Must pässik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Must pässik
Inonotus obliquus.jpg
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Alamhõimkond Agaricomycotina
Klass Agaricomycetes
Selts Taelikulaadsed Hymenochaetales
Sugukond Taelikulised Hymenochaetaceae
Perekond Pässik Inonotus
Liik Must pässik
Binaarne nimetus
Inonotus obliquus
(Ach. ex Pers.) Pilát (1942)
Sünonüümid

Boletus obliquus Ach. ex Pers. (1801)
Polyporus obliquus (Ach. ex Pers.) Fr. (1821)
Physisporus obliquus (Ach. ex Pers.) Chevall. (1826)
Poria obliqua (Ach. ex Pers.) P.Karst. (1881)
Fomes obliquus (Ach. ex Pers.) Cooke (1885)
Phaeoporus obliquus (Ach. ex Pers.) J.Schröt. (1888)
Mucronoporus obliqua (Ach. ex Pers.) Ellis & Everh. (1889)
Scindalma obliquum (Ach. ex Pers.) Kuntze (1898)
Phellinus obliquus (Ach. ex Pers.) Pat. (1900)
Xanthochrous obliquus (Ach. ex Pers.) Bourdot & Galzin (1928)
Fuscoporia obliqua (Ach. ex Pers.) Aoshima (1951)

Must pässik (Inonotus obliquus) on seeneliik pässiku perekonnast. Must pässik on taimepatogeen ja ravimseen.

Musta pässiku viljatut mügarlikku moodustist nimetatakse kasekäsnaks[1] (mitte segi ajada teise puuseeneliigiga, mille liiginimi on kasekäsn).

Eesti pärimustekstides teatakse teda kui vähirohtu. Musta pässiku rahvakeelsed nimetused on kasekäbakas, kasekäsn, must kõbjas, must torik.

Musta pässiku basidiospoorid levivad õhu kaudu ja langevad kahjustada saanud elavate lehtpuude tüvedele.[2] Spoorid tungivad vigastatud koore kaudu tüvesse ja neist areneb peremeespuu mahlast toituv mütseel. Kase või mitut muud liiki lehtpuude tüve külge kasvab ebakorrapärase kuju, krobelise ja kergesti puruneva välispinnaga must mügar. Nende steriilsete mügarate all paiknevad musta pässiku õhukesed ja liibuvad viljakehad (pässikukühm ise on steriilne). Mitmete allikate kohaselt loob must pässik viljakeha üksnes ühe korra elus ja toimub see pärast peremeespuu surma.

Tänapäeval on hakatud tegelema musta pässiku viljakehade kunstliku kasvatamisega.

Niidid sisenevad puitu ja põhjustavad valgemädanikkku (Raal, 464:2010), kuid haigus kulgeb elavas peremeespuus aeglaselt – 10~80+ aastat.

Must pässik kasvab looduses kaua. Pärast 10–15 aastat parasitismi võivad need mügarikud (mida kutsutakse ka tšaagaks) kasvada 0,5 kuni 1,5 meetri suuruseks ja 10–15 cm jämeduseks ning kaaluda kuni 5 kg või rohkem. (Shashkina jt, 560:2006) Must pässik kasvab pärast "lõikust" (teda pole võimalik päriselt puid kahjustamata kasekoorelt noa või kirveta eemaldada) tagasi.

Osade allikate kohaselt põhjustab must pässik peremeespuu surma.

Must pässik parasiteerib lisaks kasele (Betula sp) ka lepal (Alnus sp), pöögil (Fagus sp), harilikul tammel jt lehtpuudel kes kasvavad Venemaal, Soomes, Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas ja Jaapanis laiuskraadiel 45°N-50°N.

Musta pässiku peremeespuud Euraasias on lamedalehine kask (Betula platyphylla), arukask (Betula pendula), dauuria kask (Betula davurica), Põhja-Ameerikas aga paberikask (Betula papyrifera) ja kollane kask (Betula alleghaniensis). (Haines)

Ta on haruldane seen, ühel musta pässiku kasvualal on tema esinemissageduseks 1:15 000[3] teise allika kohaselt üks must pässik 20 000 puu kohta.( Song jt, 2013) Eestis on ta metsas, parkides ja puisniitudel väga sage. (Raal lk 142;2010b)[4]

1955. aastal nimetas Medical Academy of Science in Moscow musta pässiku vähivastaseks aineks. (Song jt, 2013) Nüüdisaegse meditsiini kasekäsna preparaatide ravitoime on harilikult nõrk, kaudne ja ajutine ([5]).

Sarnased liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jalakapässik

Must pässik ja tema lähisugulane jalakapässik (Inonotus ulmicola Corfixen) sarnanevad nii välisilmelt kui ka ehituselt. Mõlemad moodustavad õhukesed (0,5–1 cm) punakaspruunid viljakehad suvel puukoore alla ja suruvad selle siis tüve küljest lahti.

