Jaakobuse kiri

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jaakobuse kiri (kreeka keeles Ἰάκωβος), on üks kahekümne ühest Uue Testamendi raamatust. Kirja autor nimetab ennast "Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulaseks", kes kirjutab "kaheteistkümnele hajuvil asuvaile suguharule".[1]

Jaakobus innustab oma kirjas elama järgijaid selle õpetuse järgi, mida nad on Jeesuse sõnast õppinud ja kuulnud. Ta mõistab hukka patte nagu uhkus, hüpokraatia, soosimine ning laimamine, suunates kirja sihtgruppi elama alandlikult jumala ande nautides, palvetama ja hoiduma pattudest.

Jaakobuse kiri on Uue Testamendi kaanoni seas märkimisväärne, kuna see ei puuduta kordagi teemasid nagu surm, ülestõusmine ega ka Jeesuse jumalikkus. Jeesust mainitakse Jaakobuse kirjas kaks korda: "Issand Jeesus Kristus" ning "meie hiilgav issand Jeesus Kristus". Kirja eesmärgiks on ka pöörata tähelepanu üldistele käitumisnormidele ning kuidas hoiduda väärast eluhoiakust.[2]

Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]

Jaakobuse kiri polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Jaakobuse kirja kreeka keeles Επιστολή Ιακώβου. Vulgatas on kiri pealkirjaga "Epistula Iacobi".

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kiri on omistatud Jeesuse vennale Jaakobusele ning kirja sihtgrupiks on Palestiinast väljaspool asuvated juudikristlased.[3] Traditsiooni järgi on kirja autor Jeesus Kristuse vend Jaakobus.[4] Osa teolooge on veendunud, et kirja võis koostada mõni Jaakobuse õpilastest. Athanasios lisas Jaakobuse kirja 367 Uue Testamendi kaanonisse, kuid Theodorus Mopsuestiast ja Gaius Marius Victorinus kahtlesid Jaakobuse kirja kanoonilisuses. On ka välja toodud, et juudist autor võis olla teose kirjutaja, mistõttu võib vabalt olla tegu kristluse-eelse päritoluga kirjaga. [5]

Piiblis on mainitud nime Jaakobus kuue erineva mehe kohta, Jeesusel oli aga kaks apostlit, kelle nimi oli Jaakobus - Jaakobus, Sebedeuse poeg ning Jaakobus, Alfeuse poeg, kuid on ebtõenäoline, et kumbki neist meestest antud kirja kirjutas. Apostlite tegude raamatu kohaselt suri Jaakobus, Sebeduse poeg aastal 44, mis tähendab, et tema ei saanud antud kirja kirjutaja olla. Jaakobus, Alfeuse poeg, on vähetuntud tegelane, ning selle tõttu võib eeldada, et ka tema ei kirjutanud Jaakobuse kirja, mis kaanonis kajastatud on.

Tõendid näitavad aga, et Jaakobus, Jeesuse vend, kellele Jeesus ennast peale ülestõusmist ilmutas, võis olla Jaakobuse kirja kirjutaja.[6] Jaakobuse kirja kirjutaja kirjeldab end kui "Jumala ja Issanda Jeesuse teenija", mis sarnaneb Juuda kirja algusega, milles kirja kirjutaja kirjeldab end kui "Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend".

Jean Calvin omistas kirja autorsuse Alfeuse pojale Jaakobusele. Martin Luther oletas esmalt, et kiri polegi apostlitega seotud, ja keeldus esialgu seda Uue Testamendi kaanonis tunnustamast, kuid hiljem tunnustas kirja siiski kaanoni osana. Melanchton omakorda leidis, et Jaakobuse kirja sõnum pole Pauluse sõnumiga vastuolus ja kiri kuulub Uue Testamendi kaanonisse.

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud uurijad leiavad, et Jaakobuse kiri on on kirjutatud 1. sajandi lõpus või 2. sajandi alguses.

  • Autor tutvustab ennast vaid kui " Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane", märkimata sugulust Jeesusega.
  • Arenenud Kreeka keelne tekst ei saanud olla kirjutatud Jeruusalemma juudi poolt. Küll aga arvatakse, et kiri võib olla valmis kirjutatud ning hiljem mõne kirjutaja poolt viimistletud.
  • Jaakobuse kiri on võetud vaid Uue Testamendi kaanonisse.

Teised uurijad, nagu näiteks Luke Timothi Johnson, leiavad, et Jaakobuse kiri on märksa varem kirjutatud:

  • "Jaakobuse kirja analüüsides võib järeldada, et tegu on ühe varem kirjutatud tekstiga Uue Testamendi kaanonis. Selles ei sisaldu ühtegi viidet Jeesuse elu kohta, kuid sisaldab täpseid viiteid Jeesuse sõnade kohta.[7]

Kui Jaakobuse kiri oleks kirjutatud Jaakobuse, Jeesuse venna poolt, oleks kiri kirjutatud enne 69. aastat, kirja sünnikohaks oleks sellisel juhul Jeruusalemm.

