Apoptoos

Allikas: Vikipeedia

Apoptoos (kreeka apoptosis '(lehtede) äralangemine') ehk programmeeritud rakusurm (ka loomulik rakusurm või ettemääratud rakusurm) on normaalse füsioloogiaga hulkraksete organismide rakkudes valdavalt rakkudesisene reguleeritud kompleksne süsteem, mille tööd reguleerivad nii geenid, retseptorid, transkriptsioonifaktorid kui ka rajad.[1] mille käivitudes DNA fragmenteerub, väheneb raku maht ja kaovad mitokondriaalsed funktsioonid.[2] Toimub väiksemate membraaniga kaetud osiste komplekteerimine, mis kohe fagotsütoosi käigus lagundatakse. Nii saab organism töödelda ja taaskasutada nii aegunud, vigaseid, muteerunud, liigsed või ebanormaalseid rakke selleks et areneda, kasvada, paljuneda jpms. Apoptoos on omane enamikule hulkraksetele organismidele. [3]

Tavalise täiskasvanud inimese organismis sureb apoptoosi läbi ööpäevas 50 kuni 70 miljardit rakku. Et inimese kehas arvatakse olevat umbes 100 triljonit rakku, siis on see vaid ca 0,06%. (Muidugi sünnib uusi rakke mitoosi käigus sama palju juurde.)

Apoptoosil on oluline roll näiteks embrüo arengus, kus selle protsessi abil eemaldatakse varasemate evolutsiooniastmete tunnused, mis lootel arengu käigus tekivad.[4] Samuti kujunevad tänu liigsete rakkude apoptootilisele surmale loote arengus sõrmede ja varvaste vahed.

Apoptoosi mittetoimumise korral võib organism areneda väärarengute, stigmade (näiteks sündaktüülia) või atavismidega (näiteks kolmas rinnanibu).

Rakus, mis sureb vastavalt apoptoosi mehhanismile, toimuvad kindlad biokeemilised ja morfoloogilised muutused, mille tulemusena laguneb rakk väikesteks osadeks, vesiikuliteks, mis on ümbritsetud membraaniga. Raku tsütoplasma komponendid ei satu rakudevahelisse ruumi, vaid kuuluvad lagundamisele makrofaagide poolt.[5]

Apoptoos ja valk p53[muuda | redigeeri lähteteksti]

Apoptoosi üks käivitajatest on valk p53, mis kontrollib raku DNA seisukorda. Kui selle valgu funktsioon on kahjustatud, võib tekkida rakkude kontrollimatu paljunemine – hea- ning pahaloomulised neoplasmid (kasvajad). Peale rakusisese surma ahelreaktsiooni saab kahjustunud rakk kasutada ka niinimetatud loomulike tapja T-rakkude (ingl k Natural killer cells) välist abi, kes aitavad haiget rakku eutanaasia abil. Nad käivitavad väljast sellesama apoptootilise surma raja.

Peale apoptoosi on rakkudes ka muid programmeritud surma radasid.

Apoptoosi uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002. aastal said Sydney Brenner, Robert Horvitz, John E. Sulston Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna varbussi (Caenorhabditis elegans) rakkude arenguliinide koostamise eest, mille käigus täpsustati ka programmeeritud rakusurma toimemehhanismi.

Eriarvamused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned autorid jagavad programmeeritud rakusurma mitmeks alaliigiks, kuid see arvamus ei ole teadusmaailmas üldist poolehoidu pälvinud. Selle seisukoha pooldajad nimetavad apoptoosi ka I tüüpi rakusurmaks ja peavad II tüüpi rakusurmaks autofagotsütoosi teel kulgevat rakusurma ehk tsütoplasmilist rakusurma.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik, 2004"
  2. http://www.cellsignal.com/reference/pathway/Apoptosis_Overview.html
  3. Ilya Gadjev,Julie M. Stone, Tsanko S. Gechev, Chapter 3: Programmed Cell Death in Plants: New Insights into Redox Regulation and the Role of Hydrogen Peroxide, International Review of Cell and Molecular Biology, Volume 270, 2008, pages 87-144, Osaline veebiversioon (vaadatud 07.06.2013)
  4. David N. Menton, Is the Human Embryo essentially a fish with gills?, 1997. Sissekanne saidil http://www.gennet.org/ vaadatud (07.06.2013)
  5. Toivo Maimets. Molekulaarne rakubioloogia, Tartu 1999

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]