Euroopa Ülemkogu

Allikas: Vikipeedia

Euroopa Ülemkogu (inglise keeles European Council, prantsuse keeles Conseil européen) on Euroopa Liidu institutsioon, mis koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest, ülemkogu eesistujast ja Euroopa Komisjoni presidendist. Samuti osaleb ülemkogu kohtumistel Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.[1]

Euroopa Ülemkogu loodi 1974. aastal toonase Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametliku arutelufoorumina. Ametliku staatuse sai see 1992. aastal Maastrichti lepinguga. 2009. aastal sai ülemkogust Lissaboni lepinguga üks Euroopa Liidu seitsmest institutsioonist.[2]

Euroopa Ülemkogu eesistuja on alates 1. detsembrist 2014 Donald Tusk.

Tegevuspõhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu on strateegiline institutsioon, mis määrab kindlaks Euroopa Liidu üldise poliitilise tegevuskava. Ülemkogu kohtumistel võetakse vastu järeldused, milles on välja toodud käsitletud mureküsimused ja nende lahendamiseks rakendatavad meetmed.[2]

Ülemkogul ei ole seadusandlikku võimu, see ei võta vastu Euroopa Liidu õigusakte ega pea nende üle läbirääkimisi. Õigusaktide algatamise ainuõigus on Euroopa Liidus Euroopa Komisjonil, kuid Euroopa Ülemkogu võib anda komisjonile tõuke seadusandliku poliitika kujundamiseks või selle muutmiseks.[1][2]

Euroopa Ülemkogu kohtumisi, mida nimetatakse sageli ka Euroopa Liidu tippkohtumisteks, juhatab Euroopa Ülemkogu eesistuja ja need peavad toimuma vähemalt kaks korda iga kuue kuu tagant. Otsused tehakse enamasti konsensuse alusel, välja arvatud juhtudel, kus Euroopa Liidu alusleping nõuab ühehäälset või kvalifitseeritud häälteenamusega otsust. Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president hääletusel ei osale.[2]

Ülemkogul on kolme tüüpi kohtumisi: korralised, erakorralised ja mitteametlikud. Kuigi ka mitteametlikud kohtumised kavandatakse 1,5 aastat ette, ei võeta nende lõpul vastu ametlikke järeldusi, vaid laiemad ja mitteametlikud lausungid valitud poliitilistel teemadel. Erakorralised kohtumised lõppevad alati ametlike järeldustega, kuid neid kohtumisi ei kavandata tavaliselt ette pikemalt kui üks aasta. Näiteks toimus erakorraline ülemkogu sügisel 2001, kui koguneti arutama Euroopa Liidu reaktsiooni 11. septembri terrorirünnakutele[3].

Tavaliselt toimuvad kohtumised Brüsselis Justus Lipsiuse hoones, mis on ühtlasi Euroopa Liidu Nõukogu ja selle peasekretariaadi ametlik asukoht.[2][4]

Euroopa Liidu strateegiline tegevuskava[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. juunil 2014 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu korralisel kohtumisel lepiti kokku viies prioriteetses valdkonnas, millele Euroopa Liit peaks aastatel 20142018 teravdatud tähelepanu pöörama. See kava sai aluseks nii Euroopa Ülemkogu kui ka teiste Euroopa Liidu institutsioonide töö kavandamisel.[5]

Need prioriteetsed valdkonnad on:[5]

  • töökohtade loomine, majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamine;
  • kodanike kaasamine ja kaitsmine, eriti võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega;
  • Euroopa Liidu energiaturu väljakujundamine koos säästva ja taskukohase energia tagamisega;
  • julgeoleku- ja õigusalase koostöö tõhustamine, erilise tähelepanuga rändel, organiseeritud kuritegevusel ja terrorismil;
  • Euroopa Liidu aktiivne osalemine maailma asjades, selleks ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika tõhustamine.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu traditsiooniline grupifoto. 1987. aasta kohtumine Brüsseli kuningapalees.