Jalakapässik erineb mustast pässikust mitme tunnuse poolest: 

  • ei moodusta tüvele kasekäsnasarnaseid musti mügaraid; 
  • jalakapässiku viljakeha kasvab elusal puidul ja sageli mitmel aastal järjest; 
  • leitud asulates ja parkides vanadel jalakatel: harilikul jalakal (Ulmus glabra), künnapuul (Ulmus laevis) ja ameerika jalakal (Ulmus americana). (Järve, 2005)

Musta pässiku seeneniidistik[muuda | muuda lähteteksti]

Musta pässiku seeneniidistiku all võidakse mõelda nii seene niidistikku, mis paikneb melaniinirohke musta värvi koore all ja kasvab looduslikult sisenedes peremeespuusse kui ka kultuuris kasvatatud kultuurseeneniidistikku.

Looduslik musta pässiku seeneniidistik loob toitainetevõrgustiku ja aeglaselt toitudes (10~80+ aastat) põhjustab valgemädanikkku (Raal, 464:2010) või ka peremeespuu surma. Must pässik kasvab looduses kaua ja on haruldane seen, 20 000 puu kohta leiab ühe seene poolt "ülevõetava" lehtpuu.(Song jt, 2013)

Tänapäeval on hakatud selle haruldase seene asemel teadusuuringutes kasutama tema kultuuris "kasvatatud" seeneniidistikku.

Arvatakse, et metsiku tšaaga seeneniidistiku ja tema inimeste kaasabil kasvatatud seeneniidistiku toimed, siin kirjutatakse peamiselt põletiku-, vähi- ja valuvastastest ning immunomodulaarsetest ja anitoksüdantsetest toimetest, inimorganismis võivad mõneti sarnaneda, kuid on siiski ka erinevusi, nii evivad Mizuno jt (1999) kohaselt sklerootsiumi polüsahhariidid vähivastast toimet, kuid kultuurseeneniidistiku omad mitte.

Kultiveeritud musta pässiku seeneniidistikulaadse massi teadusuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusuuringutes kasutatakse musta pässiku mitmeid eri tüvesid, nagu Inonotus obliquus BELYU1102, BELYU1103, BELYU1105, BELYU1106, ja BELYU1107 (need tüved on eraldatud Venemaal ja Jaapanis kasvanud lamedalehise kase (Betula platyphylla) steriilsetest mügaratest (sklerootsium); DSMZ8659, MAFF420279, MAFF420102 jmt.

Huvi on pälvinud mitmete seeneliikide polüsahhariidid, millel on tuvastatud osade imetajade rakutüüpidele tervistav toime, sh vähirakkude kasvu inhibeeriv toime, nagu näiteks šiitake (Lentinula edodes (Berk.) Pegler, 1976) viljakehas leiduv polüsahhariid lentinaan ja libliktageli (Trametes versicolor (L.) Lloyd, 1921) viljakehas leiduv polüsahhariid-K, lõhislehiku (Schizophyllum commune Fr., 1815) schizophyllan jmt. Vähirakkudele inhibeerivaid ja immunomodulleerivaid toimeid avaldavad ka mitmed musta pässiku keemilised ühendid, nende hulgas polüsahhariidid.

Kim jt (2005) valisid musta pässiku polüsahhariidide immunoodulatoorsete toimete uurimiseks rakutasandil seenetüve Inonotus obliquus BELYU1102 fermentatsioonisaaduse. Takashi jt (1999) uuringu kohaselt evivad pässiku sklerootsiumi polüsahhariidid otsest ja seeneniidistiku omad kaudset vähivastast toimet.

Kim jt (2005) uuringus kasutati SPF-loomadena 4–6 nädala vanuseid emashiiri (BDF1, C3H/HeJ ja C3H/HeN), neil eraldati põrna B- ja T-rakud ja kõhuõõne makrofaagid (Han jt, 2001) ja toimeid uuriti RAW 264,7 rakuliiniga (hiire makrofaagid) võrrelduna. Katses kasutatud aktiivne endopolüsahhariid suurendas küll B-rakkude IgM antikehade paljunemist, IL-1h, IL-6, TNF-a, ja iNOS ekspressiooni makrofaagides, kuid ei avaldanud toimeid T-rakkude, nagu Th1-rakkude IL-2 ekspressioon või Th2-rakkude IL-4 ekspressioon, paljunemisele. (Kim jt, 2005)[6]

Kim jt (2006) eraldasid kultuuris kasvatatud (fermenteeritud) musta pässiku seeneniidistikust endopolüsahhariidi ja uurisid selle vähivastaseid toimeid in vitro ja in vivo katsetes.

