Kristlik platonism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kristlik platonism (ka platonislik kristlus) on kristluse maailmavaate alus, mis kujunes välja esimese aastatuhande esimesel poolel. Kristlik platonism alavääristab meeleist maailma ja peab tähtsaks ideede maailma, nn vaimset maailma. Kristlik platonism väljendub patristikas.

Kristliku platonismi rajas Origenes. Ta eemaldus arusaamast, et kristlase elu tähendab pöördumist maailma vastu ja kujundas välja kristliku platonismi ühe vormi. Samm-sammult võis kristlane tõusta kõrgemale olemise ahelas, kuni jõuab jumalani. Platonistina oli Origenes veendunud jumala ja hinge suguluses: jumaliku tunnetus on inimkonnale omane. Seda on võimalik taaskogeda ja äratada ellu eriliste harjutuste abil.

Et kohandada platonistliku filosoofiat pühakirjaga, arendas Origenes välja piiblilugemise sümbolmetoodika. Selle kohaselt ei tulnud Kristuse neitsisündi Maarjast mõista sõna-sõnalt, vaid jumaliku tarkuse sündimisena inimhinges. Kaemuse varal edeneb hing jumala tundmises, mis muudab teda seni, kuni - nagu Platon ise oli õpetanud - ta muutub jumalikuks.[1]

Kristlikust paltonismist kujuneb Athanasiose ajal kristluse peasuund, kuni kiriku lõheni ja aristotelesliku kristluse (skolastika) tekkmiseni.

Friedrich Nietzsche arvas, et kristlus on platonism massidele.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. K. Amstrong. Jumala ajalugu. Varrak 2007, lk 115.