Kasekäsnaravimid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Kasekäsnaravimid ehk musta pässiku ravimid ehk tšaaga on mustast pässikust ja/või tema osadest valmistatud kuivatatud saadused (pässikumügarad), pulbrid, siirupid, tõmmised ja ekstraktid, mida kasutatakse nende saaduste tervistavatele omadustele toetudes droogina.

Etnofarmakoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimseene terminoloogia pole selge, osade allikate kohaselt teatakse musta pässikut kui kasekäsna ja tšaagat (peamiselt Venemaal ja Ameerika Ühendriikides). Venemaal teatakse ja tarbitakse tšaagat mitmeid sajandeid, nii olla väidetavalt 12. sajandil tervenenud huulevähist Vene valitseja Vladimir Monomahh.[1]

Tšaagat on alates 16. sajandist kasutatud vene, poola ja eesti rahvameditsiinis seedekulgla pahaloomuliste kasvajate, südame- ja veresoonkonnahaiguste ning diabeedi korral. Lääne-Siberis on seent kasutatud ka tuberkuloosi leevendamiseks. Vene ja siberi rahvameditsiinis on tšaagat kasutatud vähiravis, sh opereerimatu rinnavähi, huulevähi, maovähi, süljenäärme kasvaja, kopsu-, naha- ja pärasoole vähi ning Hodgkini tõve korral.

Soome rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

on tšaagat kasutatud ravimaks diabeeti, gastriiti, Crohni tõbe, ultseratiivset koliiti, psoriaasi, astmat jmt haiguslikke seisundeid.

Saamid on varasematel aegadel igapäevaselt tšaagateed joonud.[2]

Soome kirjaniku Aleksis Kivi teose "Seitse venda" kohaselt käidi metsas musta pässiku mügarikke kirvega "taga ajamas".[3]

Musta pässiku tee soomekeelne nimetus on "tikkatee". "Tikkatee" nimetus pärineb sõjaaegadest, mil rahvapärimusele toetudes, hakati kohvi puudusel tarbima mustast pässikust valmistatud kohvi ehk nn tikkateed.[4]

Vene rahvameditsiinis ja kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Siberis elavad handid (Obi jõe kallastel) on kasutanud mitmeid seeni, nagu Amanita muscaria, Fomes fomentarius ja ka musta pässikut ravimina.[5]

Vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn kirjeldas oma poolautobiograafilises teoses "Vähktõvekorpus" kuidas ühes NSV Liidu vabariigi haigla vähikopruse patsiendid musta pässikut tundma õppisid ja üks vähihaigetest seda ka ametliku raviga paralleelselt manustas. 1957. aastal tervenes Aleksandr Solženitsõn operatsioonide ja tšaaga (mõnede allikate kohaselt ka alraunijuure[6]) toel vähist. Ühe allika kohaselt oli selleks munandi pahaloomuline kasvaja [viide?] (Glebe), teise allika kohaselt aga mao pahaloomuline kasvaja.[7]

Tšaagakorje[muuda | muuda lähteteksti]

Tšaagat on soovitav korjata üksnes elavalt või värskelt langetatud puult, kuna kuivanud ja lagunevate puude tšaaga on hävinemas ja tema aktiivsete koostisosade määr on märkimisväärselt alanenud [1]. Tšaagakorjet ei soovitata läbi viia ökoloogiliselt ebatervetel aladel, nii sisaldasid Kemerovo piirkonna tšaagad märkimisväärsetes kogustes raskmetalle (pliid, arseeni, strontsiumi).