Metsiku musta pässiku seeneniidistiku endo-polysaccharide on spetsiifiline B-rakkude ja makrofaagide aktivaator, sarnaselt (humoraalse immuunsuse aktivaatorina) toimib ka kultuuris aretatud seeneniidistiku sünteesitud endo-polysaccharide (Kim jt, 2005). Uurimaks viimati mainitud aine inhibeerivaid toimeid hiire melanoomirakkudesse[7] kasutati ühes uuringus musta pässiku seenetüve BELYU1102 (Kim jt, 2005), mis eraldatud lamedalehise kase sklerootsiumit Hokkaidō saarel (Jaapan), sellest fermneteerimise teel eraldatud endo-polysaccharide, SPF-loomi (specific pathogen-free (SPF)) BDF1 emashiirte näol ja mitut tüüpi vähirakuliine.[8]

Enne seda uuringut puudus paljuski informatsioon kultiveeritud musta pässiku seeneniidistiku endo-polysaccharide koostise kohta. Uuringu kohaselt on aine erinevate fraktsioonide suhkrute sisaldus (mannoos, glükoos, fukoos, galaktoos, glükosamiin, galaktoosamiin) varieeruv.

Katsehiirtele implanteeriti kõhuõõnesiseselt melanoomirakud [9] ja edasi uuriti hiirte, kellele manustati endo-polysaccharide kui ka kontrollhiirte, elulemusnäitajaid. Polüsahhariidi immunomodulatoorseid ja farmakoloogilisi toimeid hinnati in vivo; tulemused indikeerivad kõnealuse polüsahhariidi inhibeerivaid toimeid BDF1 hiirte melanoomirakkude kasvule hiire kõhuõõnes.

Aga melanoomirakkude kasvades makrofaagide tsütostaatilisus ja tsütotoksilisus alanes või kadus, seega makrofaagidest ei piisa melanoomirakkude paljunemise piiramiseks ja nimetatud rakkudest ei piisa arvukate vähirakkude kontrollimiseks. Enamikku vähirakke ei mõjutanud ka suurtes doosides (200 μg/ml) manustatud polüsahhariidi ravi otse vaid arvatavasti läbi kõhuõõne makrofaagide aktivatsiooni – indutseerides lämmastikoksiidi ja tsütokiinide (nagu proinflammatoorsed tsütokiinid IL-1β, IL-6, iNOS ja TNF-α) ekspressiooni. Uurimistulemused on kooskõlas Kim jt (2005) uuringu tulemustega. (Kim jt 2006).[10]

Gao jt (2009) määrasid kõrglahutus-vedelikkromatograafia (HPLC) meetodil kultuuris kasvatatud tšaaga viljakehade seeneniidistiku steroidide sisalduse, leidus betuliini, ergo-, kole-, lano-, stigma- ja sitosterooli.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti nõukogude entsüklopeedia", Kirjastus Valgus, köide III (HERN-KIRU), lk 449, Tallinn, 1971
  2. M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev, Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, osaline veebiversioon (vaadatud 22. juulil 2017) (inglise keeles)
  3. Ron Spinosa, The Chaga Story, 47:1. väljaanne, Jaanuar-veebruar 2006, veebiversioon (vaadatud 3. augustil 2017) inglise keeles
  4. Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 142, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4
  5. ENE, köide III, lk 450:197
  6. Yong Ook Kim, Sang Bae Han, Hong Woen Lee, Hyo Jung Ahn, Yeo Dae Yoon,Joon Ki Jung, Hwan Mook Kim, Chul Soo Shin, Immuno-stimulating effect of the endo-polysaccharide produced by submerged culture of Inonotus obliquus, Life Sciences 77 (2005) 2438–2456, veebiversioon (vaadatud 2. augustil 2017) inglise keeles
  7. Vähi DNA-mutatsiooniteooria
  8. Hur7 (inimese hepatoom), HEC-1B (inimese endomeetriumi rakke), B16F10 (hiire melanoomi rakuliin), A549 (inimese kartsinoom), KATO-III (inimese maokartsinoom), SW156 (neeru adenokartsinoom), MCF-7 (inimese rinna adenokartsinoom) ja SK-OV3 (inimese munasarjavähk) ja RAW 264,7 normaalrakuliine (hiire makrofaagid) jt
  9. (B16F10 hiire melanoomirakuliin on melanotsüütide metastaatilise pahaloomulise kasvaja rakuliin)
  10. Yong Ook Kim, Hae Woong Park, Jong Hoon Kim, Jae Young LeeSeong Hoon Moon, Chul Soo Shin, Anti-cancer effect and structural characterization of endo-polysaccharide from cultivated mycelia of Inonotus obliquus, Life Sciences 79 (2006) 72–80, veebiversioon (vaadatud 1. augustil 2017) inglise keeles
  11. Seema Patel, Emerging Bioresources with Nutraceutical and Pharmaceutical Prospects, Springer, lk 122, 2015, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 23. juulil 2017) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Süstemaatika
Entsüklopeedias
Farmakognoosia
Musta pässiku seeneniidistik