Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) (inglise keeles Common Foreign and Security Policy, CFSP) sai alguse 1992. aastal Maastrichti lepinguga, mille eesmärk on kaitsta Euroopa Liidu väärtuseid ja huve, säilitada rahu ja tugevdada turvalisust, edendada rahvusvahelist koostööd ning tagada õigusriigi printsiibid ja inimõigused.[1]

Maastrichti lepinguga loodud kolme samba süsteemis moodustab ÜVJP teise samba. Kuna ÜVJP põhines peamiselt valitsustevahelistel menetlustel ja konsensusel, siis reageeriti välispoliitikas eeskätt ühiste seisukohtade ja ühismeetmete vormis.[2]

ÜVJP õiguslik alus sätestati Euroopa Liidu lepingus ja seda muutva Lissaboni lepinguga loodi:

1) Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht – kõrge esindaja ülesanne on muuta ELi välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevamaks;

2) Euroopa välisteenistus – ELi diplomaatiline teenistus. [3]

Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika vahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidul on välispoliitika edendamiseks ja korraldamiseks eri vahendeid:

1) Poliitilised vahendid on nõukogu otsused ja järeldused, liidu või kõrge esindaja avaldused, demaršid ning riikidega peetavad poliitilised dialoogid.

2) Keerulisemate küsimuste või oluliste piirkondadega tegelemiseks on nimetatud ELi eriesindajad. [4]

ÜVJP tegevusel on rahalised toetusvahendid. Rahvusvahelist õigust, inimõigusi, õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid rikkuva poliitika mõjutamiseks on ELil võimalus kasutada sanktsioone. Välisministeerium toob välja, et "ÜVJP üheks nähtavamaks sambaks on ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP; ingl k Common Security and Defence Policy – CSDP), mille raames korraldab EL tsiviilmissioone ja sõjalisi operatsioone. Missioonid ja operatsioonid on mõeldud konfliktide ennetamiseks, lahendamiseks või nende tagajärgede leevendamiseks ning enamasti hõlmavad need ühiseid desarmeerimisoperatsioone, humanitaar- ja päästeülesannete täitmist, sõjalist nõustamist ja abistamist, rahuvalvet või kriisiohjet". [4]

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika institutsioonides[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Parlament[muuda | muuda lähteteksti]

ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peab konsulteerima regulaarselt Euroopa Parlamendiga ÜVJP põhiaspektide ja põhivalikute asjus ning teavitama parlamenti asjaomase poliitikavaldkonna arengust. Parlament korraldab kaks korda aastas mõttevahetuse ÜVJP eduaruannete kohta ning esitab küsimusi ja annab soovitusi nõukogule ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. Parlamendi õigust olla teavitatud ja konsulteeritud ÜVJP ning ÜJKP asjus kinnitab ka kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi poliitilist vastutust käsitlev avaldus, mille järgi:

1) ühised konsultatiivkohtumised võimaldavad selleks volitatud EP liikmete rühmal kohtuda oma kolleegidega nõukogu poliitika- ja julgeolekukomiteest, Euroopa välisteenistusest ja komisjonist. Kohtumistel arutatakse kavandatavaid ja käimasolevaid ÜJKP tsiviilmissioone.

2) parlamendi erikomisjonil on õigus pääseda ligi ÜVJP ning ÜJKP konfidentsiaalsele teabele.

3) arutleda missioonide, delegatsioonide juhtide ning teiste ELi kõrgete ametnikega parlamendikomisjonide korraldatavate koosolekute ja kuulamiste ajal.

4) kõrge esindaja esineb vähemalt kaks korda aastas EPi ees, et anda ülevaade ÜVJPst ning ÜJKPst ja vastata küsimustele. [2]

EP on üks kahest ELi eelarvepädevast institutsioonist ning EP kinnitab ÜVJP iga-aastase eelarve. Samuti kujundab EP näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendeid ning stabiliseerimisvahendeid, pidades selleks läbirääkimisi nii nõukogu kui ka komisjoniga. EP kontrollib regulaarselt Euroopa välisteenistuse tegevust ja annab soovitusi küsimustes, nagu geograafiline ja sooline tasakaal, suhted teiste ELi institutsioonidega ja liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega. Parlament osaleb ka rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste ja rakendamise järelevalves. Selliste lepingute sõlmimiseks vajab nõukogu Euroopa Parlamendi nõusolekut. [2]

