olid mõned filosoofid end juba uhkusega ateistiks nimetanud.

Pikki sajandeid olid kõigi jumala-religioonide monoteistid kinnitanud, et jumal ei ole olend. Ta ei ole nagu muud nähtused mida me kogeme. Läänes oli aga kristlikel teoloogidel kujunenud harjumus nagu oleks ta tõepooleest üks olemasolevaid asju. Nad püüdsid uue teaduse abil jumala objektiivset reaalsust tõestada. Järeldus, milleni nad jõudsid oli vastupidine (nagu äärmusmüstikutel). Sajandi lõpuks oli S. Laplace jumala füüsikast välja tõrjunud. Ei läinud kaua aega kui teadlased ja filosoofid võidukalt kuulutasid, et jumal on surnud.

19. sajandi kristlik filosoofia kui religiooni kriitika

19. sajandil esitasid enamus filosoofe väljakutse traditsioonilisele arusaamale jumalast. Jumalat on täpsem kirjeldada "Eimiskina" (mitteasjana) kui Ülima Olendina, sest ta ei ole ühelgi meile mõeldaval viisil. Ateism tõusis kindlalt esile. Kuigi töötativälja uusi ideoloogiaid, mis vabastasid jumala empiirilise mõtlemise süsteemidest, oli ateism tulnud jäädavalt. Mõistuse kultuse vastu toimus pööre romantismis. Mõned tõlgendasid kiriku dogmasid ja müsteeriume ilmalikus võtmes (nt supernaturalism).

Willam Blake (1757–1827) mässas väljakujunenud vastasleeride, nii valgustusaja tõe süstematiseerimise, kui ka kiriklaste jumala kujutluse vastu. Kirikulised kasutavad jumalat inimeste võõrandamiseks nende inimlikkusest. Sellel jumalal oli lastud välja kuulutada ebaloomulikke nõudmisi seksuaalsuse, vabaduse ja spontaanse rõõmu allasurumiseks.

Friedrich Schleiermacher (1768–1834) väitis, et religioosset usku ei saa piirata usutunnistuslike lausetega. Algas vabameelne protestantism.

Albrecht Ritschl (1822–1889), eelmise õpilane, nimetas kolmainsuse õpetust räigeks helleniseerumiseks, mis tulenes kreeka filosoofiast ja millel ei olnud midagi pistmist algkristliku kogemusega.

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770–1831) kujundas filosoofia, mis on sarnane kabalaga. Kristlased olid langenud juudalastega samasse lõksu, edendades ideed jumalikust Despoodist. Nüüd oli aeg barbaarne jumalus kõrvale heita ja välja töötada valgustatum arusaam inimese olukorrast. Hegel kuulutas jumaliku meie inimlikkuse üheks tasandiks.

Arthur Schopenhauer (1789–1860) sättis trotslikult oma loengud Berlinis Hegeli omadega samale ajale. Hegeli rõõmsameelsusega võrreldes oli Schopenhauer vähem lohutavam. Ta uskus, et maailmas ei tegutse mingit Absoluuti, Mõistust, Jumalat ega Vaimu, ei midagi peale jõuliselt instinktiivse elutahte. Schopenhauer väitis, et hinduism ja budism (ning need kristlased, kes pooldasid kõige tühisust) olid saavutanud õiglase-reaalsuse käsitluse, milles kõik maailmas olev on illusioon. Kuna ei ole "Jumalat" kes meid päästaks, siis jäävad kunst, muusika ja kaastunde teostamine. Judaismi ja islami iseloomustab absurdselt lihtsustav ja ühesihiline arusaam ajaloost. (20. sajandil polnud jumal enam Ajaloo Isand.)

S. A. Kierkegaard (1813–1855) pidas vanu usutunnistusi ja alusõpetusi (doktriine) ebajumalateks, eesmärkideks omaette ning jumala öeldamatu reaalsuse aseaineks.

Ludwig Andreas Feuerbach (1804–1872) väitis raamatus "Kristluse olemus", et jumal on inimlik projektsioon. Idee jumalast on võõrandanud inimese oma loomusest. Projektsioon mis paigutab jumala väljapoole inimlikku olukorda, võib lõppeda ebajumala loomisega. Teised traditsioonid olid avastanud mitmed viise sellele ohule vastamiseks, kuid läänes oli idee jumalast muutunud üha välispidisemaks ning aidanud kaasa inimloomust väga halvustava käsitluse tekkele.

