Nice'i leping

Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib 2001. aasta Euroopa Liidu lepingust. 1892. aastal Itaalia ja Prantsusmaa vahel sõlmitud lepingu jaoks vaata Nice'i leping (1892)

Nice'i leping allkirjastati Euroopa juhtide poolt 2001. aasta 26. veebruaril Prantsusmaal Nice'i linnas ning see jõustus 2003. aasta 1. veebruaril.

Lepinguga muudeti Maastrichti lepingut (ehk Euroopa Liidu lepingut) ning Rooma lepingut (ehk Euroopa Ühenduse asutamislepingut, mis enne Maastrichti lepingut kandis nime Euroopa Majandusühenduse asutamisleping). Nice'i lepinguga reformiti Euroopa Liidu institutsionaalset struktuuri, et see peaks vastu liidu ida poole laienemisele: ülesanne, mida algselt sooviti juba täita 1997. aastal allkirjastatud Amsterdami lepinguga, kuid probleemiga tegelemine tollal luhtus.

Lepingu jõustumine oli pärast seda, kui Iiri valijad selle 2001. aasta juunis toimunud referendumil tagasi lükkasid, mõnda aega kahtluse all. Selle referendumi tulemuse tühistas teine, veidi rohkem kui aasta aega hiljem toimunud referendum.

Lepingu sätted[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud inimesed ründasid Nice'i lepingut kui vigast kompromissi. Saksamaa nõudis, et tema suurem rahvaarv kajastuks kõrgemas Euroopa Liidu Nõukogu kaalutud häälte arvus; sellele oli vastu Prantsusmaa, kes nõudis, et säilitataks sümboolne võrdus Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Euroopa Komisjon oli pannud ette asendada vana kaalutud häältega hääletussüsteem uue kahekordse enamuse süsteemiga, mis nõuaks, et ettepaneku heaks kiitmiseks moodustaksid poolthääled enamuse nii liikmesriikide arvult kui ka rahvaarvu suhtarvult.[1] Sarnastel põhjustel lükkas selle plaani tagasi ka Prantsusmaa. Seejärel jõuti kompromissini: see nägi ette poolhääled nii liikmesriikide arvu osas kui ka antud häälte osas üldse ning iga liikmesriik võis valikuliselt nõuda ka tõestamist, et poolt hääletanud riigid moodustavad ka piisava osa Euroopa Liidu rahvaarvust.

Lepinguga suurendati ka liidu laienemise järgse Euroopa Parlamendi kohtade arvu 732 kohani, mis ületas Amsterdami lepingus kehtestatud kohtade arvu.

Laiendamise järgse Euroopa Komisjoni suuruse vähendamise küsimus lahendati aga vaid teatud määral; leping nägi ette et kui Euroopa Liidu liikmete arv tõuseb 27 peale, vähendab nõukogu sellele järgneva komisjoni volinike arvu allapoole 27 voliniku piiri, kuid leping tegelikult ei täpsustanud seda mil määral seda vähendataks. Üleminekumeetmena sätestas leping, et pärast 2005. aasta 1. jaanuari loobuvad Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania igaüks oma teisest volinikukohast.

Lepinguga loodi ka Euroopa Kohtust ja Esimese Astme Kohtust (aastast 2009 kannab nime Üldkohus) madalama astmega toetavad kohtuasutused, mis hakkasid tegelema spetsiaalsete seadustega, nagu nt patentidega seonduv.

Nice'i leping sätestas ka uued reeglid tihedamaks koostööks: Amsterdami lepingus esitletud reegleid käsitleti kui kõlbmatuid ning seetõttu ei oldud neid reegleid veel kasutatud.

Nice'i leping oli ka esimene leping, mis võttis vastu ametlikud reeglid liikmesriikide vastu sanktsioonide rakendamiseks. Seda vastusena Jörg Haideri partei võimule tulekuga seoses Austria vastu planeeritud sanktsioonide nurjumisele ning seoses kartustega võimalike tulevaste ohtude pärast uute vastu võetavate liikmesriikide stabiilsusele.

Veel sisaldas leping sätteid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse lepingu (Pariisi leping) aegumise finantstagajärgedega tegelemiseks.

Iirimaa referendum[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt praegustele lepingute muutmise eeskirjadele saab lepinguid muuta vaid uue lepinguga, mille aga peab selle jõustumiseks ratifitseerima iga liikmesriik.

Nice'i leping ratifitseeriti parlamendis kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Iirimaa, kus valitsus otsustas, et selleks läheb tarvis põhiseaduse muutmist. 1987. aastal jõustunud Ühtse Euroopa Akti ratifitseerimise ajal oli Iirimaa Ülemkohus otsustanud, et sarnased Euroopa ühtsuse "põhilist tegevusulatust või eesmärke" puudutavad muudatused vajasid põhiseaduse muutmist, kuid samas ei olnud täiesti selge, kuidas on Nice'i leping seotud nende mainitud punktidega. Iirimaa põhiseadust saab muuta vaid referendumiga.