Euroopa Ülemkogu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Ülemkogu koosneb 28 liikmesriigi riigipeadest ja valitsusjuhtidest ning just neil on lõplik otsustusõigus Euroopa Liidus. Nemad määravad kindlaks poliitika põhimõtted ja üldsuunised kohtumistel, mis toimuvad neli korda aastas. Suuremas osas välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes on vaja kõikide ELi liikmesriikide nõusolekut.[3] Euroopa Liidu ametliku veebisaidi kohaselt on "välisteenistuse ülesandeks toetada kõrge esindaja tegevust. See toimib ELi diplomaatilise teenistusena. Rohkem kui 139 delegatsioonist ja büroost koosnev võrgustik edendab ning kaitseb Euroopa väärtusi ja huve kogu maailmas." [3]

Hetkel kehtiva välis- ja julgeolekupoliitika strateegia "Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa" kajastab visiooni ELi ülemaailmsest rollist, tuuakse välja ühised põhimõtted ja esitatakse edasised sammud välis- ja julgeolekupoliitikas. 2016. aasta septembris toimunud Bratislava tippkohtumisel otsustati tugevdada ELi koostööd välisjulgeoleku ja kaitse alal. [5]

Euroopa Liidu Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu Nõukogu arendab ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Euroopa Ülemkogu kodulehe järgi "töötab Nõukogu Euroopa Ülemkogu poolt kindlaksmääratud suuniste alusel välja ja viib ellu ELi välis- ja julgeolekupoliitikat. See hõlmab ka ELi arengu- ja humanitaarabi, kaitset ja kaubandust. Koos liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga tagab nõukogu liidu välistegevuse ühtsuse, järjepidevuse ja tõhususe." [6]

Välisasjade nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu välistegevuse eest vastutab välisasjade nõukogu, mille tegevus sisaldab nii välis-, kaitse- kui ka julgeolekupoliitikat, aga ka kaubandust, arengukoostööd ja humanitaarabi. Välisasjade nõukogu jälgib maailmas toimuvaid sündmusi ning tegutseb vastavalt ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiale. Üldiselt koosneb välisasjade nõukogu kõigi ELi liikmesriikide välisministritest, kuid sõltuvalt teemast võivad seal osaleda kaitse- või majandusministrid. [7] Välisasjade nõukogu eesistuja on kõrge esindaja, kes osaleb ka ülemkogu kohtumistel ja annab aru välisküsimustes. [5]

Euroopa Ülemkogu koduleht toob välja, et "nõukogu saab eelkõige ELi rahu- ja julgeolekualaste eesmärkide saavutamiseks võtta nii tsiviil- kui ka sõjaliste kriiside ohjamise meetmeid. Samuti võib nõukogu vastu võtta meetmeid, mida on vaja ELi välis- ja julgeolekupoliitika rakendamiseks, muuhulgas sanktsioone." [7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi
  2. 2,0 2,1 2,2 Legrand, J., Troszczynska-van Genderen, W. (2016) Välispoliitika: eesmärgid, vahendid ja saavutused. Kasutatud 12.01.2017 http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/fiches_techniques/2013/060101/04A_FT(2013)060101_ET.pdf
  3. 3,0 3,1 3,2 Välis- ja julgeolekupoliitika. Kasutatud 12.01.2017. https://europa.eu/european-union/topics/foreign-security-policy_et
  4. 4,0 4,1 Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (2015) Kasutatud 12.01.2017 http://www.vm.ee/et/euroopa-liidu-uhine-valis-ja-julgeolekupoliitika
  5. 5,0 5,1 ELi koostöö välisjulgeoleku ja kaitse alal (2016). Kasutatud 12.01.2017 http://www.consilium.europa.eu/et/policies/defence-security/#47244651020
  6. Euroopa Liidu Nõukogu (2014). Kasutatud 12.01.2017 http://www.consilium.europa.eu/et/council-eu/
  7. 7,0 7,1 Välisasjade nõukogu (2016). Kasutatud 12.01.2017 http://www.consilium.europa.eu/et/council-eu/configurations/fac/