Lektiinid

Allikas: Vikipeedia
Hemaglutiniin külgvaates

Lektiinid on keerukad valgud ja glükoproteiinid, mis seovad spetsiifiliselt süsivesikuid raku pinnal. Nad vallandavad biokeemilisi reaktsioone, kuid ei ole ensüümid.

Lektiinide nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast lego, legere (lectum) 'lugema', 'valima' (Van Damme jt 2008).[1]

Lektiinid on toksilise toimega.[1]. Nad mõjutavad muu hulgas raku jagunemist, valgusünteesi ribosoomides, rakkude aglutinatsiooni (erütrotsüütide puhul hemaglutinatsiooni) ja immuunsüsteemi (fikoliinid). Nad toimivad immunoloogilise antikeha taoliselt.

Lektiinid on laialt levinud. Neid võivad moodustada nii loomad, taimed kui ka mikroorganismid. Neid esineb taimede seemnetes ja selgrootute loomade kudedes.

Lektiinid avastas Tartu ülikooli teadlane Peter Hermann Stillmark 1888. aastal.[1]

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Lektiinide hulka kuuluvad N-atsetüülglükosamiini siduvad kõrreliste lektiinid, kitiini siduvad maavitsaliste lektiinid, liblikõieliste lektiinid ning amarülliliste, lauguliste ja käpaliste lektiinid, mis seovad mannoosi. Hariliku naadi, talvise lumekupu ja kõrvenõgese lektiine pole veel ühtegi rühma arvatud. Tuntud on ka palju teisi lektiine.[2]

Lektiinide seas on ka mõned AB-toksiinid, sealhulgas kõrgmolekulaarsed seemneglükoproteiidid, näiteks ritsiin, ja bakteritoksiinid, näiteks Shiga-toksiin, verotoksiin, difteeria toksiin, eksotoksiin A ning α-sartsiin. Ka abriin, fasiinid, IgSF, kalneksiin ja kalretikuliin on lektiinid. Ilma suhkrujäägita lektiin on näiteks konkavaliin A, mis sisaldub saabelkanavaalia seemnetes (saabelubades).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 114, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4
  2. Pusztai, Bardocz 2005: 2–4.