Tsütokiinid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib valkudest; immunoteraapias kasutatavate ravimite kohta vaata artiklit Tsütokiinid (ravim); taimedes ringlevate fütohormoonide kohta vaata artiklit Tsütokiniinid

Tsütokiinid on loomadel erinevate tuumaga rakkude vabastatavad väikesemolekulilised lahustuvad valgud ja glükoproteiinid, mis vahendavad lühiajaliselt erinevaid immuunvastuseid ja rakkudevahelist informatsiooni.[1] Tsütokiinilaadseid valke on leitud ka bakteritel ja viirustel.

Tsütokiinid on erineva keemilise koostisega. Igale tsütokiinile vastab kindel retseptor. Need võivad moodustada võrgustikke.

Tsütokiine toodavad erinevad rakud, kuid enim on uuritud immuunsüsteemi moduleerivaid tsütokiine, mis reguleerivad immuunrakkude kasvu, diferentseerumist, aktivatsiooni ja immuunvastust. Tsütokiine vabastavad ka kasvajarakud kasvaja mikrokeskkonnas.

Tsütokiine toodetakse ka biotehnoloogiliselt ja neid kasutatakse mitmete bioloogiliste ravimite koosseisus.

Rakkudevahelise informatsiooni vahendamise käigus toimuvat tsütokiinide vabanemist mõjutavad ka parasiidid, bakterid, närvirakkude kasvufaktor[2], viirused jm. Tsütokiinide esinemine veres on esimeseks laboratoorseks tunnuseks, et organism on viirusega nakatunud.

Immuunsüsteemi aktivatsioonil osaleb hulgaliselt tsütokiine, kusjuures üks tsütokiin võib avaldada eri rakkudele erinevat toimet ja erinevad tsütokiinid võivad avaldada ühesugust toimet.[3]

Tsütokiinide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsütokiinide põhilised rühmad on interferoonid, interleukiinid, kasvaja nekroosifaktorid, kolooniaid stimuleerivad faktorid ja kemokiinid, lümfokiinid ning kasvutegurid.

Tsütokiine ja nendega seotud faktoreid liigitatakse ka järgmiselt:

Kesknärvisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Kesknärvisüsteemi rakud reguleerivad tsütokiinide vabastamist ja võivad nende toimet reguleerida neurotransmitterite abil. Samas mõjutavad tsütokiinid omakorda kesknärvisüsteemi rakke ja moduleerivad nende funktsioone. Tsütokiine võivad vabastada nii neuronid ise kui ka astrotsüüdid, mikrogliiarakud ja muud kesknärvisüsteemi tugirakud.[4]

Peaaju[muuda | muuda lähteteksti]

Peaajju võivad väljaspool kesknärvisüsteemi toodetud tsütokiinid sattuda hematoentsefaalset barjääri ületades nii tavaolukorras kui ka vigastuse, trauma või põletiku tõttu.

Erinevad tsütokiinid vallandavad ajus nii neurokeemilisi, neuroimmuunseid kui ka neuroendokriinseid kaskaade.

Arvatakse, et tsütokiinid mõjutavad aju monoaminergilist neurotransmissiooni, seoseid on leitud nii serotoniin-, noradren- kui dopaminergiliste süsteemidega. Olenevalt tsütokiinide liigist võivad need stimuleerida ajus serotoniini tagasihaaret ja vähendada serotoniini sünteesi.[5]

Depressioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ka depressiooni psühhopatoloogiat on püütud kirjeldada tsütokiinitekkelise teooria abil.[6]

Funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsütokiinide funktsioonideks on mitmete bioloogiliste protsesside juhtimine, nagu:[7]

  • rakkude kasvamine,
  • rakkude diferentseerumine,
  • rakkude aktiveerimine,
  • immuun- ja põletikureaktsioonid,
  • kudede uuenemine,
  • sidekoestumine,
  • elundite moodustumine.

Immuunsüsteem ja hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste telg (HPA-telg) suhtlevad tsütokiinide vahendusel. Tsütokiin interleukiin-1 on HPA-telje stimulaator. Ka IL-6 ja IL-10 ning TNFα võivad nimetatud telje aktiveerida.

Maohammustus[muuda | muuda lähteteksti]

Maohammustuse korral vabaneb hammustada saanu erinevatest rakkudest, nagu makrofaagid, neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid, lümfotsüüdid jt, hulgaliselt tsütokiine ja ka teisi bioloogiliselt aktiivseid vahendajaaineid nagu prostaglandiinid, hapnikuradikaalid, lämmastikoksiid (NO), tromboksaanid, leukotrieenid ja vasoaktiivseid mediaatoreid.[7]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tsütokiinidel on tähtis roll imetajate sugulisel paljunemisel ja ema organismiimmunotolerantsuse tekkes loote suhtes, aga ka embrüogeneesis. Emakas ja teistes paljunemisprotsessidega seotud kudedes peetakse olulisimaks tsütokiini IL-1β komplekteerimist ja vabanemist aga ka IFNα, IFNβ, IFN γ, IFNτ, IL-4, IL-5, IL-6, IL-10, IL-11, IL-12, IL-13, IL-15, TGFα, TGFβ, TNFα jt.[8]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja kõik tüümuse rakupopulatsioonid suudavad neid sünteesida, kuid enim seostatakse tsütokiinidega tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.