Euroopa Majandusühenduse riigipeade ja valitsusjuhtide esimesed mitteametlikud tippkohtumised toimusid veebruaris ja juulis 1961 (vastavalt Pariisis ja Bonnis).[6] Need said alguse Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i pahameelest, et eurointegratsioonis olid liiga suure sisulise rolli haaranud riikideülesed institutsioonid nagu Euroopa Komisjon.[7] Regulaarseks need kohtumised siiski veel ei kujunenud. Esimene olulist rolli etendanud tippkohtumine toimus juba pärast de Gaulle'i ametist lahkumist detsembris 1969 Haagis, kus otsustati liitumiskõnelustele kutsuda Suurbritannia, Taani, Norra ja Iirimaa. Samuti otsustati sellel kohtumisel laiendada eurointegratsiooni, pannes aluse ühisele välispoliitikale ning majandus- ja rahaliidule.[8][9]

Selgema kuju võtsid tippkohtumised aastatel 19741988. Detsembris 1974 Pariisis toimunud tippkohtumisel jõuti Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d'Estaing'i algatusel kokkuleppele, et Euroopa juhtimis- ja majanduskriisi lahendamiseks on vaja rohkem poliitilist sisendit tipptasandil ja regulaarseid kohtumisi. Lepiti kokku, et valitsusjuhid (või riigipead) hakkavad kohtuma kolm korda aastas.[10] Esimene uute põhimõtete järgi peetud tippkohtumine toimus Dublinis 10.11. märtsini 1975, kui Iirimaa oli Euroopa Majandusühenduse Nõukogu eesistuja. 1987. aastal mainiti tippkohtumist esimest korda ametlikus lepingus (Ühtne Euroopa Aktis), ametliku staatuse sai see 1992. aastal Maastrichti lepingus. Aastatel 19751995 peeti keskmiselt kolm kohtumist aastas, kuid 1996. aastal tõsteti aastaste kohtumiste arv minimaalselt neljani. Perioodil 20082014 on seda miinimumi tublisti ületatud, keskmiselt on peetud seitse kohtumist aastas. 2002. aastal fikseeriti ülemkogu asukohana Brüssel.

Euroopa Ülemkogu Lissaboni lepingu allkirjastamisel 2007. aastal.

Mõningaid Euroopa Ülemkogu kohtumisi on peetud Euroopa Liidu ajaloo pöördepunktideks, näiteks:

Nii oli Euroopa Ülemkogu olemas juba ammu enne seda, kui see sai Lissaboni lepingu jõustumisel ametlikuks Euroopa Liidu institutsiooniks. Euroopa Ülemkogu mõiste võeti ametlikult esimest korda kasutusele Euroopa Liidu lepingu 15. artiklis[1].

Lissaboni leping eristas Euroopa Ülemkogu lõplikult eraldi institutsioonina Euroopa Liidu Nõukogust ja lõi ülemkogu alalise eesistuja ametikoha. Olles välja kasvanud Euroopa Liidu Nõukogust, järgis ülemkogu varem sama süsteemi, kus eesistumine roteerus iga-aastaselt liikmesriikide vahel. Kui Euroopa Liidu Nõukogus püsib rotatsioonisüsteem siiani, siis Euroopa Ülemkogul on 2009. aastast üksikisikust eesistuja, kes ei ole samas ühegi riigi juht. Eesistuja ametiaeg on kaks ja pool aastat ning sama inimest võib tagasi valida ainult ühe korra.[11] Novembris 2009 valiti ülemkogu esimeseks eesistujaks Belgia peaminister Herman Van Rompuy, kes uuele ametikohale asudes lahkus valitsusjuhi ametist. Tema volitused jõustusid koos Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009.[12][13]

Volitused ja funktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu ametlik institutsioon, mille funktsioon on Lissaboni lepingu kohaselt "anda liidule selle arenguks vajalik tõuge ning määratleda selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid".[14] Põhimõtteliselt paneb ülemkogu paika Euroopa Liidu poliitilise tegevuskava ja seetõttu peetakse seda ka eurointegratsiooni mootoriks. Kuigi ülemkogul ei ole eurointegratsiooni soodustamiseks mingeid ametlikke volitusi, on tal riigijuhtidest liikmeskonna tõttu sellele protsessile suur mõju.

