Elmo Nüganen

"Mandariinide" tegija Elmo Nüganen 6. jaanuaril 2014 välisministeeriumi kultuuripreemia kätteandmisel

Elmo Nüganen (sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja.

Aastal 1982 lõpetas Elmo Nüganen Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 1982–1983 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.

Aastatel 1988–1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana.

Alates 1992. aastast on ta Tallinna Linnateatri peanäitejuht. 1999. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Ta on EMTA lavakunsti osakonna õppejõud ning on olnud XX, XXV ja XXIX lennu kursuse juhendaja.

Lavastusi Linnateatris

• 1992 – William Shakespeare'i "Romeo ja Julia"
• 1993 – Tadeusz Różewiczi "Valge abielu"
• 1994 – Hans Christian Anderseni "Nukkude akadeemia"
• 1995 – Alexandre Dumas' "Kolm musketäri"
• 1995 – Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver"
• 1996 – Dario Fo "Elizabeth – naine juhuse tahtel"
• 1999 – Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
• 1999 – William Shakespeare'i "Hamlet"
• 2000 – Aleksei Tolstoi "Burattino"
• 2001 – Alexandre Dumas' "Musketärid – kakskümmend aastat hiljem"
• 2001 – Jane Martini "TŠEHHOV & show-bisnis"
• 2003 – Jaan Tätte "Kaotajad"
• 2004 – David Mameti "Äri"
• 2005 – A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus. Teine osa"
• 2006 – A. H. Tammsaare "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. Neljas osa"
• 2007 – Carlo Gozzi "Ronk (Il Corvo)"
• 2008 – A. H. Tammsaare "Wargamäe Wabariik"
• 2009 – Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased"
• 2009 – A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
• 2010 – Peter Barnes'i "Jumala Narride Vennaskond"
• 2011 – J. B. Priestley "Aeg ja perekond Conway"
• 2011 – Molière'i "Scapini kelmused"
• 2012 – Anton Tšehhovi "Maailmale nähtamatud pisarad"
• 2014 – William Boydi "Igatsus"
• 2017 – Anton Tšehhovi "Kirsiaed"
• 2018 – Paavo Piigi "Miljoni vaade"
• 2018 – Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"
• 2019 – Marius Ivaškevičiuse "Kant"
• 2019 – Mogens Rukovi, Thomas Vinterbergi "Kommuun"

Rolle Linnateatri lavastustes

• Johnny (William Saoryani "Mu süda on mägedes"; 1992)
• Isa (Tadeusz Różewiczi "Valge abielu"; 1993)
• Orgon (Molière'i "Tartuffe"; 1993)
• Felton (Alexandre Dumas "Kolm musketäri"; 1995)
• Platonov (Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver"; 1995)
• Paul (Jaanus Rohumaa ja Mari Tuulingu "Ainus ja igavene elu"; 1996)
• Väitsa-Mackie (Bertolt Brechti ja Kurt Weilli "Kolmekrossiooper"; 1997)
• Kleshtsh (M. Bitteri "Põhhjas"; 2000)
• Paulino (José Sanchis Sinisterra "Ay, Carmela!"; 2002)
• Sinjoor Ponza (Luigi Pirandello "Nii see on (kui teile nii näib)"; 2006)
• Mees (Jon Fosse "Sügise unenägu"; 2015)
• Isa (Madis Kõivu "Tagasitulek isa juurde"; 2015)

Lavastusi väljaspool Linnateatrit

• William Shakespeare "Tõrksa taltsutus" (diplomilavastus Ugalas, 1987)
• Elmo Nüganeni "Sinder-Vinder" (Ugala, 1989)
• Brandon Thomasi ja Mati Undi "Charley tädi" (Ugala, 1989)
• Anton Tšehhovi "Kajakas" (Ugala, 1990)
• Carlo Gozzi "Armastus kolme apelsini vastu" (Ugala, 1991)
• Anton Tšehhovi "Ivanov" (Eesti Draamateater, 1992)
• Wolfgang Amadeus Mozarti "Figaro pulm" (Pärnu Ooper 1994)
• Tom Stoppardi "Arkaadia" (Peterburi Suur Draamateater, 1998)
• Yves Jamiaque'i "Tout payé ehk kõik on makstud" (Moskva Lenkomi teater, 2004)
• Witold Gombrowiczi "Laulatus" (Toruńi Wilam Horzyca nimeline teater, 2004)
• A. H. Tammsaare "Zeme un mīlestība" ("Maa ja armastus") (Läti Rahvusteater, 2012)
• Tom Stoppardi "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" (Eesti Draamateater, 2013)
• William Boydi "Igatsus" (Peterburi Suur Draamateater, 2014)

