Eksistentsialism
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
![]() | See artikkel vajab toimetamist. |
Eksistentsialism on filosoofia- ja kirjandusvool, mis tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasõja eelõhtul. Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist.
Eksistentsialism rõhutab vajadust rakendada mõtlemist niihästi isiklikus kui ka ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: Friedrich Nietzsche, Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Blaise Pascal, Miguel de Unamuno. Eksistentsialismi eelkäijad on olnud Søren Kierkegaard, Henri Bergson ja Martin Heidegger. Eksistentsialistid kritiseerivad näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli, René Descartesi ja Arthur Schopenhaueri filosoofiat.
Põhieeldused
[muuda | muuda lähteteksti]Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre'it. Tema filosoofia järgi võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku arusaama inimesest. Sartre'i peateos "Olemine ja eimiski" oli mõjutatud Martin Heideggeri teosest "Olemine ja aeg".
Varasemas filosoofias oli palju räägitud inimese loomusest või tema mõistuslikust olemusest. Eksistentsialistid aga väitsid, et inimene on eriline olev, kelle eksistentsile ei eelne mingit etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles loob selle endale. Asjadele, eriti artefaktidele, eelneb idee, kavand või projekt (prantsuse keeles le projet), mille järgi need valmistatakse. Kuid inimene pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, sest puudub mõõdupuu, mille alusel valmisolekut hinnata. Inimene on alati ebatäielik, seetõttu pole ta ka enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus.
Arusaam eksistentsist kui inimese olemise viisist, vastandub varasemale arusaamale inimesest kui jumala loodud olendist, kellele jumal on andnud ette elu eesmärgi ja väärtused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ja tal pole olnud olemust, mis oleks teda eelnevalt määranud, siis on ta vaba või isegi vabaks neetud ja peab oma olemuse üle otsustamise enda kanda võtma.
Ennast loov otsustamine avaldub valikutena, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires sünni ja surma vahelisel ajal. Need valikud on lõplikud, neid saab teha ainult üks kord; iga valik kuulub inimese elu mingisse faasi. Et eksistents on ainukordne ning pinguldatud sünni ja surma vahele, siis tõeline valik on inimese enda teha. Inimene vastutab selle valiku eest oma eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab ehk projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev, mitte iseendas-olev.
Vabadus
[muuda | muuda lähteteksti]Vabadus on eksistentsialistide arvates raske koorem, sest sellega kaasneb vastutus oma ainukordse eksistentsi ja selle loomise eest iseenda põhjal. Selle koorma kandmise mõju on eksistentsialistid kirjeldanud muuhulgas ängi, iivelduse ja hirmu mõiste kaudu. Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse (sh ka näiteks vabadust ja armastust) nimetavad eksistentsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka eksistentsiaalideks. Eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre, on püüdnud kirjeldada neid fenomenoloogiliselt, st lähtudes inimese maailmas-olemise faktist, mitte aga mõnest teaduslikult positiivsest või ratsionalistlikust teooriast.
Et eksistents ei vasta inimese objektiivsele olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsele eksistentsle ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel, sh kirjandus, kunst jne.
Ühiskond
[muuda | muuda lähteteksti]Sartre'i järgi lähtub eksistentsiaalse enesemõistmisega inimene eetilisi valikuid tehes heast usust, st ta ei tee valikutes kunagi mööndusi oma eksistentsi suhtes. Inimene, kes põhjendab oma halbu valikuid sellega, et need ei mõjuta midagi või et teised teevad ju ka nii, on lähtunud valikute tegemisel halvast usust ega ole tõeline eksistentsialist. Tõeline eksistentsialist teab, et iga oma valikuga valib ta ühtlasi inimese; st see, missuguseks ma tahan end luua, saab inimkonnale eeskujuks ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka eesmärki luua inimest kui niisugust. Selles mõttes ei puuduta minu valik kunagi üksnes mind ega ole lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategoorilise imperatiiviga.
Eksistentsialistid rõhutasid, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap angažeeritud mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, maailmaga jne.
Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunistliku ühiskonnakorralduse suhtes.
Teisi tuntud ideid
[muuda | muuda lähteteksti]Albert Camus käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri.
Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikutega ning oma eksistentsi piiridega (surmaga); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on võõrandunud ja absurdne; absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse, julgeb ise valida ja otsustada.
Kriitikat
[muuda | muuda lähteteksti]Eksistentsialistidele on ette heidetud, et nad jutlustavad individualismi ja peavad üldkehtivaid väärtusi suhtelisteks. On avaldatud arvamust, et eksistentsialistid on moraalitud iniimesed, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
Neile süüdistustele vastates on eksistentsialistid osutanud, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene loob end täiesti iseseisvalt ja subjektiivselt, on ta sunnitud tegema seda võimalikult hästi ja kaunilt, sest oma eksistentsi piiratust kogedes ei saa ta loomejõudu raisata, eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
Mõned filosoofid on eksistentsialismile ette heitnud, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning kaldub üleliia subjekt-objekt suhte ühe poole – subjekti – kasuks. Seetõttu ei pidanud nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger end eksistentsialistideks, kuigi nad tegelesid sarnaste teemadega. Ka nt Paul Ricœur oli eksistentsialismist mõjutatud ning püüdis ületada selle ühekülgset polarisatsiooni.
Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne või populistlik (angažeeritud).
Mõju
[muuda | muuda lähteteksti]Suurem osa eksistentsialiste on ateistid, kuid on ka kristlikke eksistentsialiste, nt Gabriel Marcel, Karl Jaspers, Martin Buber (ja ka voolu eelkäija Søren Kierkegaard).
Eksistentsialismist on olnud mõjutatud palju kirjanikke, nt Boris Vian, Ernest Hemingway, Eugène Ionesco, Jack Kerouac jt biitnikud, William Faulkner, Iris Murdoch jne. Eksistentsialismist mõjutatud filmirežissööridest võib nimetada Ingmar Bergmanit ja Akira Kurosawat.
Eestis pidasid 1980ndatel end eksistentsialistideks kõik kohalikud punkarid.[viide?]
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise maailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad ja muusikud 20. sajandi teisel poolel.
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernismi järgi on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida eksistentsialism heitis omal ajal ette eelnenud inimesekäsitlustele.
Võib pakkuda, et tänapäeva kunstnike ja kirjanike seas on eksistentsialismiga sarnase rolli võtnud üle veelgi radikaalsem inimesekäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja huvituna valikute vastu, kuna tal pole mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama – isegi mitte subjektiivset. Näiteks Gilles Deleuze'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range minapilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi uut. Sellist inimest võib iseloomustada skisoidsena.
Olulisimad autorid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Eksistentsialism |