Kopenhaageni kriteeriumid

Allikas: Vikipeedia
Kopenhaageni kriteeriumide alusel toimunud Euroopa Liidu laienemine. Roheline: senised 12 liikmesriiki (1993). Sinine: 1995., 2004. ja 2007. aastal liitunud riigid.
██ Liikmesriigid
██ Kandidaatriigid: Island, Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Türgi[1]
██ Taotlus on esitatud: Albaania
██ Euroopa Liidu poolt tunnustatud kui võimalikud kandidaatriigid, kes ei ole aga veel liikmeks astumise avaldust esitanud: Bosnia ja Hertsegoviina ja Kosovo (vaidlusalune staatus).[2]

Kopenhaageni kriteeriumid on reeglid, mis määravad kindlaks, kas teatud riik vastab Euroopa Liiduga liitumise nõuetele. Kriteeriumid nõuavad, et riigil on institutsioonid demokraatliku valitsemise ja inimõiguste säilitamiseks, toimiv turumajandus ja et riik tunnustab Euroopa Liidu poolseid kohustusi ja kavatsusi.

Need liikmesuse kriteeriumid koostati 1993. aasta juunis Kopenhaagenis toimunud Euroopa Nõukogu istungil ning sellest on kriteeriumid saanud ka oma nime. Väljavõte sel ajal Euroopa Liidu eesistujariigiks olnud Taani eesistumisaja kokkuvõttest:[3]

Liikmesus nõuab, et kandidaatriik on saavutanud stabiilsuse institutsioonides, mis tagavad demokraatia, õigusriigi, inimõigused, vähemuste austamise ja kaitsmise, toimiva turumajanduse olemasolu ning ka pädevuse saada hakkama liidusisese konkureerimise surve ja turujõududega. Liikmesus eeldab kandidaadi võimekust võtta enda peale liikmesusega kaasnevaid kohustusi, sh poliitilise, majandusliku ja rahandusliku liidu eesmärkidest kinnipidamist.

Enamikku neist elementidest on viimase kümnendi jooksul Euroopa Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi seadustega ning ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega selgitatud. Siiski leidub mõnikord praeguste liikmesriikide seas nende kergelt vastuolulisi tõlgendusi (vt altpoolt).

Euroopa Liidu liikmesuse kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Iga kandidaatriigiga peetavatel kõnelustel jälgitakse regulaarselt arengut Kopenhaageni kriteeriumide täitmise suunas. Selle põhjal tehakse otsused selle kohta, kas ja millal peaks konkreetne riik liituma või mida peaks enne liitumise võimalikuks saamist veel tegema.

Euroopa Liidu liikmesuse kriteeriumid on määratletud järgmise kahe dokumendiga:

  • 1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping (artikkel 49)
  • 1993. aastal Kopenhaagenis Euroopa Nõukogu poolt tehtud deklaratsioon (ehk Kopenhaageni kriteeriumid), mis kirjeldab üldiseid tingimusi detailsemalt:
    • poliitilised
    • majanduslikud
    • seadusandlikud
  • Raamistik läbirääkimiste pidamiseks kindla kandidaatriigiga
    • spetsiifilised ja üksikasjalikud tingimused
    • seisukohavõtt, mis rõhutab seda, et uus liikmesriik ei saa oma kohta liidus vastu võtta enne kui leitakse, et Euroopa Liidul on selle toimumiseks piisav "liitumisvõime".

Kui neis tingimustes 1993. aastal kokku lepiti, ei olnud olemas mehhanismi tagamaks, et ka juba liidu liikmeks olevad riigid neile kriteeriumidele vastavad. Kuid nüüdseks on tehtud korraldusi neile kriteeriumidele vastamise jälgimiseks, kuid seda pärast teiste liikmesriikide poolt 2000. aasta alguses Wolfgang Schüsseli juhitud Austria valitsusele kehtestatud "sanktsioone". Need meetmed hakkasid ametlikult kehtima 2003. aasta 1. veebruaril Nizza lepingu korraldustega.