Esimene referendum[muuda | muuda lähteteksti]

Iiri valitsuse ning teiste Euroopa Liidu liikmesriikide üllatuseks lükkasid Iiri valijaid Nice'i lepingu 2001. aasta juunis tagasi. Hääletamisest osavõtt oli madal (34%) ning seda osaliselt seetõttu, et suuremad poliitilised parteid ei teinud teemaga seoses tugevat kampaaniat, eeldades, et sarnaselt eelmistele samasugustele lepingutele kiidab Iirimaa valijaskond ka selle lepingu suure ülekaaluga heaks.

Ent paljud sealsed valijad olid lepingu sisu suhtes kriitilised, arvates, et see vähendab väiksemate riikide tähtsust. Teised jällegi seadsid kahtluse alla lepingu mõju Iirimaa neutraliteedile. Veel suhtuti Euroopa Liidu juhtimisse kui millessegi, mis on käeulatusest väljas ning ennasttäis ja sarnasel põhjusel olid taanlased 1992. aastal algselt maha hääletanud Maastrichti lepingu.

Teine referendum[muuda | muuda lähteteksti]

Olles saanud Sevilla deklaratsioonide näol Euroopa Nõukogult soovitud vastuse oma sõjalise neutraliteedi poliitikale, otsustas Iiri valitsus korraldada 2002. aasta 19. oktoobril Nice'i lepinguga seoses veel ühe referendumi. Teise välja pakutud põhiseaduse muudatusse lisati kaks kaalukat tingimust: neist esimene nõudis lepingust lähtuva täiustatud koostöö korral Iiri parlamendi Dáil Éireann poolset nõusolekut ning teine pidi ära hoidma Iirimaa liitumise mistahes Euroopa Liidu ühise julgeolekupoliitikaga.

Referendumil "jah" ütlemist kihutati tagant peamiste parteide, kodanikuühenduste ja sotsiaalpartnerite suure kampaaniaga. See sisaldas ka valijate veenmist kõigi võimalike meediakanalite vahendusel, kasutades selleks lugupeetud ühendatud Euroopat pooldavaid isikuid nagu tollane Euroopa Parlamendi president Pat Cox, endine Tšehhi president Václav Havel, endine Iirimaa president Patrick Hillery ning endine peaminister (Taoiseach) Garret Fitzgerald.

"Jah"-kampaaniates osalesid mitmed parteid ja organisatsioonid: Fianna Fáil (Vabariiklik Partei), partei Fine Gael, Tööerakond, Progressiivsed Demokraadid, professor Brigid Laffani ja Adrian Langani juhitud Iirimaa Euroopa Allianss (Irish Alliance for Europe) ja ühendus "Iirimaa Euroopa poolt" (Ireland for Europe), mida juhtis Ciarán Toland. "Ei" poolel tegid peamiselt kampaaniaid Roheline Partei, Sinn Féin, Anthony Coughlan'i euroskeptikute grupp "Rahvuslik programm" (National Platform), Justin Barrett'i kampaania "Ei Nice'le" (No to Nice) ja Roger Cole'i "Rahu ja Neutraliteedi Liit" (Peace and Neutrality Alliance). Referendumil hääletas 60% hääletanutest lepingu ratifitseerimise poolt ning võrreldes esimese referendumiga käis hääletamas 150% rohkem inimesi.

Selleks ajaks olid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid lepingu ratifitseerinud. Leping pidi saama kõigi osapoolte poolt ratifitseeritud 2002. aasta lõpuks (vastasel juhul oleks leping aegunud).

Vaated lepingule[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingu pooldajad väitsid, et tegemist on kohmakate Euroopa Liidu mehhanismide praktilise korrigeerimisega ning otsuste tegemise protsessi vajaliku ratsionaliseerimisega, mis oli vajalik liidu Kesk- ja Ida-Euroopasse laienemise lihtsustamiseks. Lisaks väitsid nad, et leping oli nende endise idabloki riikide integratsiooni ja edasise arengu koha pealt ülitähtis. Mitmed, kes pooldasid Euroopa Liidu suuremat ulatust ja võimu leidsid, et lepinguga ei mindud piisavalt kaugele ning et see saab igal juhul tulevaste lepingutega asendatud. Pooldajate seisukohad erinesid selles osas, et mil määral oleks liidu laienemine saanud jätkuda ilma lepinguta: kui mõned väitsid, et kaalul oli Euroopa Liidu tulevik või isegi olemasolu, siis teiste meelest oleks saanud laienemine seaduslikult jätkuda ka ilma lepinguta, kuigi aeglasema tempoga.