Tšaaga korjeks lõigatakse pässikumügarik puu küljest ja eemaldatakse sisu.[1]

Soomes on musta pässiku korje nüüdisajal igaüheõigus. Soome keskkonnaministeeriumi sõnul võib musta pässikut metsadest korjata, kuid seda tuleb teha puud kahjustamata.[8]

Tšaaga ja inimesed[muuda | muuda lähteteksti]

Tšaagat on inimesed tarvitanud nii sees- kui ka välispidiselt – tee on üldtoniseeriv; tšaagainfusiooni on kasutatud periodontiidi, ekseemi, dermatiidi ja psoriaasi ravis; aurude sissehingamine vähendab ninaõõne põletikku; tšaagapulbrit kasutatakse marrastuste, kriimustuste ja sisselõigete korral, haavade kiiremaks paranemiseks.[1]

Traditsiooniliselt on seent tarbitud 1-2 g või 1 spl purustatud seenest valmistatud kuuma vee ekstraktina, mida juuakse, olenevalt haiguslikust seisundist, 1–5 tassi päevas. Kasekäsnateed võib korraga keeta ka 2 või isegi nelja liitri kaupa – tee säilib külmkapis kuni 10 päeva. (Glebe)

Tšaagatükke võib keeta kuni 20 korda, siis tuleks tee valmistamiseks uued tükid võtta. Tšaagatee maitset võib neutraalseks pidada, kuid soovi korral võib lisada mett või paraguai suhkrulehe saadusi (Stevia rebaudiana).[9]

Kasekäsna tõmmis[muuda | muuda lähteteksti]

Kasekäsna tõmmise valmistamiseks lisatakse poolele klaasile peenestatud käsnale 2–3 klaasi kuuma (kuni 50 °C) vett ja lastakse soojas (termoses) 8–10 tundi liguneda. Kasekäsna tõmmist juuakse enne sööki pool klaasi korraga.

Tõmmise näidustusteks on krooniline gastriit ja mao alahappesus, ka psoriaas.[10]

Tšaaga alkoholiekstrakt[muuda | muuda lähteteksti]

Tšaaga alkoholi tinktuuri valmistamiseks võtta vodkat või 60%-list alkoholi; täita klaas poolenisti riivitud tšaagaga ja kallata peale alkohol, kuni klaas on täis. 2 nädalat tõmmata lasta ja enne tarvitamist läbi kohvifiltri suletavasse nõusse valada ning külmkapis säilitada (nii võib aastaid säilitada). (Glebe) Spinosa artikli kohaselt on üks vene arst öelnud tšaaga alkoholiektsrakti tarvitamisõpetuse kohta järgmist: kolm korda päevas 1 tilk tinktuuri patsiendi iga eluaasta kohta.[11]

Surmavad annused katseloomadel[muuda | muuda lähteteksti]

Lazovskaya (1959) viis katseloomadel, kelleks olid hiired, jänesed, koerad ja kassid, läbi katseid tšaagaekstrakti taluvuse kohta ja nende katsete kohaselt talusid katseloomad ka suurtes kogustes ekstrakti pikemaajalist manustamist: hiirte keskmine surmav annus (LD50) oli 6,5 g/kg kehakaalu kohta.[12]

Musta pässiku farmakoloogilised toimed ja uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Pässiku perekonda kuulub mitmeid seeneliike, mida inimesed on tervise ettekäändel tarvitanud, nii näiteks on jalg-jänesepässi (Inonotus tomentosus [13]) kasutatud leepra ravis. Rohkelt teaduspublikatsioone ja infomaterjali on saadaval musta pässiku ja/või tema osade bioaktiivsete toimete kohta.

Kuidas toimub müügilolevate tšaagapreparaatide ja teadusuuringutes kasutatavate kunstlikult kasvatatud viljakehade ja/või ühendkultuurina kasvatatud seenega sooritatud katsete ja avaldatud teaduspublikatsioonide märksõnade eristamine pole selge, arvatakse et loodusliku tšaaga ja tema inimesete kaasabil kasvatatud viljakehade toimed võivad mõneti sarnaneda. Guo jt (2015) sooritatud võrdleva analüüsi kohaselt, milles võrreldi eri riikides kasvanud musta pässiku seeneniidistike antagonismi penitsilliini suhtes tuvastasid, et Soome kaskedel kasvanud preparaatide antagonism oli tugevaim.[14]

Antioksüdantsed toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe täiskasvanud inimese immortaliseerunud keratinotsüütide rakuliini (HaCaT) in vitro laborikatse kohaselt evivad erinevad seeneekstraktid antioksüdantseid toimeid preparaadile lisatud vesinikperoksiidi indutseeritud oksüdatiivse stressi vastu.