Geograafilised kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu lepingu ehk Maastrichti lepingu artikkel 49 (varem artikkel O)[4] sätestab, et taotluse Euroopa Liiduga liitumiseks võib esitada iga Euroopa riik, mis vastab liidu põhimõtetele. Riikide määratlemine Euroopa riigina on allutatud Euroopa Komisjoni ning veel rohkem Euroopa Nõukogu "poliitilisele hindamisele"[5].

Kuigi väljaspool Euroopat asuvad riigid ei saa liiduga liituda, saavad need riigid vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele osa erineva tasemega integratsioonist Euroopa Liiduga. Väljatöötamisel on ühenduse ja selle liikmete ning kolmandate riikide vaheliste partnerluslepingute sõlmimisega seonduv seadusandlus. Peale selle tekivad ka konkreetsed raamistikud kolmandate riikidega suhtlemiseks – neist kõige silmatorkavam on Euroopa Liidu naabruspoliitika, mis asendab varem kasutusel olnud Barcelona protsessi (mis tagas seni raamistiku Euroopa Liidu suheteks Vahemere-äärsete naabritega Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias).

Naabruspoliitikat ei tohiks segamini ajada Lääne-Balkani riikide või Euroopa Majanduspiirkonna stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessiga. Venemaa ei kuulu naabruspoliitika sfääri, kuid suheteks Venemaaga on olemas eraldi raamistik. Euroopa Liidu naabruspoliitikat võib näha kui liidu piiride välja töötamist lähitulevikuks. Veel üks viis, kuidas Euroopa Liit oma naaberriikidega koostööd teeb, on Vahemere Liit, mis koosneb kõigist liikmesriikidest ning ümber Vahemere asuvatest riikidest.

Poliitilised kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatia[muuda | muuda lähteteksti]

Toimivaks demokraatlikuks valitsemiseks on vaja, et kõik riigi kodanikud saaksid võrdsetele alustel osaleda poliitiliste otsuste tegemisel igal valitsemise tasandil alates kohalikest omavalitsustest kuni kõrgeima, riikliku tasemeni. See kriteerium nõuab ka salajase hääletamisega vabasid valimisi, õigust luua parteisid ilma riigi poolsete takistusteta, õiglast ja võrdset ligipääsu vabale ajakirjandusele, vabasid ametiühinguorganisatsioone, isiklikku arvamusvabadust ning seadustega piiratud täitevvõimu ja vaba ligipääsu täitevvõimust sõltumatule kohtumõistmisele.

Õigusriik[muuda | muuda lähteteksti]

See eeldab, et valitsus võib oma võimu teostada vaid kooskõlas dokumenteeritud seadustega, mis on vastu võetud ettenähtud protseduure kasutades.

Inimõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Inimõigusi peetakse võõrandamatuteks õigusteks ning see tähendab, et neid ei saa muuhulgas millegi vastu vahetada või müüa. Inimõigused hõlmavad õigust elule, õigust saada kohtulikult vastutusele võetud kuritöö ajal kehtinud seaduste järgi, õigust olla vaba orjusest ning õigust olla vaba piinamisest.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsiooni peetakse kõige autoriteetsemaks inimõiguste sõnastuseks, kuigi sealt puuduvad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tõhusamad täitemeetmed. Vajadus vastata sellele formuleeringule sundis mitmeid hiljuti Euroopa Liiduga liitunud riike oma seadustes, riigipoolsetes teenustes ja kohtusüsteemis sisse viima olulisi muudatusi. Neist muudatustest mitmed sisaldasid etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemist või erinevate poliitiliste fraktsioonide vaheliste ebavõrdsuste kaotamist.