Karl Marx (1818–1885) religioon on rõhutud olendi ohe ... rahva oopium, mis muutis kannatused talutavaks. Väljaspool ajalooprotsessi oleval pole tähendust ega eesmärki, jumal kui ebaoluline jäi kõrvale. Ateism kui jumala eitamine oli ka ajaraiskamine. Pidas probleemiks veel õpetus ühiskondliku ebavõrdsust sallivast jumalast.

Kui alates Newtonist oli loomine olnud kesksel kohal paljude läänlaste arusaamas jumalast, siis pärast Charles Layilli teose "Geoloogia põhimõtted" (1833) ja Charles Darwini "Liikide tekkimise" (1859) ilmumist hakkas lagunema ka arusaam Piibli loomisloo tõesusest.

Friedrich Nietzsche pidas ristiusu jumalat haletsusväärseks absurdiks ja kuritööks elu vastu. "Kuhu jumal on läinud?" küsis ta. "Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrtsukad!" Nietzsche mõistis/kirjeldas lääne inimese teadvuses toimunud nihet. Teadus ei muutnud sõnasõnalist arusaama loomisloost võimatuks, vaid meie suurem võim ja kontroll looduse üle muutis idee jumalikust ülevaatajast vastuvõetamatuks. Jumalatapja peab ise saama jumalaks.

Sigmund Freud (1856–1939) usk jumalasse on illusioon, mille täiskasvanud inimesed peaksid kõrvale heitma. Idee jumalast polnud vale vaid alateadvuse leiutis, mis tuli psühholoogia abiga dekodeerida. Isikuline jumal polnud midagi muud kui ülendatud isakuju. Religioon kuulus inimsoo lapsepõlve. Samas, igasugune religiooni vägivaldne allesurumine võib olla hävitava toimega. Freud toonitas oma usku teadusse: "Teadus ei ole illusioon! Illusioon oleks arvata, et mida teadus meiele ei suuda anda, võime saada mujalt."

Alfred Adler (1870–1973) pidas jumalat projektsiooniks, kuid uskus sellest inimkonnale abi olevat. Jumal oli olnud hiilgav ja tõhus täiuslikkuse sümbol. Kui Carl Gustav Jungilt küsiti usu kohta, ta vastas: "Ma ei pea uskuma, ma tean!" tema jumal oli sarnaselt müstikutega – psühholoogiline tõde, mida iga inimene kogeb subjektiivselt.

Läänes oli jumal alati võitlus olnud. Ka tema hääbumisega kaasnes pinge ja nõutus.

20. sajandi kristlik filosoofia

Paul Tillich (1886–1965) on veendunud, et traditsiooniline lääne teismi isikuline jumal peab kaduma (nõus Nietzschega). Jumal kes kogu aeg universumi kallal nokitseb on absurdne; jumal kes segab inimese vabadust ja loovust, on türann. Ateism mis säärase jumala tagasi lükkab on igati õigustatud. Samas uskus ta religiooni vajalikust inimkonnale. Inimesse juurdunud ängistus ei ole neurootiline, sest seda ei suuda välja juurida ükski teraapia. Meid saadab kogu aeg hirm elu kaotuse ja ihu füüsilise kadumise ees. Tillich arvas, et isikulise jumala asemel võiks sõnastada jumalat olemise alusena. See ei võõranda meid maailmast, vaid kastab meid üleni reaalsusse. Sajandite vältel on sümbolid nagu "jumal" ja "surematus" võimaldanud inimestel taluda elujubedusi ja surmaõudu, kui need sümbolid jõu kaotavad jaavad hirm ja kahtlus.

Vabameelsed teoloogid püüdsid avastada, kas moodsas intellektuaalses maailmas on võimalik uskuda. Uue jumalapildi otsingutel kasutati teaduse, psühholoogia, sotsioloogia ja teiste religioonide poole. Selles polnud midagi uut. Origenes ja Klemens Aleksandriast olid selles mõttes 3. sajandi vabameelsed kristlased, tuues semiitliku Jahve platonistlikku religiooni. Nüüd ühendas jesuiit Pierre Teilhard de Cardini (1881–1955) oma usu jumalasse moodsa teadusega. Ta kujutas evolutsioonivõitlust jumaliku jõuna.

Umbusklik Karl Barth (1886–1968) vastandus teadlikult Schleiermacheri vabameelsele protestantlusele. Bart pidas veaks jumala mõistuslikku selgitamist, inimmõistuse piirangute tõttu. Barth näis võtvat igalt poolt kõige halvema: kogemus ja loomulik mõistus ei kõlba, mõistus on ebausaldusväärne ja teistelt uskudelt pole võimalik õppida, kuna Piibel on ainus ilmutus.