Babitskaia jt 2000. aastal avaldatud uuringu kohaselt käitub seene melaniinikompleks tugeva antioksüdandina. Lisaks on tuvastatud, et nimetatud kompleks kaitseb gammakiirguse toimete eest (Rasina, 2002) ja suurendab HeLa S3 vähirakkude katalaasi aktiivsust (Rzymowska, 1998).[15]

Immunomodulatoorsed toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmete uurimuste kohaselt avaldab seen inimorganismile mitmeid, sh immunomodulatoorseid toimeid, kuid nende täpne mehhanism ja osalevad biomolekulid ning metabolismi rajad pole selged, nii näiteks pikendab seen ühe uuringu kohaselt leukotsüütide eluiga, kuid teises uuringus nimetatakse seent võimaliku leukotsütoosi põhjustajaks.

Mitmetes uuringutes on musta pässiku vähivastaseid toimeid uuritud ja tuvastatud. (Cui jt, 2005; Choi jt., 2010; Chung jt, 2010; viidanud Lee ja Cho, 2016).

Samuti on uuringutega tuvastatud paljude taimede ja/või nende osade võime, nagu hõlmikpuu, harilik ženšenn, harilik ingver, harilik sibul, küüslauk jpt, "vastu seista" ioniseerivale kiirguse toimetele. See võime on katsetega tuvastatud ka mitmetel seeneliikidel, nende hulgas must pässik.

Song jt (2007) uurisid musta pässiku vesitõmmise immunomodulatoorseid toimeid makrofaagide talitlusele ja loomulike tappurrakkude talitlusele Balb/C hiirtel. Uuringu kohaselt toimusid muutused nii tsütokiinide (IL-2, IL-4, IL-10, IL-12, TGFβ jt) kui vastavate geenide regulatsioonil ja avaldumisel nii vähirakkudel kui ka kontrollrakkudel. Uuringu kohaselt ei ole must pässik kasvajaspetsiifiline vaid avaldab toimeid ka normaalrakkudele, toimed on väiksemate manustatud koguste puhul isegi suuremad.[16]

Lee ja Cho (2016) uurisid musta pässiku etanooliekstrakti toimeid inimese mao pahaloomulisele kasvajale viienädalastel emastel NOD/SCID (nonobese diabetic/severe combined immunodeficiency mouse) hiirtel. Hiirte võõrsiirdkoe in vivo mudeli tarbeks süstiti hiirtele naha alla EBV + inimese mao pahaloomuline kasvaja (SNU719) rakke (5 × 106 rakku/hiire kohta). Uuringu kohaselt inhibeeris musta pässiku ekstrakt kasvaja arengut. Lee ja Cho tuvastasid ekstrakti saanud hiirte kasvajakollet molekulaarselt uurides nn apoptoosirajale suunavate geenide, nagu p53, p21 ja Bax suurenenud ekspressiooni.[17]

Antiviraalsed toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmete teaduspublikatsioonide kohaselt evivad must pässik ja/või selle osad mõningates organismides antiviraalseid toimeid osade viirusliikide ja/või tüvede suhtes.

Pässikusklerootsiumi ekstraktid inhibeerivad HIV-1 viirustüübi (Ichimura jt, 1999), inimese ja hobuse gripiviiruse proteaase. (Kahlos, 1996).