Kirja varasemad säilinud katkendid sisalduvad 3. sajandist Papüürus 20, Papüürus 23 ja Papüürus 100 manuskriptidelt.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaakobuse kiri kutsub üles järgima usku ning olema alandlik, kirjutades ka Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust.[8] Ta räägib kiusatuse ärakannatamisest ning usu õigestimõistmise tähtususest.[9] Jaakobus märgib ära patud, millest tuleks hoiduda, nagu näiteks keelepeks ja ahnus. Tähtsale kohale seatakse maistest tarkustest lahti ütlemine ja taevaste tarkuste väärtustamine, ta märgib lisaks ka, et sõprus maailmaga on vaen jumala vastu.[10] Jaakobus rõhutab palve tähtsust ning kutsub üles palvetama, öeldes: Kui kellelgi teie seast on vaeva, siis palvetagu; kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule. Ta rõhutab täielikku pühendumust usule ning ka teiste aitamist õigele teele, lisades viimase lausena oma kirjas Vennad, kui keegi teie seast eksib ära tõest ja keegi pöörab tema tagasi, siis teadke, et kes patuse pöörab tema eksiteelt, see päästab tema hinge ja katab kinni pattude hulga.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaakobuse kiri koosneb 5 peatükist, mis jaguneb 108 salmiks. Teksti jagas peatükkideks 13. sajandil kardinal Stephen Langton ja salmideks Robert Estienne 1551.

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Jaakobuse kirjas mainitakse sõna "tegu" 13 korda ja "usku" 12 korda. Jeesust on kirjas mainitud 2 korda. Kirjas sisaldub peamine alus viimse võidmise sakramendiks. Samas ei mainita kirjas kordagi surma ega ülestõusmist.

  • 1:1 – tervitus
  • 1:2–1:8 – usust ja tarkusest
  • 1:9–1:11 – vaesusest ja rikkusest.
  • 1:12–1:18 – kiusatustest.
  • 1:19–1:27 – jumalasõna kuulmisest.
  • 2:1–2:13 – hoiatus erapoolikuse eest
  • 2:14–2:26 – tegudest.
  • 3:1–3:12 – keele otstarbest.
  • 3:13–3:18 – ülimast tarkusest.
  • 4:1–4:10 – suhtest kaduva maailmaga.
  • 4:11–4:12 – kristlaste omavahelisest kohtuskäimisest.
  • 4:13–5:6 – hoiatused.
  • 5:7–5:20 – kannatlikkus ja palve.

Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on pärit esimesed eestikeelsed teadaolevad kirjakohad Jaakobuse kirjast. Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Jakkabi se Apostli Rahmat kigille kirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Jakobusse se Apostli Ramat keigile kirjotud" ja 1739 Piiblis "Apostli Jakobusse Ramat Keige usklikkude heaks kirjotud."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jk 1:11
  2. Donald A. Hagner. (2012). The New Testament : a historical and theological introduction Grand Rapids (Mich.) : Baker Academic. Lk 650
  3. Bart D Ehrman. (2000). The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York, Oxford: Oxford University Press. Lk 412
  4. Batchelor, M. (1998). Piiblit avades. Tallinn: Eesti Piibliselts. Lk 138., Keeley, R. (1996). Piibli entsüklopeedia. Tallinn: OÜ Eesti Raamat. Lk 221.
  5. Guthrie, D. (1990). New Testament introduction. 1990. Lk 744
  6. Ehrman, B. (2000). The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York, Oxford: Oxford University Press. Lk 411
  7. Johnson, Luke Timothy (1996). The Real Jesus. HarperOne. lk. 121.
  8. Jk 1:2
  9. Jk 1:12
  10. Jk 1:5

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Douglas J. Moo: "Jaakobuse kiri." Logos, 2007.
  • Eduard Schweizer. A Theological Introduction to the New Testament. Nashville: Abindon Press 1991
  • Bart D Ehrman. The New Testament. A historical introduction to the early christian writings. New York, Oxford: Oxford University Press, 2000
  • Donald A. Hagner. The New Testament : a historical and theological introduction Grand Rapids (Mich.) : Baker Academic, 2012.
  • Batchelor, M. Piiblit avades. Tallinn: Eesti Piibliselts. Lk 138., Keeley, R. Piibli entsüklopeedia. Tallinn: OÜ Eesti Raamat. 1996.
  • Guthrie. D. New Testament introduction. 2000.
  • Johnson, Luke Timothy. The real Jesus. HarperOne. 1996

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]