Elmo Nüganen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Mandariinide" tegija Elmo Nüganen 6. jaanuaril 2014 välisministeeriumi kultuuripreemia kätteandmisel

Elmo Nüganen (sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

1982. aastal lõpetas ta 4. Tehnikakooli Tallinnas rätsepa erialal. Aastatel 1982–1983 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.

Aastatel 1988–1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana.

Alates 1992. aastast on ta Tallinna Linnateatri peanäitejuht. 1999. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Ta on EMTA lavakunsti osakonna õppejõud ning on olnud XX, XXV ja XXIX lennu kursuse juhendaja.

2. detsembril 2020 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Elmo Nüganeni akadeemikuks teatrikunsti valdkonnas. [1]

Lavastusi Linnateatris[muuda | muuda lähteteksti]

Rolle Linnateatri lavastustes[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastusi väljaspool Linnateatrit[muuda | muuda lähteteksti]

Rolle mujal[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peer Gynt (Henrik Ibseni "Peer Gynt"; Eesti Draamateater; 1997)
  • Guy Montag (Ray Bradbury "451 kraadi Farenheiti"; Moskva teater Et Cetera; 2007)

Rolle Ugala teatris[muuda | muuda lähteteksti]

1988–1989

  • krahv Ulrich Zinsdorff ("Vennad Lautensackid")
  • Kolu-Per ("Röövlitütar Ronja")
  • Õudu ("Sinder-Vinder")
  • Peter ("Iha jalakate all")
  • kardinal ("Becket ehk Jumala au")
  • Jack ("Charley tädi")
  • Mark ("Aed ilma mullata")
  • Tusenbach ("Kolm õde")

1989–1990

  • Kurt ("Rummu Jüri")
  • kodanik Kloun ("Mäng")
  • File ("Vihmameister")

1990–1991

  • Cooper ("Kass tulisel plekk-katusel")
  • Pantalone; Celio; Hansuke; teener Brighella ("Armastus kolme apelsini vastu")

1991–1992

  • Collin Fenwick ("Rohukannel")

1992–1993

  • Jermolai Lopahhin ("Kirsiaed")

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1992), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 1994–1995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993).

Ta on olnud kolme täispika mängufilmi režissöör ning näidelnud mitmes filmis.

  • Mängufilm "Nimed marmortahvlil" (2002) (režissöör ja stsenarist)
  • Mängufilm "Meeletu" (2006) (režissöör ja stsenarist)
  • Mängufilm "Seenelkäik" (2012) (tegelaskuju: bensiinijaama müüja)
  • Mängufilm "Puhastus" (2012) (tegelaskuju: isa)
  • Mängufilm "Deemonid" (2012) (tegelaskuju: võõras)
  • Mängufilm "Mandariinid" (2013) (tegelaskuju: Margus)
  • Mängufilm "1944" (2015) (režissöör)
  • Mängufilm "Portugal" (2018) (tegelaskuju: ülemus)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Nüganeni ema kasvas kasuperes, Ingerimaalt pärit isa aga oli sunnitud lahkuma oma kodumaalt. "Ühel pole olnud isa-ema, teisel pole olnud isamaad ja emakeelt. Ja need inimesed leidsid teineteist," on Nüganen ajakirjas Teater. Muusika. Kino meenutanud.[6]

Elmo Nüganen on abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Neil on kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Akadeemikuteks valiti Krista Fischer, Veiko Uri ja Elmo Nüganen, Novaator, 02.12.2020
  2. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3347
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 352
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 354
  5. "Elmo Nüganen pälvis Balti Tähe autasu". Linnateatri koduleht, 6.10.2016. Vaadatud 1.05.2017. Eesti keel.
  6. Heili Sibrits, Stiilimeister Elmo Nüganen 50, Postimees, 15. veebruar 2012
  7. Andri Maimets: Elmo Nüganen: meil on kohutavalt vedanud, postimees.ee, 12. veebruar 2007

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]