Soome mütoloogia

Allikas: Vikipeedia

Soome mütoloogial on palju ühist teiste soomeugri mütoloogiatega, näiteks eesti mütoloogiaga, kuid ka teiste naabruses olevate mütoloogiatega, näiteks balti rahvaste ja skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soomeugri rahvaste, nagu saamide mütoloogiatega.

Soome mütoloogia elemendid säilisid suulise traditsiooni ning folkloori kaudu 18. sajandini.

Peajumal Ukko (vana mees) oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige püham loom oli karu. Karu nähti eelkäijate kehastusena ning seetõttu kutsuti teda eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio.

Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose Kalevala.

Maa päritolu ja ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvati, et maa tekkis peale linnumuna lõhkemist. Taevas olevat munakoore ülemine osa või telk, mida toetas põhjapoolusel põhjanaela all olev sammas.

Tähtede liikumist kirjeldati taevakupli keerlemisega ümber põhjanaela ja iseenda. Pöörlemisel tekkis tuuleiil, mille läbi läksid hinged surnute maale, Tuonelasse.

Maa oli lame ning selle äärtes asus Lintukoto (lindude kodu), koht kus linnud elasid talvel. Sinna liikusid linnud mööda Linnunrata (linnuteed).

Linnud tõid inimesele ka tema sündides hinge ning viisid selle ära, kui inimene suri. Mõndades kohtades oli inimesel puust linnukuju, et linnud ei viiks hinge ära kui inimene magab.

Kangelased, jumalad ja hinged[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venesarvinen hirvi.jpg

Esemed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]