Kuna Euroopa Ülemkogu liikmeteks on Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, esindab see liikmesriikide täidesaatvat võimu ja seetõttu on sellel suur mõju mitmetele olulistele poliitikavaldkondadele, näiteks välis- ja julgeolekupoliitikale. Ülemkogul on ka õigus ametisse nimetada mitmeid tippametnikke – Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja[15] ning Euroopa Keskpanga president. Ühtlasi esitab ülemkogu Euroopa Parlamendile kinnitamiseks Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi.[16]

Euroopa Ülemkogu saab mõjutada poliitika- ja õigusvaldkondade kavandamist, Euroopa Komisjoni koosseisu, Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise roteerumist liikmesriikide seas, Euroopa Liidu liikmelisuse peatamist ja hääletamissüsteemide muutmist niinimetatud üleminekuaja klauslit kasutades. Kuigi Euroopa Ülemkogul ei ole otsest seadusandlikku võimu, eksisteerib teatud valdkondades niinimetatud "hädapiduri protseduur"; see tähendab, et Euroopa Liidu Nõukogus hääletusel vähemusse jäänud riik, mis tunneb, et uus seadusandlus rikub tema õigussüsteemi või sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtteid, võib nõuda vastava seaduse suunamist aruteluks Euroopa Ülemkogusse.[17][18][19]

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest, lisaks on selle hääleõiguseta liikmed Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president. Vastavalt aluslepingutele on liikmesriigi juhil vajaduse korral õigus kohtumisele kaasa kutsuda valdkonda tundev minister, komisjoni presidendil aga vastava valdkonna eest vastutav komisjoni liige.[1][14] Kui varem oli taoline praktika tavaline, siis Euroopa Liidu liikmesriikide arvu kasvust tingitud ülemkogu liikmete arvu kasvu tõttu rakendatakse seda viimastel aastatel harvem.

Kohtumistele võib vastavalt vajadusele kutsuda ka teisi ametiisikuid. Sageli osaleb Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kelle osalemine on ette nähtud ka aluslepingus[1]. Enne kohtumise algust annab ülevaate Euroopa Parlamendi seisukohtadest Euroopa Parlamendi president. Finantsküsimuste arutamise ajaks kutsutakse kohale tavaliselt Euroopa Keskpanga president. Kohtumiste juures viibib ka Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär, kes vastutab kohtumiste organisatsiooniliste aspektide ja protokollimise eest.

Lisaks osaleb kohtumistel mitmeid inimesi, kes teevad oma tööd kulisside taga ja keda enamasti kohtumisruumi ei lubata. Erandiks on kaks delegaati iga riigi kohta, kelle ülesanne on vahendada oma riigipeale või valitsusjuhile kohtumise ajal uut informatsiooni. Nupuvajutusega saavad ülemkogu liikmed küsida nõu oma riigi alaliselt esindajalt Euroopa Liidu juures. Selle infovahetuse eest kannavad hoolt kohtumise kõrvalruumis asuvad Antici rühma liikmed (riikide alaliste esindajate abid). Kohtumistele on lubatud ka tõlgid, sest Euroopa Ülemkogu liikmed võivad rääkida kohtumistel oma keeles.