Rudolf Bultmann, saksa õpetlane, kohaldas teoloogiale eksistentsialistlikku filosoofiat. Väitis, et kristlus tuleb vabastada müütidest. Demütologiseerimine tähendab, et kristlusest tuleb kustutada kogu selline aines, mida kaasaja teaduslik maailmapilt ei tunnista: ülestõusmine, imed, ennustused, inglid, põrgu ja muud sarnased mõistusele vastuvõetamatud üleloomulikud "müüdid".

20. sajandi filosoofide arutlused religioonist

Ateismist saab valdav meelsus. Ilmaliku ühiskonna pooldajad pidasid seda pöördumatuks seisundiks teadusajastul.

Jean-Paul Sartre (1905–1980), idee jumalast eitab meie vabadust. M. M. Ponty väitis, et jumal ei suurenda meie imetlustunnet, vaid hoopis eitab seda. A. Camus jutustas kangelaslikku ateismi.

A. J. Ayer (1910–1991), loogiline positivist, küsis 1950. aastatel, kas jumalasse uskumine on loogiline. Loodusteadused olid ainus usaldusväärne teadmiste allikas, sest seda sai empiiriliselt kontrollida. Jumala olemasoluga seotud lause on mõttetu, sest seda ei saa tõestada ega ümber lükata. Nagu Freud, uskusid ka positivistid, et religioosne usk kujutab endast ebaküpsust. Lingvistilised filosoofid on loogiliste positivistide uskumusi kritiseerinud. Ayeri väited sobivad teadusfaktidele aga inimkogemuse vaatlemine ei ole nii selgepiiriline.

Antony Flew, lingvistiline filosoof, peab mõistusliku seletuse otsimist olulisemaks kui religioosset.

Teadust on ähvardavana tajunud vaid need lääne kristlased kes on harjunud pühakirja lugema sõnasõnaliselt ning tõlgendama õpetusi, naguoleks tegu objektiivsete faktidega. Subjektiivset "jumalat" ja budistliku nirvaanat ei saa paigutada universumi füüsilisse süsteemi.

1960. aastate radikaalteoloogid järgisid Nietzschet ja kuulutasid jumala surma. T. J. Altizer väitis, et "hea sõnum" jumala surmast on vabastanud meid transtsendentse jumala orjusest. P. V. Buren tunnistas võimatuks kõneleda jumala tegutsemisest maailmas.

Willam Hamilton sidus tehnikaajastu ja jumala surma kujundi. Luther lahkus kloostrist maailma, sama moodi on kristlased moodsad ilmalikud inimesed, keset tehnika, võimu, seksi, raha ja linna maailma. Lahendus on maailmas ja ilmalikud inimesed ei vaja jumalat. Mõnede arvates on jumala ideest võimalik tähendust leida.

Briti filosoof A. N. Whithead (1861–1947) ja protsessiteoloogid rõhutatavad jumala ühtsust maailmaga.

Martin Heidegger 1899–1976), ateistina käsitles olemist samal viisil nagu Paul Tillich. Freiburgi likooli avaloengus Mis on metafüüsika? arendas Heidegger mitmeid ideid mis olid esinenud Plotinose, Dionüsiose ja Eriugena töödes. Kuna olemine on "Täielikult teine" on ta õieti Eimiski – mitte asi, objekt ega selgepiiriline olend. Eimillestki saab iga olev olemise. Alates kreeklastest on läänemaailma inimesed kaldunud unustama Olemist ja keskendunud selle asemel olenditele, see protsess on andnud tulemuseks nüüdisaja tehnilise edukuse. Elu lõpus kirjutas artikli "Ainult jumal võib meid päästa". Jumala puudumise kogemus meie ajal võib vabastada meid peamiselt olenditele keskendumisest. Ent pole midagi, mida saaksime teha, et olemist tagasi olevikku tuua.

Ernst Bloch (1884–1977), marksistlik filosoof, pidas ideed jumalast inimkonnale loomuomaseks. Erinevalt loomadest ei ole me kunagi rahul, vaid tahame alati enamat. see ongi meid sundinud mõtlema ja arenema.

