Ludwig Feuerbach

Ludwig Andreas Feuerbach (28. juuli 1804 Landshut – 13. september 1872 Rechenberg) oli saksa filosoof, kes mõjutas suuresti marksistliku materialismi ja religioonikriitika arengut.

Elu

Feuerbach sündis Saksamaal vabameelse juristi pojana. Ta hakkas õppima teoloogiat Heidelbergis, aga kolis aasta pärast Berliini, et kuulata Hegeli loenguid. Feuerbach liitus hegeliaanide vasakpoolse tiivaga, mis oli radikaalne ning mille paljud liikmed pooldasid materialismi. Feuerbach oli ateist ja materialist.

Pärast ülikooli lõpetamist pidas ta loenguid Erlangenis, aga pidi lahkuma, sest kritiseeris kiriku õpetust hinge surematusest.

Filosoofia

Feuerbach, olles Hegeli õpilane, alustas range hegeliaanina. 1840. aastatest alates avaldas ta aga hulga teoseid, kus Hegeli filosoofiat kritiseeritakse nii rängalt, et selle kesksed teemad pööratakse tagurpidi.

Feuerbachi peateos "Das Wesen des Christentums" avaldati aastal 1841. See tegi Feuerbachist sotsialistidele religiooni ja monarhia vastase võitluse sümboli.

Feuerbachi mõtlemise lähtepunkt oli Goethe lause: "Kellel on teadus, see ei vaja religiooni."

Feuerbachi õpetuse järgi ei loonud Jumal inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid jumalad oma soovide ja ootuste järgi. Usk on inimkonna lapseuni, ja see tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga. Inimene ise on universumi kõrgeim olend.

Inimese suutlikkus ja mõtlemisvõime on ääretu ja kõikvõimas, aga "religioonis inimesel on silmad selleks, et ta ei näeks, vaid püsiks lootusetult pimedana, ja aru selleks, et ta ei mõtleks vaid püsiks lootusetult rumalana".

Moraali mõjutas religioon Feuerbachi arust nii, et üksikisiku isekuse asemele tuli isekas taevane olend. Osalt Feuerbach kiitis üksikisiku isekust, osalt aga tõdes, et vaid ühiskonnas inimene võib saavutada kõrgeimaid hüvesid.

Feuerbachi kriitika teravik oli suunatud hegeliaanluse ja religiooni suhetele. Hegel ja õigushegeliaanid nägid usku ja filosoofiat põhimõtteliselt samade asjadena. Neil mõlemal on sama sisu, mida usk väljendab piltide ja lugudega, filosoofia aga mõistusega.

Feuerbach ei pea sellist samasust õigeks ning eitab üleüldse kristluse mõistuspärasust. Religioon on vastupidi inimese võõrandumise (Entfremdung) ilming. Jumal ei ole loonud inimest, vaid inimene on loonud jumala. Kurjus ja õnnetus, mida inimesed ühiskonnas kogevad, sunnib neid välja mõtlema unistusi taevast, kus kõik on rõõmsad ja õnnelikud. Mida vaesemad on inimesed, seda rikkam on nende taevariik ja vastupidi.

Teoloogia tekkepõhjused leiab Feuerbach antropoloogiast. Religioon on inimese väljamõeldis. Hegeli filosoofias korratakse unistavaid ideid religioonist. Hegelile idee on kõige tõelisem tõelisus; inimesi ja nende meelelist olemasolu ta peab idee produktiks. Nii pöörab ta asjade tegeliku olemise pea peale. Feuerbachi arust peab lähtepunktiks võtma tõelised inimesed, kes koosnevad nii kehast kui ka vaimust. Ideed esinevad nende inimeste peas. Ideed on inimeste produktid, mitte vastupidi.

Inimeste olemus on sama mis on nende kehad, nende aistingud ja tõeline olemasolu. Kehad ja aistingud on olnud olemas enne kogu filosoofiat ning on sellele eelduseks. Filosoofia ei saa ise ennast luua, vaid see peab alguse saama tõelistest, päris elu ilmingutest.

Mida rikkam on jumal, seda vaesemad on inimesed. Feuerbach ei eita, et ta usub, et kristlus ja idealistlik filosoofia takistavad inimese teed tõelise õnneni. Kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid ühiskonnast selle tõelise kurjuse, mille peegelpildiks on jumalausk. Kristluse ja religiooni asemele tuleb humanism, mis ei pööra tähelepanu ainult inimese hingele, vaid ka tema kehale ja tegelikele elutingimustele. Religiooni hakkavad asendama ka armastus jne.

Vasakpoolsete hegeliaanide poolt võeti Feuerbachi kuulutus kahel käel vastu. "Vaimustus oli üleüldine: olime kõik muutunud hetkega feuerbachlasteks," ütleb Friedrich Engels. Feuerbachi filosoofia ongi koos Hegeli filosoofiaga Karl Marxi ja Engelsi õpetuse kujunemise peamisi mõjutajaid.

Teosed eesti keeles

Raamat

"Tuleviku filosoofia alused". Koostanud, tõlkinud ja eessõna: Riin Kõiv, toimetanud Andres Langemets, sari "Avatud Eesti raamat", Ilmamaa, Tartu 2016, 336 lk; ISBN 9789985774526

Artiklid

"Filosoofia reformimise vajalikkusest". Tõlkinud Riin Kõiv – Akadeemia 2012, nr 3, lk 425–433
Esialgsed teesid filosoofia reformiks". Tõlkinud Riin Kõiv – samas, lk 434–457

Kirjandus

Raamatud

Friedrich Engels, "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp" (Ludwig Feuerbach und der Ausgang der klassischen deutschen Philosophie; enamus väljaandeid sisaldab ka Karl Marxi "Teesid Feuerbachi kohta"), eesti keeles esmakordselt Hans Pöögelmanni tõlkes Leningradis 1936; hilisemad väljaanded: 1946 (tõlkinud Rudolf Kulpa), 1959, 1960 (Marxi ja Engelsi Valitud teoste II köites), 1963 (Marxi ja Engelsi teostevalimikus "Religioonist", lk 156–193), 1970 ja 1981
Bernard Bõhhovski, "Ludwig Feuerbach". Vene keelest tõlkinud Mart Kivimäe. Sari Suuri mõtlejaid. Eesti Raamat, Tallinn 1977, 148 lk

Artiklid, ülevaated

Vladimir Lenin, Konspekt Feuerbachi raamatust "Loengud religiooni olemuse kohta" – Lenin, Teosed, 38. köide "Filosoofilised vihikud", ERK, Tallinn 1964, lk 45–68; samas lk 371–383 ka Feuerbachi raamatu "Leibnizi filosoofia esitus, analüüs ja kriitika" konspekt
"Filosoofia ajaloo lühiülevaade", Eesti Raamat, Tallinn 1974, lk 277–294
Riin Kõiv, "Ludwig Feuerbach ja uus praktiline filosoofia" – Akadeemia 2012, nr 3, lk 407–423

Välislingid

Stanford Encyclopedia of Philosophy: Ludwig Andreas Feuerbach (inglise keeles)