Shibnevi jt (2011) uuringu kohaselt evivad musta pässiku vesiekstrakti fraktsioonid antiviraalseid toimeid C-hepatiidi viirusega nakatatud seaembrüo neerurakkudes.[18]

Musta pässiku farmakoloogiliste uuringute ülevaade[19][muuda | muuda lähteteksti]

Uuritav toime Katseloom ja/või -preparaat Uuritav seeneosa Ekstrakti tüüp Viide
antioksüdant in vitro DPPH, hüdroksüülradikaal, superoxide anion radicals, H2O2 katsed sklerootsium Polüsahhariidfraktsioonid IOP40, IOP60, IOP80 Du jt, 2013
allergiavastane toime in vivo, hiired viljakehad vesiekstrakt Yoon jt, 2013
põletikuvastane toime in vivo dekstraansulfaatnaatriumiga indutseeritud koliit hiirtel viljakeha vesiekstrakt Mishra jt, 2012
astmavastane toime in vivo, astmaatilised hiired sklerootsium EfOH-ekstrakt Yan jt, 2011
immunomodulatoorne toime in vivo ovalbumin-sensitized BALB/c hiired. ex vivo LPS-stimuleeritud kõhuõõne makrofaagid sklerootsium vesiekstrakt Ko jt, 2011
antidiabeetiline toime in vitro 3T3-L1 preadipotsüüdid viljakeha polüsahhariididega vesiekstrakt Joo jt, 2010
vähivastane toime in vivo, melanoomiga hiired; in vitro melanoomirakuliin B16-F10 sklerootsium vesiekstrakt Youn jt, 2009
antioksüdant in vitro DPPH-katse sklerootsium MeOH ekstrakti fraktsioonid Ham jt, 2009
antioksüdant in vitro ABTS, DPPH, superoxide anion radicals katsed viljakehad eraldatud inonoblins A, B ja C; phelligridins D,e ja G. Lee jt, 2009
antimutageenne toime in vitro. Amesi katse sklerootsium MeOH ekstrakti fraktsioonid Ham jt, 2009
immunomodulatoorne toime in vivo Balb/c hiired sklerootsium vesiekstrakt Shaskina jt, 2006
põletikuvastane toime in vivo äädikhappe indutseeritud kõhuõõnesisene konstriktsioon hiirtel. Karrageeni indutseeritud ödeem rottidel. sporofoorid MeOH-ekstrakt Park jt, 2005
põletikuvastane toime in vitro hiire makrofaagi rakuliin (RAW 264.7), lipopolüsahhariidide aktiveeritud makrofaagid sporofoorid MeOH-ekstrakt Park jt, 2005
ioniseeriva kiirguse eest kaitsev toime in vivo rottide kiiritamine tseesiumiga (2.0 Gy) sklerootsium kromogeenne kompleks Gavrilov jt, 2003
ioniseeriva kiirguse eest kaitsev toime in vivo Wistar rottide ja Balb/c hiirte kiiritamine gammakiirgusega (0,025 sGr/min) 30 päeva sklerootsium vesi-EtOH ekstrakt, vesisupensioon Rasina jt, 2002
vähivastane toime in vitro, hiire leukeemia rakuliin L1210 täpsustamata metüleenkloriidi ja MeOH-ekstraktid Goun jt, 2002

Musta pässiku biokeemilised uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaseks keemilise koostise uurijaks 1864. aastal oli Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Dragendorff.

Ühe hilisema röntgenfluorestsentsuuringu kohaselt sisaldab tšaaga hapnikku (40–45%),süsinikku (39%), kaaliumi (9–10%), vesinikku (3,6%), lämmastikku (0,4%), magneesiumi (0,64%), kaltsiumi (0,37%), kloori (0,33%), fosforit (0,23%), naatriumi (0,05%), rubiidiumi (0,04%), väävlit (0,02%), mangaani (0,02%) ja lisaks veel rauda, vaske, tsinki, vanaadiumi ja kroomi ning jälgedena niklit, seleeni, joodi, baariumi, broomi ja strontsiumi.

Hüdrolüüsi tulemuste kohaselt sisaldab tšaaga 15 aminohapetglütsiini, asparagiinhapet, glutaamhapet, türosiini, seriini, treoniini, leutsiini, metioniini, lüsiini ja histidiini[20].