Marx Horkheimer (1895–1973), ühiskonnateoreetik Frankfurdi koolkonnast, käsitles jumalat olulise ideaalina, sarnaselt prohvetitega. Kas ta on või pole, kas temasse usume või mitte, on liigsed küsimused. Ilma jumala-aateta pole absoluutset tähendust, tõde ega eetikat (see oleks siis meeleolu või tuju küsimus). Kui poliitika ja käitumine ei sisalda ideed jumalast, saavad nad olla vaid pragmaatilised ja nutikad, aga mitte targad. Kui pole absoluuti, pole mitte mingit põhjust, miks mitte vihata või miks sõda on halvem kui rahu. Religioon on tunne, et jumal on olemas.

18. sajandil hülgasid deistid traditsioonilise lääne kristluse julmuse ja sallimatuse tõttu. Sama kehtib ka tänapäeval. 1970-datel toimus fundamentalismi esiletõus kõigis kolmes jumalareligioonis. (Kristluses vist K. Barthiga.) Äärmuspoliitilise vaimsusena kasutavad fundamentalistid sõnasõnalist tekstitõlgendust, olles kõigi teistsuguse suhtes sallimatud. USA-s kinnitus kristlik fundamentalism ühiskondliku parempoolsusse. Ajaloolise monoteismi jumal nõuab halastust, mitte ohvrit; kaastunnet, mitte väärikat jumalateenistust. Kujutlus jumalast kui Türannist, peab kaduma. Inimeste sundimine ähvarduste ja terroriga pole teostatav, nagu ilmelkalt tõestas kommunistlike režiimide langemine 1989. aasta sügisel. Inimesenäolise jumala aade kui Seaduseandja ja Valitseja ei vasta postmodernse meelelaadi vajadustele. Samas ei saa nõustuda nende ateistidega kes peavad jumala aadet ebaloomulikuks. Kõik suurreligioonid ja filosoofiad on iseseisvalt (keegi ei sundinud) välja kujundanud küllaltki sarnase absoluudi-käsitluse, mis näib olevat inimkonnale loomuomane.

Et tunded ei manduks ennastrahuldavaks, sõjakaks või ebaterveks emotsionaalsuseks, peab neid toetama arvustav (kriitiline) mõistus.

Kirjandus

Karl Joseph Hieronymus Windischmann. Ueber den Begriff der christlichen Philosophie. 1823.
Leopold Emanuel Rückert. Christliche Philosophie oder Philosophie, Geschichte und Bibel nach ihren wahren Beziehungen zu einander dargestellt. 2 Bände. Leipzig 1825.
Johann A. Konrad. Christliche Philosophie. Baden in der Schweiz 1849.
Heinrich Ritter. Die christliche Philosophie nach ihrem Begriff, ihren äußern Verhältnissen und in ihrer Geschichte bis auf die neuesten Zeiten. 2 Bände. 1858–1859.
Karl Werner. Zur Orientirung über Wesen und Aufgabe der christlichen Philosophie in der Gegenwart. 1867.
Etienne Gilson. Die Geschichte der christlichen Philosophie von ihren Anfängen bis Nikolaus von Cues. 1936/1937.
Hans Büchenbacher. Natur und Geist. Grundzüge einer christlichen Philosophie. 1954.
Jakob Hommes. Kommunistische Ideologie und christliche Philosophie. 1956.
Ernst Hoffmann. Platonismus und christliche Philosophie. 1960.
Karl Jakob.Moderner Gottesglaube. Versuch einer kurzgefaßten Einführung in die christliche Philosophie. 1964.
Otto Muck.Christliche Philosophie. 1964.
Emmerich Stiglmayr. Der Wissenschaftsbegriff in der christlichen Philosophie. 1979.
Ernst Bloch. Christliche Philosophie des Mittelalters, Philosophie der Renaissance. 1985.
Emerich Coreth (Hrsg.). Christliche Philosophie im katholischen Denken des 19. und 20. Jahrhunderts. 3 Bände. Graz u.a., 1987–1990.
Heinrich M. Schmidinger. Die christliche Philosophie des 20. Jahrhunderts im deutschen Sprachraum. Eine philosophiegeschichtliche Skizze. In: Salzburger Jahrbuch für Philosophie. 35, 1990, S. 105–123.
Richard Heinzmann. Christlicher Glaube und der Anspruch des Denkens Beiträge aus der Sicht christlicher Philosophie. 1998.
Emerich Coreth. Beiträge zur christlichen Philosophie. 1999.
Wolfgang Senz. Christliche Philosophie und Theologie im Lichte der Platonischen Dialektik und Lehre vom Ich. 2002.