Rolle mujal

• Peer Gynt (Henrik Ibseni "Peer Gynt"; Eesti Draamateater; 1997)
• Guy Montag (Ray Bradbury "451 kraadi Farenheiti"; Moskva teater Et Cetera; 2007)

Rolle Ugala teatris

1988–1989

• krahv Ulrich Zinsdorff ("Vennad Lautensackid")
• Kolu-Per ("Röövlitütar Ronja")
• Õudu ("Sinder-Vinder")
• Peter ("Iha jalakate all")
• kardinal ("Becket ehk Jumala au")
• Jack ("Charley tädi")
• Mark ("Aed ilma mullata")
• Tusenbach ("Kolm õde")

1989–1990

• Kurt ("Rummu Jüri")
• kodanik Kloun ("Mäng")
• File ("Vihmameister")

1990–1991

• Cooper ("Kass tulisel plekk-katusel")
• Pantalone; Celio; Hansuke; teener Brighella ("Armastus kolme apelsini vastu")

1991–1992

• Collin Fenwick ("Rohukannel")

1992–1993

• Jermolai Lopahhin ("Kirsiaed")

Muud

Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1992), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 1994–1995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993).

Ta on olnud kolme täispika mängufilmi režissööriks ning osalenud näitlejana mitmetes filmides.

• Mängufilm "Nimed marmortahvlil" (2002) (režissöör ja stsenarist)
• Mängufilm "Meeletu" (2006) (režissöör ja stsenarist)
• Mängufilm "Seenelkäik" (2012) (tegelaskuju: bensiinijaama müüja)
• Mängufilm "Puhastus" (2012) (tegelaskuju: isa)
• Mängufilm "Deemonid" (2012) (tegelaskuju: võõras)
• Mängufilm "Mandariinid" (2013) (tegelaskuju: Margus)
• Mängufilm "1944" (2015) (režissöör)
• Mängufilm "Portugal" (2018) (tegelaskuju: ülemus)

Tunnustus

• 1986 – Voldemar Panso nimeline auhind
• 1992 – Ants Lauteri nimeline auhind
• 1994 – Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia
• 1993 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1996 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1996 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia lavastuste „Kolm musketäri“ ja „Pianoola ehk mehaaniline klaver“ eest
• 1996 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastaja
• 1996 – Vabariikliku teatrifestivali "Draama '96" lavastaja- ja meesnäitleja preemia Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima meesnäitleja preemia
• 1997 – Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia "Kuldne Sofitt 1997"
• 1998 – Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia
• 1999 – Vabariikliku teatrifestivali "Draama '99" lavastajapreemia
• 2000 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia F. Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" ning W. Shakespeare'i "Hamleti" lavastamise eest Tallinna Linnateatris
• 2000 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2000 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastaja
• 2001 – Venemaa riiklik kunstipreemia
• 2002 – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste poolt antud aunimetus Riigikaitsesõber 2002 ning sellega kaasnev mõõk – filmi "Nimed marmortahvlil" eest kui Eesti riigi kaitsmist toetava tegevuse eest Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia
• 2002 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (debüüdiauhind: "Nimed marmortahvlil")
• 2004. aasta 15. oktoobril tõi Nüganen Poolas Toruńi Wilam Horzyca nimelises teatris välja Witold Gombrowiczi näidendi "Laulatus", mis pälvis Opole festivalil "Poola klassika" lavastaja-, kunstniku- ja 2 näitlejapreemiat.
• 2005 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastus – "Tõde ja õigus.Teine osa"
• 2005 – Festivali Draama 2005 väliskriitikute preemia lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" eest
• 2005 – Festivalil "Draama 2005" sai Nüganen väliskriitikute eriauhinna
• 2007 – Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemia (30 000 kr)
• 2007 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2009 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia suurprojekti “Tagasi Vargamäele” idee ja teostus ning lavastus “Wargamäe Wabariik” eest
• 2010 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2011 – Tšehhovi mälestusmedal
• 2016 – Balti Täht
• 2017 – Tallinna vapimärk

Isiklikku

Elmo Nüganen on abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Neil on kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja.

Välislingid

• Elmo Nüganen: raha kadund – vähe kadund, au kadund – kõik kadund, Postimees, 3. detsember 2008
• Margus Mikomägi. Elmo Nüganen: Rahvast ei tasu lollitada Maaleht, 11. juuni 2009
• Teet Korsten. Jõhvi päritolu mees lõi Tallinna vanalinnas oma ideaalteatri Põhjarannik, 23. veebruar 2012