Lepingu vastased väitsid, et tegemist oli pigem "tehnokraatliku", mitte "demokraatliku" lepinguga, mis vähendaks veelgi riiklike ja piirkondlike parlamentide suveräänsust ning koondaks võimu veelgi enam tsentraliseeritud ja vastutusvõimetu bürokraatia kätte. Vastased väitsid ka, et viis kandidaatriiki oleksid saanud liituda ilma Euroopa Liidu eeskirju muutmata; ning ka teiste riikidega oleks saadud läbirääkimisi pidada eraldi ja see oleks lepingu vastaste meelest olnud ka kandidaatriikidele kasulikum. Veel väideti, et Nice'i lepinguga luuakse kahekihiline Euroopa Liit, kus näiteks Iirimaa roll muutuks marginaalsemaks. Lepingu vastased juhtisid tähelepanu ka sellele, et isegi lepingut pooldavad poliitikud olid tunnistanud, et kui ka teistes riikides peale Iirimaa oleks korraldatud referendumid, oleks sealgi hääletatud lepingu vastu.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Oli üldteada fakt, et Nice'i lepinguga ei õnnestu tegeleda laiaulatusliku institutsionaalse reformi põhiküsimusega, milleks oli Euroopa Liidu institutsioonide liigne keerukus. Seetõttu lepiti samas kokku ka Euroopa Tuleviku Konvendi rajamine, mis omakorda pidi viima uue valitsustevahelise konverentsini aastal 2004.

Euroopa Komisjon ning Euroopa Parlament olid pettunud et Nice'i valitsustevaheline konverents ei kiitnud heaks mitmeid nende ettepanekuid institutsionaalse struktuuri muutmiseks või ühenduse uute jõudude sisse seadmiseks (nt Euroopa Riikliku Süüdistaja nimetamine). Euroopa Parlament ähvardas võtta vastu lepingu vastu suunatud resolutsiooni; kuigi sel ei oleks olnud ametlikku vetoõigust, ähvardas Itaalia parlament ratifitseerida lepingu ilma Euroopa Parlamendi poolse toetuseta. Lõpuks ei olnud seda siiski tarvis ning ka Euroopa Parlament kiitis lepingu heaks.

Samas väideti, et tegema oleks pidanud veel enamat:

  • lepinguga säilinud Euroopa Liidu kolmesambaline ülesehitus oli jätkuvalt liiga keerukas;
  • eraldi vastu võetud lepingud oleks pidanud liitma üheks lepinguks;
  • kolm (praegu kaks) eraldiseisvat Euroopa Ühenduste juriidilist isikut oleks pidanud liitma;
  • Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu oleks pidanud liitma ning seda nii, et Euroopa Liit oleks jäänud juriidiliseks isikuks.

Saksamaa piirkonnad nõudsid ka Euroopa Liidu ning liikmesriikide volituste selgemat eraldamist.

Lisaks ei tegelenud Nice'i leping ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta lepingusse liitmisega; sama teema jäi Suurbritannia vastuseisu tõttu välja ka 2004. aastal toimunud valitsustevahelise kohtumise teemaderingist.

Allkirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Nice Treaty FA Belgium.png Nice Treaty FA Denmark.png Nice Treaty FA Finland.png Nice Treaty FA France.png Nice Treaty FA Greece.png Nice Treaty FA Ireland.png Nice Treaty FA Italy.png Nice Treaty FA Luxembourg.png Signature of Jozias van Aartsen (Nice Treaty FA the Netherlands).png
Flag of Belgium (civil).svg Belgia Flag of Denmark.svg Taani Flag of Finland.svg Soome Flag of France.svg Prantsusmaa Flag of Greece.svg Kreeka Flag of Ireland.svg Iirimaa Flag of Italy.svg Itaalia Flag of Luxembourg.svg Luksemburg Flag of the Netherlands.svg Holland
Nice Treaty FA Portugal.png Nice Treaty FA Spain.png Nice Treaty FA the United Kingdom.png Nice Treaty FA Sweden.png Nice Treaty FA Germany.png Nice Treaty FA Austria.png
Flag of Portugal.svg Portugal Flag of Spain.svg Hispaania Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia Flag of Sweden.svg Rootsi Flag of Germany.svg Saksamaa Flag of Austria.svg Austria

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Laursen, Finn, toim. (2005). "The Treaty of Nice: Actor Preferences, Bargaining And Institutional Choice". Leiden: Martinus Nijhoff Publishers. p. 393. ISBN 90-04-14820-5. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]