Koit ja Hämarik

Allikas: Vikipeedia

"Koit ja Hämarik" on Friedrich Robert Faehlmanni loodud müütiline kunstmuistend, mis esmakordselt ilmus trükis 1840 ning on inspireerinud mitmeid kunstnikke ja luuletajaid.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, - ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.

Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas? Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma teaval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab ja puhkama viib, kui ta oma käigu on lõpetanud? Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada." Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustus ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel laulu ja lilled äratab ja suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

See ilus aeg oli nüüd saabunu, kus lilled õitsevad ja lõhnavad, ja kus linnud ning inimesed täitsid lauludega ruumi Ilmarise võlvi all, - siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Aga üks silm, mis kunagi ei sulgu, oli märganud, mis vaikse südaöö salajas sündis, ja teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enda ette ning ütles: "Ma olen teie ametikohuste täitmisega rahul ja soovin, et teie täiesti õnnelikuks saaksite. Seepärast kuuluge teineteisele ja pidage siitpeale oma ametit nagu mees ja naine."

Ja mõlemad vastasid ühest suust: "Vanaisa, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest peiu- ja mõrsjapõlves oleme leidnud oma õnne, kus armastus on alati noor ja uus."

Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutav uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]