Euroopa Ülemkogu kohtumine Brüsselis (märts 2011)

Kuna aluslepingutes ei ole täpselt määratud, kas konkreetset riiki peab esindama ülemkogus riigipea või valitsusjuht, võib mõnes riigis tekkida raskusi otsustamisel, kumb neist peaks Euroopa Ülemkogu kohtumistel osalema. Euroopa Parlamendi saadikuna väitis Alexander Stubb, et Soome president ei peaks ülemkogu kohtumistel osalema, sest Soome välispoliitika eest vastutab peaminister. Kui Stubbist oli 2008. aastal saanud välisminister, ei võimaldatud tal osaleda Gruusia sõja puhul kokku kutsutud erakorralisel ülemkogul, sest seal soovisid osaleda nii Soome president kui ka peaminister. Nii jäi Stubb kohtumisest kõrvale vaatamata sellele, et ta oli ühtlasi Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni peasekretär. Probleeme oli samal kohtumisel osalemisega ka Poolas, kus president Lech Kaczyński ja peaminister Donald Tusk kuulusid eri parteidesse ning neil oli erinev nägemus, kuidas tekkinud kriisile reageerida.[20] Mitmel korral on sama olukord tekkinud ka Rumeenias, kus president Traian Băsescu soovis aastatel 20072008 ise peaminister Călin Popescu-Tăriceanu asemel ülemkogul osaleda. Uuesti kerkis see probleem üles 2012. aastal Băsescu ja uue peaministri Victor Ponta vahel.

Eesistuja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euroopa Ülemkogu eesistuja

Euroopa Ülemkogu eesistuja valivad ametisse ülemkogu liikmed kvalifitseeritud häälteenamusega kaheks ja pooleks aastaks. Sama isiku võib valida eesistujaks maksimaalselt kaheks ametiajaks ehk kokku viieks aastaks. Eesistuja peab pärast iga ülemkogu kohtumist esinema aruandega Euroopa Parlamendi ees.[14]

Esimene alaline eesistuja oli Belgia poliitik Herman Van Rompuy (20092014). Alates 2014. aastast on Euroopa Ülemkogu eesistuja Poola poliitik Donald Tusk.

See ametikoht loodi Lissaboni lepinguga. Enne seda roteerus eesistumine liikmesriikide juhtide vahel koos Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega. See ajutine, roteeruv eesistumine ei toonud endaga kaasa mingit täiendavat täidesaatvat võimu. Peamiselt oli seda ametit pidava isiku ülesandeks ülemkogu kohtumiste ettevalmistamine ja juhatamine, samuti võis ta esindada Euroopa Liitu välissuhtluses.

Eesistuja kabinet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Euroopa Ülemkogu on vastavalt Lissaboni lepingule eraldi Euroopa Liidu institutsioon, ei ole sellel oma administratiivset personali. Euroopa Ülemkogu ja selle eesistuja vajaduste eest kannab hoolt Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat.

Euroopa Ülemkogu eesistujal on siiski olemas oma isiklik büroo ehk kabinet, kuhu võib kuuluda kümneid nõunikke ja sekretäre.

Esimese eesistuja Herman Van Rompuy' personaliülem oli endine Belgia karjääridiplomaat parun Frans van Daele. Samuti töötasid tema olulisemate nõunikena Suurbritannia endine parlamendiliige Richard Corbett, Ungari diplomaat Zoltán Martinusz, endine kõrge euroametnik Odile Renaud-Basso ja Van Rompuy' kauaaegne pressiesindaja Dirk De Backe.

Praeguse eesistuja Donald Tuski kabinetti juhatab Poola jurist ja endine kõrge riigiametnik Piotr Serafin. Tuski peanõunik välispoliitika küsimustes on eestlane Riina Kionka ja majandusküsimustes prantslane Jean-Pierre Vidal. Tuski vanemnõunik poliitika ja kommunikatsiooni alal on Poola endine poliitik Paweł Graś.[21]

Liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tabelis on antud Euroopa Ülemkogu liikmed seisuga 29. juuni 2015.

Praegu kuulub Euroopa Ülemkogusse neli riigipead: Küprose, Leedu, Prantsusmaa ja Rumeenia presidendid. Kõiki teisi riike esindavad ülemkogus valitsusjuhid.