Tšaaga sisaldab flavonoide (flavoonid, flavonoolid, antotsüaniidid, katehhoolid, apigeniin, naringeniin, coryne ja kvertsetiini), triterpeene ja steroole (6–8%), ligniini (25–30%), tselluloosi (~2%) ja hemitselluloosi (~12,5%). (Shashkina jt, 2006[21])

Zheng jt (2007) uurisid loodusliku tšaaga ja kultuuris kasvatatud seeneniidistiku steroidide sisaldust. Need uuringud inditseerivad loodusliku tšaaga steroolide sisalduse erinevust kultuurtšaaga omast. Tšaaga sisaldas 12 sterooli ja kultuurtšaaga vaid kolme, samuti esines erinevusi sterooli kogustes, nii näiteks oli tšaagas lanosterooli 45,4% kogusteroolist ja kultuurtšaagas 3,6%.(Haines)

Inotodioolil on näriliste in vivo kartsinogeneesi testide kohaselt tugev kasvajavastane toime. (Zhong jt 2009)

Kasetüvedel kasvav looduslik tšaaga sisaldab betuliinhapet ja betuliini, kultuuris kasvatatud must pässiku seeneniidistik harilikult mitte.

Melaniin[muuda | muuda lähteteksti]

Looduses kasvava musta pässiku sünteesitav pigment melaniin (allomelaniin) erineb Befungin'i valmistamisel kasutatava kultuurtšaaga melaniinist (eumelaniin).[22]

Valgud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lektiinid#Seene lektiinid

Esimene avastatud seene lektiin oli rohelises kärbseseenes (Amanita phalloides) leiduv "phallin". Seni on tuvastatud eri seeneliikides ligi 105 lektiini.

Veel on katsetega tuvastatud, et mitmete seeneliikide lektiinid võivad immuunsüsteemiga loomadel, nagu inimesed, stimuleerida lümfotsüütide kasvu ja paljunemist, osaleda immunokeemilistes reaktsioonides, blokeerida kasvajarakkude retseptoreid ja takistada nende migreerumist (Shashkina jt, 564:2006).

Vitamiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Dr. Ron McDow (2015) monograafia kohaselt sisaldab looduslik tšaaga B-rühma vitamiine ja D-vitamiini.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev, Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, osaline veebiversioon (vaadatud 22. juulil 2017) (inglise keeles)
  2. Klaus Glebe, Chaga Pilz: Wirkung und Anwendung, veebiversioon (vaadatud 27. juulil 2017) (saksa keeles)
  3. Aleksis Kivi, Seitsemän veljestä, Seitsemän veljestä ilmestyi ensimmäisen kerran v. 1870 neljänä vihkona, yhtenä niteenä 1873, Gutenbergi projekti veebiversioon vaadatud (28. juulil 2017) (soome keeles)
  4. Pakuri "Tikkatee", veebiversioon (vaadatud 28. juulil 2017) (soome keeles)
  5. Maret Saar, Fungi in Khanty folk medicine, 1991, Journal of Ethnopharmacology, Lühikokkuvõtte veebiversioon (vaadatud 29. juulil 2017) (inglise keeles)
  6. Reviewed by A Mark Clarfield, Novel Medicine: Cancer Ward, Alexander Solzhenitsyn, J R Soc Med. detsember 2006; 99(12): 641., PMCID: PMC1676323, veebiversioon (vaadatud 28. juulil 2017) (inglise keeles)
  7. Obituary: Alexander Solzhenitsyn, 3. august 2008, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2008) inglise keeles
  8. Kääpiä saa kerätä naapurinkin puista, 7.4.2011, veebiversioon (vaadatud 28. juulil 2017)soome keeles
  9. Medicinal Mushrooms, (vaadatud 3. augustil 2017) inglise keeles
  10. Aili Paju, Urvaplaastrist kodutohter, veebiversioon (vaadatud 26. juulil 2017)
  11. Ron Spinosa, The Chaga Story, 47:1. väljaanne, Jaanuar-veebruar 2006, veebiversioon (vaadatud 3. augustil 2017) inglise keeles
  12. A. V. Lazovskaya, Chaga and Its Use for the Treatment of tage IV Cancer, Medgiz, Leningrad (1959), lk 96 – 102., viidanud Shashkina jt, 565:2006
  13. (Fr.) Teng, 1964
  14. Guo XF, Piao ZY, Wang SM., Comparative Analysis of Different Inonotus obliquus., Zhong Yao Cai. aprill 2015;38(4):669-73, Lühikokkuvõtte veebiversioon (vaadatud 26. juulil 2017) (inglise keeles)
  15. Yong Cuia, Dong-Seok Kim ja Kyoung-Chan Park, Antioxidant effect of Inonotus obliquus, Journal of Ethnopharmacology, 96. väljaanne, nr 1–2, 4 jaanuar 2005, lk 79-85
  16. Kee-Cheol Song, Byung-Lyul Choi, Jang-Woo Shin, Jin-Young Son, Hwa-Seung Yoo, Jung-Hyo Cho, Yeon-Weol Lee, Chang-Gue Son, Chong-Kwan Cho, Effects of Inonotus obliquus Extracts on Immunomodulating Activity, 2007, 28. väljaanne, nr 4. 27-41, Korean Journal of Oriental Medicine, veebiversioon (vaadatud 28. juulil 2017) inglise keeles
  17. Seulki Lee, Hyosun Cho, Anti-tumor effect of Inonotus obliquus in xenograft animals with EBV+human gastric carcinoma, Korean Journal of Microbiology (2016) 52. väljaanne, nr 4, lk 482-486, 19. oktoober 2016, veebiversioon (vaadatud 29. juulil 2017) inglise keeles
  18. V.A. Shibnev, D.V. Mishin, T.M. Garaev, Petr Grigorievich Deryabin, Antiviral Activity of Inonotus Obliquus Fungus Extract towards Infection Caused by Hepatitis C Virus in Cell Cultures., Lühikokkuvõtte veebiversioon (vaadatud 28. juulil 2017)
  19. Alexander N. Shikov, Olga N. Pozharitskaya, Valery G. Makarov, Hildebert Wagner, Rob Verpoorte, Michael Heinrich, Medicinal Plants of the Russian Pharmacopoeia; their history and applications, Journal of Ethnopharmacology 154 (2014) (481-536) 523-524, veebiversioon (vaadatud 22. juulil ja 1. augustil 2017)inglise keeles
  20. A. N. Shivrina ja R. A. Maslova, Pochvovedenie, 11, 63 – 67, (1969)
  21. M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev,Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, veebiversioon (vaadatud 23. juulil 2017) (inglise keeles)
  22. Xiu-hong Zhong, Kuang Ren, Shi-jie Lu, Shu-yan Yang, Dong-zhi Sun, Progress of research on Inonotus obliquus, Chinese Journal of Integrative Medicine, aprill 2009, 15. väljaanne, nr 2, lk 156–160, osaline veebiversioon (vaadatud 26. juulil 2017) (inglise keeles)
  23. Dr. Ron McDow, Wild Chaga. The Miraculous Medicinal Mushroom, lk9, 2015, veebiversioon (vaadatud 23. juulil 2017) (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Biokeemilised ja/või tsütoloogilised uuringud
Farmakoloogilised uuringud

62. volume, november 2013, lk 691–696. Lühikokkuvõte

lk 233-240, 2011, North Atlantic Books, Google'i raamatu veebiversioon

https://link.springer.com/article/10.1007%2Fs11094-006-0194-4 Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568. Osaline veebiversioon

Adaptogen Action of Preparations from Inonutus obliquus, Pharmaceutical Chemistry Journal, veebruar 2003, 37. väljaanne, nr 2, lk95–98. Osaline veebiversioon

Rahvameditsiin ja rahva tervis
Kultuur
Preparaadid
Vähiuuringutes

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]