Aili Paju

Allikas: Vikipeedia
Erakogu.

Aili Paju (sündinud 8. septembril 1938 Tartus) on eesti arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor, kirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aili Paju sündis 8. septembril 1938 Tartus, esimesed eluaastad möödusid Tartumaal Sadalas. 1941. aasta kevadel kolis pere Kohtla-Järvele.

Ta õppis 1946–1957 Kohtla-Järve 1. Keskkoolis ning tegeles aktiivselt spordiga (Eesti noorte rekordiomanik odaviskes) ja muusikaga (orkestril hõbemedal vabariigi konkursilt). Aastatel 1957–1961 õppis Paju Tartu ülikooli arstiteaduskonna kehakultuuriosakonnas, omandas õpetaja kutse.

Aili Paju kuulus Eesti koondvõistkonda kergejõustikus ja võrkpallis, mängis rokkbändis "L'Organola" kitarri. Aastail 1961–1963 töötas Paju treenerina Kohtla-Järve Laste Spordikoolis. 1963–1968 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas arst-terapeudiks. Aastatel 1967 kuni 1994 töötas Paju Tartu ülikoolis. Alates 1994. aastast on ta vabakutseline kirjanik.

Ta kaitses meditsiinikandidaadi kraadi 1970. a., meditsiinidoktori kraadi 1975. a. ning oli Tartu ülikooli professor aastast 1979. Loengukursused ülikoolis: biokeemia, taastusravi, psühhosomaatika; rahvaülikoolis – loodusravi. Aili Paju organiseeris ja juhtis Maarjamõisa kliiniku ravikehakultuuri osakonda.

Aili Paju on mitme kodu- ja välismaise arstiteadusliku seltsi liige ning on olnud ka Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni president aastatel 1976–1980.

Teaduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadustöö "Platoo ja selle ületamine" on spordipsühholoogiast. Üliõpilasena töötas molekulaarbioloogia laboris, uurides [[]]r-RNA füsiko-keemilisi omadusi. Alates 1966. aastast süvenes inimese hormonaalse regulatsiooni iseärasustesse stressi tingimustes. Töötanud välja geelfiltratsiooni meetodi seotud ja vabade katehhoolamiinide määramiseks veres. 1980. aastal jätkas tööd TÜ ÜMPI hormonaalse adaptatsiooni töörühma juhina. Tsentraalsete ja perifeersete hormonaalsete süsteemide reaktsioone jälgiti vastsündinuil ja sünnitajatel, tervetel treenitud ja treenimata ning ajutrauma üleelanud inimestel. On juhendanud-konsulteerinud 11 kaitstud väitekirja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduslikku tegevust alustas Aili Paju 1963. aastal vestete ja esseede avaldamisega ajakirjanduses. Kirjanduslik tegevus hõlmab publitsistikat, ilukirjandust ja loodusravi.

  • 1979. aastal ilmus Loomingus nr. 1 romaani "Merkuuri tütar" esimene osa.
  • Artiklisarjad loodusravist ja ravimtaimedest:
  • "Rahvameditsiin eile, täna, homme" ajakirjas Horisont (alates nr. 6, 1983–1984)
  • "Aed kui apteek" ajalehes Edasi (1985, 86,87, august)
  • "Ravimtaimed ja tervis" ajakirjas Rohuteadlane (1991–1996, koostöös A. Raali, K. Tamkiviga)

Ilukirjandus, publitsistika, esseed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Merkuuri tütar” – Looming 1979, 1, lk. 3–36.
  • "Merkuuri tütar" (romaan; Tartu, 1983; teine, täiendatud trükk Tartu, 2005)
  • "Betti, kibuvits õitseb" (mälestusteraamat Betti Alverist) (Tartu, 1992, 2006)
  • "Teadjanaine" (Tartu, 1994, 2004, soome k. 2008)
  • "Kotkas, mu päevade suvi: ühe suve vinjetid" (Tartu, 1996)
  • "Need päevad on minu: ühe kevade ja suve vinjetid" (Tartu: Akkon 2001)
  • "Seda kuuske peab kuulma" (kaasautor Arne Ader; Tallinn: Ajakirjade kirjastus 2007)
  • "Mõtisklus psühhosomaatikast" (2004, Tartu: Hermes 2008)
  • "Stress kui asümmeetriline seisund: loomulik ravi" (kaasautor Riina Raudsik; Tallinn: Maalehe Raamat, 2007)
  • "Stress ja heliravi" (kaasautor R. Raudsik; Tartu, 2009)
  • "Minu ülikool. Väljavõtteid päevikust aastatel 1963–1993" (AS Eesti Ajalehed, Tallinn, 2010)
  • "Kohtumine Lennart Meriga" (Petrone Print, Tartu, 2015)

Taime- ja loodusravi[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aed kui apteek" (1991)
  • "Ravimtaimed metsas" (kaasautor K. Tamkivi) (1992)
  • "Sootaimed" (Tallinn: Maalehe Raamat 1999)
  • "Aed ja mets kui apteek" (1995, Tallinn: Maalehe Raamat 2000, Hermes 2012)
  • "Loodusravi" (1991, 1997, 2002, 2007)
  • "Sootaimed – maaema ravimid" (1999)
  • "Ravimtaimede oskussõnastik" (kaasautor Lembit Kuhlberg; Tallinn: Maalehe Raamat 2001)
  • "Kui taimed räägiksid" (2003)
  • "Ravimid roheluses" (Tallinn: Maalehe Raamat 2004)
  • "Ravimtaimed looduses ja apteegis" (Tallinn: Agitaator 2008)
  • "Targad taimed taskus" (Hermes, 2011)
  • "Elujõud ja loodusravi" (Hermes, 2013)
  • "Vastuvõtt ilma järjekorrata" (Tervisekirjastus, 2016)

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Õppekirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Taastumine spordis" (1976) – Loengud spordibiokeemiast vk. (1977)
  • "Ravikehakultuur sisehaiguste puhul" (kaasautor V. Utso) (1978, 1985)
  • "Meditsiinilt sportlasele" (1979)

Intervjuud[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioonid Aili Paju kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]