Mine sisu juurde

Priit Põldroos

Allikas: Vikipeedia
Priit Põldroos
Sündinud 11. jaanuar 1902
Surnud 28. juuli 1968
Tegevusala teatripedagoog

Priit Põldroos (õieti Johannes Friedrich Põldroos; 11. jaanuar 1902 Nissi vald, Tabara28. juuli 1968) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja kirjamees.

Priit Põldroos sündis paljulapselise pere vanima pojana. Riigi toel sai ta hariduse Tallinna Õpetajate seminaris ning astus 1920. aastal vastloodud Eesti esimesse näitlejaid koolitavasse Draamastuudio teatrikooli. Ta lõpetas 1924. aastal selle I lennu ning osales kooli juurde rajatava Draamastuudio Teatri loomisel.

Eeskujusid ja mõjutajaid

[muuda | muuda lähteteksti]

Priit Põldroos pidas oma eeskujudeks Max Reinhardti, Edward Gordon Craigi ja Georg Fuchsi.[1] Põldroosi mõjutasid noorpõlves ka tema sõbra August Bachmanni ekspressionistlikud katsetused Hommikteatris ja koostöö Hilda Gleseriga.

Teater oli Põldroosi veendumuste kohaselt täiesti iseseisev ja autonoomne kunstiliik. Dramaturgia ei mänginud tema jaoks juhtrolli, vaid oli kõigest vahend kunstniku sõnumi edastamisel. Samuti on ta rõhutanud lavastaja kui iseseisva loovisiksuse autonoomsust.

Lavastaja on kui "vahemees" lava ja publiku vahel, kes loob õhustiku ja vaimsuse. Vaimsuse puudumisel ei aita teatrit ka kõige parem dramaturgia.

Voldemar Panso. "Portreed minus ja minu ümber", Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 47

Põldroosi õpilane Voldemar Panso on kasutanud väljendit "paradoksaalne Põldroos".[2] Vastuolud peituvad Põldroosi isiksuses ja lavastamises. Ühelt poolt püüdis Põldroos olla eksperimenteeriv ja katsetav, kuid teisest küljest taipas ta, et eksperimenteerivat teatrit kannatavat publikut on vähe. Põldroosi meelest pidi teater olema ühiskondlikult aktiivne ja seetõttu ei köitnud idee "kunstist kunsti pärast" teda kuigi kaua.

Lavastajakäekiri

[muuda | muuda lähteteksti]

Priit Põldroos ei praktiseerinud oma lavastajatöös ettenäitamist ja ettemängimist, olgugi et me teame teda ka kui väga omapärast ja tugevat näitlejat. Samuti puudus tal uue lavastuse esimesse proovi minnes lavastuse täpne režiiplaan. Seevastu oli ta teinud materjaliga kõvasti eeltööd ja tal oli oma kontseptsioon ja põhiidee.

Tal oli omadus, mis oli vaid väga andekatel: ta tabas peamist. See päästis ta pisiasjade kuristikust.

Panso, Voldemar."Portreed minus ja minu umber", Tallinn: Eesti Raamat, 1975. lk 46

Näitlejatele andis Põldroos kätte suuna ja idee ning laskis neil siis improviseerida. Seejuures hoidis ta väga oma näitlejaid ja pidas väga oluliseks näitlejate igakülgset ja pidevat arengut.

Põldroos oli kindlasti teatraalse, mitte kirjandusliku teatri esindaja. Teater oli tema jaoks mäng. Noor Põldroos vastandas end seeläbi ka paralleelselt teatripilti domineeriva olustikulise realismiga.

Oma leidlikes ja fantaasiarikastes lavastustes kasutas ta palju rahvapärimust: folkloori, mänge, laule, tantse. Samuti kaasas ta oma lavastustesse commedia dell'arte traditsioonilist mängu. Põldroosi meelest pidi teater olema rahvuslik, kuid ei tohi seejuures minevikku kinni jääda. Ning samuti pidi teater olema rahvalik, kuid ei tohi rahva soovidele seejuures lõputult vastu tulla.

Samas tuleb toonitada, et Põldroos ei olnud oma seisukohtades järjekindel. Tema algusaastate radikaalsemad ideed mahenesid ajapikku ega juhtinud tema tegevust enam niisuguse jõuga. Ometi oli ta 1930. aastatel üks populaarsemaid eesti lavastajaid, lavastades suure edu ja menuga nii Tallinna Töölisteatris kui ka Eesti esindusteatris Estonias. Rahvaliku lavastajana ei saanud ta olla oma vaadetes liialt radikaalne. Tema käekiri mahenes, kuid sellegipoolest ei loobunud ta oma "teatraalse teatri" põhiprintsiipidest.

Teatriesseistika ja teatrikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Priit Põldroos "Teel enda ellu" Tallinn: Eesti Raamat, 1985
  2. Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber", Tallinn: Eesti Raamat, 1975
  3. EE 14. köide lk. 389

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]