Lembe Hiedel

Allikas: Vikipeedia

Lembe Hiedel (kuni aastani 1936 Oengo; 193653 eestistatult Õngo; 1. september 1926 Nõmme13. märts 2004 Tartu) oli eesti toimetaja ja tõlkija.

Loomingu Raamatukogu tegevtoimetajana aastatel 195873 aitas ta Nõukogude tsensuuri kiuste olulisel määral kujundada ajakirja vabameelset hoiakut, esinduslikku valikut ja nõudlikku kunstitaset.

Lembe Hiedel on tõlkinud vene kirjandust. Samuti redigeeris ta ulatuslikult mitmeid teiste varasemaid ja ka uuemaid klassikatõlkeid (Dostojevski "Idioot", Gontšarovi "Oblomov", Lev Tolstoi "Anna Karenina", Kafka romaanid "Loss", "Protsess", "Ameerika" ja novellivalimik "Öösel", Hermann Hesse "Stepihunt"; Prišvini, Camus’, Solženitsõni teosed).

Ta on avaldanud luuletusi (Looming 1946, nr 7/8), tõlkinud mitme proosaraamatu luuletused, kirjutanud tõlkeraamatute saatesõnu ja avaldanud vähesel määral ka kirjanduskriitikat.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lühemat aega õpetaja Tartu 3. keskkoolis, Vasalemmas ja Tallinna 16. keskkoolis
  • 195456 bibliograaf TA teaduslikus raamatukogus
  • 1958–73 Loomingu Raamatukogu osakonnatoimetaja
  • Pärast vallandamist oktoobris 1973 vabakutseline tõlkija ja toimetaja Tallinnas; hiljem elas Tartus.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Lembe Hiedeli isa oli kirjanik ja õpetaja Julius Oengo. Aastatel 195386 oli Lembe Hiedel abielus tõlkija ja toimetaja Edvin Hiedeliga. Sündisid tütar Katrin (tõlkija ja toimetaja Katrin Kiik) ja poeg Siim.

Tõlkinud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]


Lisaks on ta tõlkinud Aleksander Serafimovitši lühijutu "Kättemaks" (ilmunud kogumikus "Merejutte", LR 1959, nr 2, lk 36–47) ning trükis ilmumata näidendeid teatreile:

Koostanud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnanguid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lennart Meri, Aleksandr Solženitsõni jutustuse "Üks päev Ivan Denissovitši elust" tõlkimisest: "Mäletan, missuguseid järeleaitamistunde mulle andsid Samma ja eriti toimetaja Lembe Hiedel. Läksin koju, kirjutasin nende soovitused üles ja õppisin pähe. Siiamaani on peas. (---) Minu meelest on "Loomingu" Raamatukogu uskumatu nutikuse ja kavalusega täitnud seda tühimikku, mis Eestis Moskva tellimisel pidi valitsema. Pean silmas ennekõike maailmakirjandust."[1]
  • Enn Soosaar: "Sattusin alguses kohe Eesti parima toimetaja Lembe Hiedeli käe alla. See, kui kirjuks ta mu tõlke tegi, oleks praegu jube vaadata. Temale olen küll igavesti tänulik, et ta selle vaeva ette võttis ja mulle selgeks tegi, mis tõlkimine on."[2]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lembe Hiedel, ""Loomingu" Raamatukogu alaeast. Märkmeid ja meenutusi aastaist 1957–1973" – Vikerkaar 1995, nr 5/6, lk 138–149; nr 7, lk 80–85; nr 8, lk 67–75; uustrükk väljaandes: "Loomingu Raamatukogu" viiskümmend aastat. Bibliograafia. LR 2006, nr 37–40, lk 159–204
  • Anu Saluäär, "Lembe Hiedel – 70, LR – 40“ - Looming 1996, nr 9, lk 1286-87
  • Anu Saluäär, "Lembe Hiedel in memoriam: 1. IX 1926 – 13. III 2004" – Looming 2004, nr 4, lk 636–638; ka raamatus: Anu Saluäär, "Põhjamaadest ja Eestist", Tallinn 2008, lk 461–465

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]