Soome mütoloogia

Soome mütoloogial on palju ühist teiste soome-ugri mütoloogiatega, näiteks eesti, kuid ka teiste naabruses olevate, näiteks balti rahvaste ja skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja ülejäänud läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soome-ugri rahva, saamide mütoloogiaga.

Soome mütoloogia elemendid säilisid suulises traditsioonis ja folklooris kuni 18. sajandini.

Peajumal Ukko (sm 'vana mees') oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige püham loom oli karu. Karu peeti eelkäijate kehastuseks ja seetõttu kutsuti teda selliste eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio.

Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose "Kalevala".

Maa päritolu ja ehitus

Arvati, et maa tekkis pärast linnumuna lõhkemist. Taevas olevat munakoore ülemine osa või telk, mida toetas põhjapoolusel põhjanaela all olev sammas.

Tähtede liikumist kirjeldati taevakupli keerlemisega ümber põhjanaela ja iseenda. Pöörlemisel tekkis tuuleiil, mille läbi läksid hinged surnute maale, Tuonelasse (toonelasse).

Maa oli lame ja selle äärtes asus Lintukoto (lindude kodu) – koht, kus linnud elasid talvel. Sinna liikusid linnud mööda Linnunrata (linnuteed).

Linnud tõid inimesele ka tema sündides hinge ja viisid selle ära, kui inimene suri. Mõnes kohas oli inimesel puust linnukuju, et linnud ei viiks hinge ära, kui inimene magab.

Kangelased, jumalad ja hinged

• Ahti (või Ahto), kala andja
• Ajattara (mõnikord Ajatar), kuri metsahing
• Akka (vana naine)
• Äkräs, viljakusjumal ja taimede kaitsja
• Antero Vipunen, surnud hiiglane, teadmiste ja maagia kaitsja
• Hiisi, deemon
• Iku-Turso, merekoletis
• Ilmarinen, sepp, taeva looja. Õhu meeshing
• Ilmatar, õhu naishing; Väinamöise ema Kalevalas
• Jumala e jumal
• Kalevanpoika (Kaleva poeg), Kalevipoeg
• Kave, taevajumal. Väinamöise isa
• Kotitonttu
• Kullervo
• Lalli
• Lemminkäinen
• Lempo
• Louhi
• Loviatar
• Luonnotar
• Menninkäinen
• Mielikki
• Nyyrikki, jahijumal.
• Näkki
• Otso, karu hing
• Pekko (või Pellon Pekko), Peko. saagijumal
• Perkele, kurat.
• Pellervo (või Sampsa Pellervoinen)
• Pihatonttu
• Piru, hing, deemon.
• Päivätär, päeva jumalanna
• Rahko, karjala ajajumal
• Surma, vägivaldse surma personifikatsioon
• Saunatonttu
• Tapio, metsajumal.
• Tellervo, metsajumalanna
• Tonttu
• Tuonetar
• Tuoni, surma personifikatsioon
• Tursas
• Tuulikki
• Ukko (vana mees) taeva- ja äiksejumal, seotud Thoriga (eesti Taara).
• Vellamo, Ahti naine, mere, järvede ja tormide jumalanna
• Vedenemo (vete ema), karjala veejumalanna.
• Väinämöinen, vana ja tark mees, Kalevala peategelane

Paigad

• Kyöpelinvuori (Raatikko) – koht, kuhu neitsina surnud naised lähevad.
• Tuonela (ka Manala, Pohjola) – allilm, toonela.
• Kalevala
• Pohjola

Loomad

• Pruunkaru; karu peeti kõige pühamaks loomaks, keda nimetati vaid eufemismidega.
• Tuonela luik (Tuonelan joutsen).
• Hiie hirv (Hiiden hirvi).

Esemed

• Sampo
• Väinämöise võlukannel
• Väinämöise mõõk

Vaata ka

• Soome muinasusund
• Kalevala
• Skandinaavia mütoloogia
• Eesti mütoloogia