Vähemuste austamine ja kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvuste liikmetel peaks olema võimalik säilitada oma eripärane kultuur ja tavad, sealhulgas oma keel (sellises ulatuses, mis ei ole vastavuses teiste inimeste inimõigustega või demokraatlike protseduuride ja õigusnormidega), ilma, et nad peaksid diskrimineerimist taluma. Euroopa Nõukogu leping nr 157 ehk vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon kajastab küll seda printsiipi, kuid konventsioon ei määratle, mis täpselt rahvusvähemuse moodustab. Selle tulemusena lisasid mitmed sellele alla kirjutanud liigid sel teemal oma ametlikud deklaratsioonid.[6]

Eesti deklaratsiooni järgi saab Eesti riik terminist rahvusvähemused aru järgmiselt. Rahvusvähemuseks peetakse neid Eesti kodanikke, kes:

  • elavad Eesti territooriumil,
  • säilitavad kindlaid ja pikaajalisi sidemeid Eestiga,
  • erinevad oma etniliste, kultuuriliste, usuliste või keeleliste tunnuste poolest eestlastest,
  • on motiveeritud murest nende ühise identiteedi aluseks olevate kultuuriliste traditsioonide, usu ja keele ühise säilitamise pärast.

Õiguseksperdid on jõudnud konsensuseni, et see konventsioon viitab mistahes etnilisele, keelelisele või usulisele rahvarühmale, kes defineerib ennast eraldi grupina, mis moodustab ajaloolise populatsiooni või kaaluka ajaloolise ja praeguse vähemuse hästi piiritletud alal ning kes säilitavad stabiilsed ja sõbralikud suhted riigiga, kus elatakse. Mõned eksperdid ja riigid soovisid minna veel kaugemale. Sellest hoolimata pole aga hiljutisi sisserändajaid Euroopa Liidu liikmesriikide poolt üheski allikas käsitletud kui selle konventsiooni poolt vähemuseks peetavaid rühmi.

Majanduslikud kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjoontes nõuavad majanduslikud kriteeriumid kandidaatriikidelt, et neil oleks toimiv turumajandus ja et nende tootjatel oleks olemas suutlikkus liidusisese konkureerimise surve ja turujõududega hakkama saamiseks. Nii asutajariikide kui ka hiljem liitunud riikide eurotsooniga ühinemiseks ette valmistamisel on kasutatud Maastrichti kriteeriume ja Euroopa rahasüsteemi vahetuskursimehhanismi.

Õigusaktide vastavusse viimine[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase kohustusena (tehniliselt väljaspool Kopenhaageni kriteeriume) peavad kõik potentsiaalsed uued liikmed jõustama mitmed õigusaktid, et viia oma seadused vastavusse Euroopa Liidu ajaloo jooksul kogunenud õigustikuga (acquis communautaire). Iga riigi liikmeks võtmisel jaotatakse õigustik erinevate teemadega tegelevateks eraldi peatükkideks. 2007. aastal Bulgaaria ja Rumeenia liikmeks võtmisega tipnenud viienda liitumise protsessis oli kokku 31 eraldi peatükki. Horvaatia, Türgi ja Islandi liikmeks astumise üle peetavate läbirääkimiste jaoks on acquis jaotatud koguni 35 peatükiks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "European Commission—Enlargement—Potential Candidates". Vaadatud 28.10.2011. 
  2. "European Commission—Enlargement—Potential Candidates". Vaadatud 28.10.2011. 
  3. Presidency Conclusions, Copenhagen European Council 1993, 7.A.iii http://www.europarl.europa.eu/enlargement/ec/pdf/cop_en.pdf
  4. The head of states of the EU member states (07.02.1992). "The Maastricht Treaty" (PDF). Treaty on the European Union. eurotreaties.com. Vaadatud 09.07.2008. 
  5. Members of the European Parliament (19.05.1998). "Legal questions of enlargement". Enlargement of the European Union. The European Parliament. Vaadatud 09.07.2008. 
  6. "List of declarations made with respect to treaty No. 157". Inglise.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]