Nimi Pilt Liikmesriik Ametinimetus Erakond Liikmelisuse algus Hääle kaal[22]
Donald Tusk Donald Tusk 2013-12-19.jpg Euroopa Liit Euroopa Liit Euroopa Ülemkogu eesistuja
(hääleõiguseta)
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kodanikuplatvorm
2014, 1. detsember
Jean-Claude Juncker Ioannes Claudius Juncker die 7 Martis 2014.jpg Euroopa Liit Euroopa Liit Euroopa Komisjoni president
(hääleõiguseta)
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei
2014, 1. november
Werner Faymann Faymann.jpg Austria Austria Liidukantsler Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei
2008, 2. detsember 1,68%
Charles Michel Charles Michel (politician).jpg Belgia Belgia Peaminister Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Mouvement Réformateur
2014, 11. oktoober 2,21%
Bojko Borisov Boyko Borisov EPP 2014.jpg Bulgaaria Bulgaaria Peaminister Euroopa Rahvapartei
Riiklik: GERB
2014, 7. november 1,43%
Taavi Rõivas RE Taavi Rõivas.jpg Eesti Eesti Peaminister Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Eesti Reformierakond
2014, 26. märts 0,26%
Mariano Rajoy Rajoy2011.jpg Hispaania Hispaania Valitsuse esimees Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Rahvapartei
2011, 21. detsember 9,17%
Mark Rutte Mark Rutte-6 (cropped).jpg Holland Holland Peaminister Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei
2010, 14. oktoober 3,37%
Zoran Milanović Milanović.jpg Horvaatia Horvaatia Peaminister Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Horvaatia Sotsiaaldemokraatlik Partei
2013, 1. juuli 0,84%
Enda Kenny EndaKenny.jpg Iirimaa Iirimaa Peaminister Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Fine Gael
2011, 9. märts 0,91%
Matteo Renzi Matteo Renzi Portrait.png Itaalia Itaalia Ministrite Nõukogu esimees Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Demokraatlik Partei
2014, 22. veebruar 12,05%
Aléxis Tsípras Alexis Tsipras die 16 Ianuarii 2012.jpg Kreeka Kreeka Peaminister Euroopa Vasakpartei
Riiklik: SYRIZA
2015, 26. jaanuar 2,17%
Níkos Anastasiádis Nicos Anastasiades at EPP HQ.jpg Küpros Küpros President Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Dimokratikós Sinagermós
2013, 28. veebruar 0,17%
Dalia Grybauskaitė Dalia Grybauskaitė 2010-03-11.jpg Leedu Leedu President Parteitu 2009, 12. juuli 0,58%
Xavier Bettel Xavier Bettel, Luxembourg supports Charlie Hebdo-102.jpg Luksemburg Luksemburg Peaminister Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Demokraatlik Partei
2013, 4. detsember 0,11%
Laimdota Straujuma Laimdota Straujuma 2012-01-30.jpg Läti Läti Peaminister Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Ühtsus
2014, 22. jaanuar 0,39%
Joseph Muscat Joseph Muscat, cropped.jpg Malta Malta Peaminister Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Tööpartei
2013, 11. märts 0,08%
Ewa Kopacz JRKRUK 20130829 EWA KOPACZ BUSKO IMG 3148.jpg Poola Poola Ministrite Nõukogu esimees Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kodanikuplatvorm
2014, 22. september 7,49%
Pedro Passos Coelho Pedro Passos Coelho 1.jpg Portugal Portugal Peaminister Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Sotsiaaldemokraatlik Partei
2011, 21. juuni 2,06%
François Hollande V.Dombrovskis tiekas ar Francijas prezidentu (8662374471)-crop.jpg Prantsusmaa Prantsusmaa President Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Sotsialistlik Partei
2012, 15. mai 13,02%
Stefan Löfven Stefan Löfven edited and cropped.jpg Rootsi Rootsi Riigiminister Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Partei
2014, 3. oktoober 1,90%
Klaus Iohannis Klaus Iohannis din interviul cu Dan Tapalagă.tif Rumeenia Rumeenia President Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Parteitu
2014, 21. detsember 3,93%
Angela Merkel Angela Merkel (August 2012) cropped.jpg Saksamaa Saksamaa Liidukantsler Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kristlik-Demokraatlik Liit
2005, 22. november 15,91%
Robert Fico Robert Fico official gov portrait.jpeg Slovakkia Slovakkia Valitsuse esimees Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Suund – Sotsiaaldemokraatia
2012, 4. aprill 1,06%
Miro Cerar Miro Cerar 2014-07-13.jpg Sloveenia Sloveenia Valitsuse esimees Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Modernse Tsentri Partei
2014, 18. september 0,41%
Juha Sipilä Juha Sipilä 18-4-2015.JPG Soome Soome Riiginõukogu esimees Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Soome Keskerakond
2015, 29. mai 1,07%
David Cameron David Cameron official.jpg Suurbritannia Suurbritannia Peaminister Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit
Riiklik: Konservatiivne Partei
2010, 11. mai 12,63%
Lars Løkke Rasmussen Lars Loekke Rasmussen - 28 April 2010.jpg Taani Taani Riigiminister Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Venstre, Taani Liberaalne Partei
2015, 28. juuni 1,11%
Bohuslav Sobotka Bohuslav Sobotka 2014-03-05.jpg Tšehhi Tšehhi Peaminister Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei
2014, 29. jaanuar 2,05%
Viktor Orbán OrbanViktor 2011-01-07.jpg Ungari Ungari Peaminister Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Fidesz
2010, 29. mai 1,95%

Erakonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Liidu riigid neid Euroopa Ülemkogus esindavate riigijuhtide parteilise kuuluvuse alusel (koalitsioone arvestamata).
Värvilegend: ██ Euroopa Rahvapartei ██ Euroopa Sotsialistlik Partei ██ Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit ██ Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit ██ Euroopa Vasakpartei ██ Parteilise kuuluvuseta

Peaaegu kõik Euroopa Ülemkogu liikmed kuuluvad mõnda oma riigi erakonda, need erakonnad kuuluvad aga omakorda Euroopa parteidesse. Euroopa parteid korraldavad sageli enne ülemkogu kohtumist nende koosseisu kuuluvate ülemkogu liikmete kohtumise. Siiski tuleb meeles pidada, et Euroopa Ülemkogu liikmed esindavad eelkõige liikmesriike, mitte erakondi. Otsuste langetamisel arvestavad ülemkogu liikmed eelkõige rahvuslikke ja riiklikke huve, kuigi kahtlemata mõjutab poliitiline ideoloogia nende otsuseid ja valikuid (näiteks Euroopa Ülemkogu eesistuja või Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi valikul).

Allpool esitatud tabelis on ära toodud igasse Euroopa parteisse kuuluvate Euroopa Ülemkogu liikmete arv ja nende osakaal ülemkogus. Parempoolsel kaardil on näidatud ülemkogu liikmete erakondlik kuuluvus riikide kaupa. Andmed on esitatud seisuga 29. juuni 2015.

Euroopa partei Arv Häälte kaal (%)[22]
Euroopa Rahvapartei 10 43,40
Euroopa Sotsialistlik Partei 8 32,69
Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit 1 12,63
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit 7 8,53
Euroopa Vasakpartei 1 2,17
Parteitud 1 0,58
Kokku 28 100,00

Asukoht ja kohtumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu kohtumised toimuvad tavaliselt neli korda aastas Brüsselis. Traditsiooniliselt kestavad kohtumised kaks päeva, kui aga päevakorras on pikemaid vaidlusi põhjustavad küsimused, siis ka kauem. Ülemkogu esimene alaline eesistuja Herman Van Rompuy püüdis aga kohtumised kokku suruda ühte päeva.