Tsütokiinide toimes peetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavaid tsütokiinide retseptoreid. Ühtede rakkude eritatavaid tsütokiine võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid, CD4(-) ja CD8(-) tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.

Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja selle eesmärk on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.[9]

Rinnapiimas[muuda | muuda lähteteksti]

Naiste rinnapiimas leidub mitmeid tsütokiine: interleukiinid 1β, IL-6, IL-8, IL-10 ja tuumornekroosifaktor alfa (TNFα).

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Roomajatel (sh madudel) komplekteeritakse ja vabastatakse vastavate rakkude poolt (näiteks monotsüüdid ja makrofaagid) vajadusel peamiselt proinflammatoorseid tsütokiine.

Immunopatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpertsütokineemia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hüpertsütokineemia

Tsütokiinide massiivne, kontrollimatu sünteesimine ja vabastamine organismi teatud haiguslike seisundite korral võib põhjustada hüpertsütokineemiat.

Bioloogiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Immuunteraapia

Erinevate haiguste (reumatoidartriit, pahaloomulised kasvajad jpt) bioloogilises ravis kasutavate preparaatide (näiteks monoklonaalsed antikehad, lahustuv tuumorinekroosifaktor alfa retseptor jpt) manustamise tulemusel tekkivat potentsiaalset eluohtlikku tsütokiinide tormi laadset seisundit ehk tsütokiinimürgistust või ka tsütokiiniülitundlikkust nimetatakse tsütokiinide vabanemise sündroomiks (CRS – cytokine release syndrome).[10]

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal kasutas Stanley Cohen esmakordselt terminit "tsütokiin".[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 794:2004.
  2. Aalto K, Korhonen L, Lahdenne P, Pelkonen P, Lindholm D., Nerve growth factor in serum of children with systemic lupus erythematosus is correlated with disease activity.Lühikokkuvõte, Cytokine. 2002 Nov 7;20(3):136-9., veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  3. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 16, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  4. Szelényi, J. "Cytokines and the central nervous system". Brain Research Bulletin. 54 (4): 329–338.
  5. Triin Eller, Eduard Maron, Veiko Vasar, Depressioon, antidepressantravi ja tsütokiinid, Eesti Arst 2010; 89(12):825–832, veebiversioon (vaadatud 21.05.2014)
  6. Triin Eller, Eduard Maron, Veiko Vasar, Depressioon, antidepressantravi ja tsütokiinid, Eesti Arst 2010; 89(12):825–832, lk 827, veebiversioon (vaadatud 21.05.2014)
  7. 7,0 7,1 E. VORONOV, R. N. APTE, S. SOFER, THE SYSTEMIC INFLAMMATORY RESPONSE SYNDROME RELATED TO THE RELEASE OF CYTOKINES FOLLOWING SEVERE ENVENOMATION, Journal of Venomous Animals and Toxins, version ISSN 0104-7930, J. Venom. Anim. Toxins vol. 5 n. 1 Botucatu 1999, Veebiversioon (vaadatud 23.01.2014) (inglise keeles)
  8. LUANA PAULESU, SILKE JANTRA, FRANCESCA IETTA, ROSSANA BRIZZI,ANNA MARIA AVANZATI, ja ELISA BIGLIARDI, http://www.herpconbio.org/Volume_5/Issue_2/Paulesu_etal_2010.pdf CYTOKINES IN VERTEBRATE REPRODUCTION, Herpetological Conservation and Biology 5(2):335–340, Symposia: Reptile Reproduction, lk 336, Veebiversioon (vaadatud 23.01.2014) (inglise keeles)
  9. Yarilin AA, Belyakov IM. Cytokines in the thymus: production and biological effects. Lühikokkuvõte., Curr Med Chem. veebruar 2004 ;11(4):447-64., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014)(inglise keeles)
  10. Daniel W. Lee, Rebecca Gardner, David L. Porter, Chrystal U. Louis, Nabil Ahmed, Michael Jensen, Stephan A. Grupp, ja Crystal L. Mackall, Current concepts in the diagnosis and management of cytokine release syndrome, 10. juuli 2014, veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
  11. Alain Tedgui, Ziad Mallat, Cytokines in Atherosclerosis: Pathogenic and Regulatory Pathways, Physiological Reviews, 1 Aprill 2006, Vol. 86no. 515–581, DOI:10.1152/physrev.00024.2005, veebiversioon (vaadatud 01.05.2014) (inglise keeles)
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "wKGXO" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cytokine seisuga 23.01.2014.