Kuni 2002. aastani roteerus kohtumispaik Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, tavaliselt toimus kohtumine selles riigis, mille käes oli parajasti eesistumine. Nice'i lepingule lisatud 22. deklaratsioonis oli aga öeldud, et alates 2002. aastast peab üks Euroopa Ülemkogu kohtumine igal eesistumisperioodil toimuma Brüsselis ja kui Euroopa Liidu liikmete arv jõuab 18 riigini, peavad kõik kohtumised edaspidi toimuma Brüsselis.[23]

Aastatel 20022004 toimusid Brüsselis pooled ülemkogu kohtumistest ja alates 2004. aasta Euroopa Liidu laienemisest on kõik korralised kohtumised toimunud Brüsselis. Mõned erakorralised kohtumised on siiski toimunud väljaspool Brüsselit, tavaliselt selles riigis, mille käes oli parajasti eesistumine. Näiteks kohtuti 2003. aastal Roomas ja 2005. aastal Londonis. Brüsselis kasutab Euroopa Ülemkogu Justus Lipsiuse hoonet, kus asub ka Euroopa Liidu Nõukogu. Lipsiuse hoonest idas renoveeritakse praegu kolmest majast koosnevat Europa hoonet, mis peaks valmima 2016. aastal. Sellest saab Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu uus tippkohtumiste paik.

Otsust pidada kõik kohtumised ühes kohas mõjutasid mitmed tegurid, peamiselt logistilised (mida suuremaks kasvas Euroopa Liidu liikmesriikide arv, seda keerulisemaks muutus kohtumiste organiseerimine, eriti väiksematel liikmesriikidel) ja turvalisusega seonduvad (Belgia politseil on laialdased kogemused suurte meeleavaldustega toimetulekuks). Samuti võeti arvesse seda, et Brüsselis on olemas vajalikud, spetsiaalselt sisustatud ruumid ülemkogu liikmetele ja ajakirjanikele. Alaline asukoht Brüsselis rõhutab ka seda, et Euroopa Ülemkogu on üks Euroopa Liidu institutsioonidest, mitte lihtsalt iseseisvate riikide juhtide tippkohtumine nagu G20.

2007. aastal tekkis kohtumispaiga küsimuses vaidlus Belgia ja Portugali valitsuste vahel. Portugal soovis, et Lissaboni leping allkirjastataks Portugali pealinnas Lissabonis, kuid Belgia võimud ei soovinud luua pretsedenti ja nõudsid, et korraline aastalõpu kohtumine leiaks tavapäraselt aset Brüsselis. Kompromissina toimusid lepingu allkirjastamine, ametlik fotosessioon ja ametlik õhtusöök Lissabonis ning pärast seda sõidutati osavõtjad Brüsselisse, kus algas ametlik ülemkogu istung.[24] See kutsus esile keskkonnakaitsjate rühmituste protestid, kes heitsid ülemkogule ette silmakirjalikkust: ühelt poolt nõuavad riigijuhid süsinikuemissiooni vähendamist, kuid teiselt poolt lendavad sama tippkohtumise raames kahe Euroopa linna vahet. Sama kriitikat on tehtud Euroopa Parlamendi aadressil, mis sõidab regulaarselt Brüsselist istungeid pidama Strasbourgi.[25]

Praegu ei ole konkreetseid plaane hakata korraldama kohtumisi mujal kui Brüsselis, välja arvatud vääramatutest jõududest tingitud põhjustel. Näiteks Belgia lennujuhtide streik jaanuaris 2012 oleks peaaegu lõppenud Euroopa Ülemkogu mitteametliku kohtumise üleviimisega Luxembourgi.

Euroala tippkohtumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 20102011 pidasid mitmed euroala riikide riigipead ja valitsusjuhid erakorralisi kohtumisi Euroopa võlakriisi teemal. Oktoobris 2011 lepiti kokku, et nad hakkavad edaspidi regulaarselt kohtuma kahel korral aastas, korraldades vajadusel ka täiendavaid erakorralisi kohtumisi. Need kohtumised toimuvad tavaliselt Euroopa Ülemkogu kohtumiste lõpul ja järgivad sama ülesehitust (ka neid kohtumisi juhib Euroopa Ülemkogu eesistuja ja neil osaleb Euroopa Komisjoni president), kuid nendel osalevad ainult eurot kasutavate Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Consolidated versions of the Treaty on European Union and the Treaty on the Functioning of the European Union Art. 15 (p. 29). Euroopa Liidu Nõukogu / Euroopa Ülemkogu veebisait (vaadatud 10.03.2015)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu Nõukogu / Euroopa Ülemkogu veebisait (vaadatud 10.03.2015)
  3. Conclusions and Plan of Action of the Extraordinary European Council Meeting on 21 September 2001 Euroopa Liidu Nõukogu / Euroopa Ülemkogu veebisait (vaadatud 10.03.2015)
  4. Orlova, Maria. Oma kodu Euroopa Liidus. – Välisministeeriumi aastaraamat 2003, lk 49 (vaadatud 10.03.2015)
  5. 5,0 5,1 Eli poliitilise tegevuse kindlaksmääramine Euroopa Ülemkogu / Euroopa Liidu Nõukogu veebisait (vaadatud 13.03.2015)
  6. EU History: 1961 europa.eu (vaadatud 10.03.2015)
  7. Chopra, Hardev Singh. De Gaulle and European Unity. Abhinav Publications, 1974, pp. 88–96.
  8. Haagi tippkohtumine EUabc (vaadatud 10.03.2015)
  9. The Hague Summit CVCE (vaadatud 10.03.2015)
  10. Final communiqué of the Paris Summit (9 and 10 December 1974) CVCE (vaadatud 10.03.2015)
  11. The President of the European Council SCADplus (vaadatud 10.03.2015)
  12. ELi presidendiks valiti Herman Van Rompuy ERR Uudised, 19.11.2009 (vaadatud 10.03.2015)
  13. ELi president astus ametisse Lissaboni leppe jõustumisega Euroopa Liidu Infokeskus, 01.12.2009 (vaadatud 10.03.2015)
  14. 14,0 14,1 14,2 Lissaboni leping Art. 9b. EUR-Lex, 17.12.2007 (vaadatud 10.03.2015)
  15. Lissaboni leping Art. 9e. EUR-Lex, 17.12.2007 (vaadatud 10.03.2015)
  16. Lissaboni leping Art. 9d. EUR-Lex, 17.12.2007 (vaadatud 10.03.2015)
  17. The Union's decision-making procedures SCADplus (vaadatud 13.03.2015)
  18. Peers, Steve. EU Reform Treaty Analysis no. 2.2: Foreign policy provisions of the revised text of the Treaty on the European Union (TEU) Statewatch, 02.08.2007 (vaadatud 12.03.2015)
  19. Peers, Steve. EU Reform Treaty analysis 1: JHA provisions Statewatch, 02.08.2007 (vaadatud 13.03.2015)
  20. Spats over who gets to go to EU summit break out in Poland, Finland EU Observer, 29.08.2008 (vaadatud 13.03.2015)
  21. Donald Tuski kabinet Euroopa Ülemkogu / Euroopa Liidu Nõukogu veebisait (vaadatud 13.03.2015)
  22. 22,0 22,1 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu hääletustel kasutatakse kvalifitseeritud enamuse arvutamiseks liikmesriigi elanikkonna protsenti kogu Euroopa Liidu elanikkonnast. Riigi elanikkonna protsent põhineb Euroopa Liidu Nõukogu otsustel liikmesriikide rahvaarvu kohta 2015. aastal.
  23. Treaty of Nice EUR-Lex (vaadatud 13.03.2015)
  24. Mahony, Honor. EU leaders to sign up to new treaty EU Observer, 13.12.2007 (vaadatud 13.03.2015)
  25. Berry, Peter Sain ley. Travelling circuses are not worth the carbon EU Observer, 01.11.2007 (vaadatud 13.03.2015)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]