Euroopa Komisjon

Allikas: Vikipeedia

Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu täidesaatev organ, mis esindab Euroopa Liidu kui terviku huve. Komisjon määrab Euroopa Liidu tegevuseesmärgid ja prioriteedid, esitab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule õigusaktide ettepanekuid, haldab Euroopa Liidu poliitikavaldkondi ja eelarvet, esindab Euroopa Liitu rahvusvahelisel tasandil ja rakendab Euroopa Liidu õigust.[1]

Komisjon tegutseb valitsuskabinetina, kuhu kuulub 28 liiget ehk volinikku.[2] Igast liikmesriigist on üks volinik, kuid volinikud on ametiajal kohustatud esindama Euroopa Liidu kui terviku, mitte oma kodumaa huve. Üks 28 volinikust on Euroopa Komisjoni president, kelle kandidatuuri esitab Euroopa Ülemkogu ja kelle kinnitab ametisse Euroopa Parlament. Seejärel nimetab Euroopa Ülemkogu presidendiga kooskõlastatult ülejäänud 26 voliniku kandidaadid. Kõik 27 kandidaati esitatakse ühe tervikuna ametisse kinnitamiseks Euroopa Parlamendile.[3]

Praegu on Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso. Barroso esimene komisjon astus ametisse 2004. aasta lõpul ja alates veebruarist 2010 on ametis Barroso teine komisjon.[4]

Mõistet "Euroopa Komisjon" kasutatakse kitsamas tähenduses 28 voliniku ehk volinike kolleegiumi kohta, laiemas tähenduses aga kõigi 32 666 Euroopa Liidu ametniku kohta, kes töötavad Euroopa Komisjoni struktuuriüksustes – peadirektoraatides ja talitustes.[5][6] Komisjoni sisemised töökeeled ja peamised menetluskeeled on inglise, prantsuse ja saksa keel.[7] Komisjoni liikmed ja nende "kabinetid" (vahetud meeskonnad) töötavad Brüsselis Berlaymonti hoones.

Euroopa Komisjoni keskus – Berlaymonti hoone Brüsselis.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Komisjon on välja kasvanud 1951. aastal asutatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemametist ehk ühest viiest põhiinstitutsioonist, mis loodi Prantsusmaa välisministri Robert Schumani 9. mail 1950 tehtud ettepaneku alusel moodustatud Euroopa ühenduste tarbeks.[8] Komisjoni koosseis ja võimupiirid on eri presidentide all läbi aegade oluliselt muutunud.

Asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komisjoni eelkäijaks võib pidada 1951. aastal loodud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse üheksaliikmelist Ülemametit, mille esimeseks presidendiks sai Jean Monnet. Ülemamet oli uue riikideülese organisatsiooni täitevorgan. Selle liikmed astusid ametisse 10. augustil 1952 Luxembourgis. 1958. aastal asutati Rooma lepingutega Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kõrvale veel kaks organisatsiooni: Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiaühendus. Nende täitevorganeid ei nimetatud enam ülemametiks, vaid komisjoniks.[9] Nimemuutuse tingis täitevorganite teistsugune suhe nende organisatsioonide nõukogudega. Mitmed väiksemad liikmesriigid ei olnud rahul Ülemameti laialdaste võimupiiridega ja soovisid täidesaatva organi võimu kärpida, andes uutes organisatsioonides suurema otsustusõiguse nõukogudele. Nii kujutas uus struktuur endast kompromissi liikmesriikide soovide ja senise struktuuri vahel.[10]

Walter Hallsteini juhitud Euroopa Majandusühenduse Komisjon kohtus esimest korda ametlikult 16. jaanuaril 1958 Brüsseli Château de Val-Duchesse'i palees. Komisjoni töö kulges edukalt: esimesel kohtumisel saavutati kokkulepe teraviljahindade osas, esimesel suuremal rahvusvahelisel üritusel, Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe kuuendal istungjärgul (19641967) suudeti avaldada soodsat muljet kolmandate riikide esindajatele.[11] Hallsteini komisjon alustas Euroopa Liidu õiguse koostamist ja hakkas esmakordselt avaldama mõju riikide seadusloomele. Esialgu pöörati tema administratsioonile vähe tähelepanu, kuid Euroopa Kohtu abil hakkas ta ennast kehtestama. Järgmistesse komisjoni koosseisudesse suhtusid riigid juba tõsisemalt.[12] 1965. aastal tõid kasvavad vastuolud Prantsusmaa ja teiste liikmesriikide vahel (Suurbritannia liitumise, Euroopa Parlamendi otsevalimiste, Fouchet' plaani ja Euroopa Majandusühenduse eelarve küsimustes) kaasa niinimetatud tühja tooli kriisi, mis vallandus lõplikult seoses Euroopa ühtse põllumajanduspoliitikaga. Kuigi institutsionaalne kriis leidis järgmisel aastal lahenduse, läks see maksma ametikoha nii Aatomienergiaühenduse komisjoni esimehele Etienne Hirschile kui ka Majandusühenduse komisjoni esimehele Walter Hallsteinile, keda on tagantjärele peetud Euroopa Komisjoni kõige dünaamilisemaks juhiks enne Jacques Delors'i.[11]

Varane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolm täitevorganit eksisteerisid kõrvuti kuni 1. juulini 1967, mil need liitusid vastavalt 1965. aastal allkirjastatud Brüsseli lepingule üheks institutsiooniks president Jean Rey' juhtimise all.[10] Ühinemise tulemusel tõusis Rey' komisjoni liikmete arv ajutiselt 14 inimeseni, kuid komisjoni järgmised koosseisud olid taas üheksaliikmelised, lähtudes valemist, et väiksematele liikmesriikidele oli ette nähtud 1 ja suurematele liikmesriikidele 2 esindajat.[13] Rey' komisjon viis 1968. aastal lõpule tolliliidu loomise ning toetas jõuliselt Euroopa Parlamendi otsevalimisi ja laiemaid volitusi.[14] Kuigi ametlikult oli esimene ühendatud komisjoni president Rey, loetakse tänase Euroopa Komisjoni presidente siiski alates Walter Hallsteinist.[15]

Malfatti komisjon (19701972) ja Mansholti komisjon (19721973) jätkasid rahanduskoostöö edendamist ning viisid 1973. aastal läbi Euroopa Majandusühenduse esimese laienemise põhja suunas.[16][17] Selle laienemise tulemusel suurenes komisjoni liikmete arv Ortoli komisjoni ametiajal (19731977) 13 volinikuni (uutest liikmetest sai Suurbritannia suurriigina kaks volinikku). See komisjon seisis silmitsi 1970. aastate keskpaiga majandusliku ja geopoliitilise ebastabiilsusega.[18] Komisjoni roll rahvusvahelises elus tõusis kui jaanuaris 1977 Komisjoni juhtima asunud endine Suurbritannia siseminister Roy Jenkins osales mais 1977 Euroopa Majandusühenduse esindajana G7 tippkohtumisel.[19][20] Jenkinsi komisjonile järgnes aastatel 19811985 Thorni komisjon, mille ajal toimus Euroopa Majandusühenduse laienemine lõunasse ning Ühtne Euroopa Akti ettevalmistamine.[21]

Jacques Delors[muuda | redigeeri lähteteksti]

President Jacques Delors oli üks Komisjoni silmapaistvamaid juhte.

Üheks olulisemaks ja tähelepanuväärsemaks Euroopa Komisjoni koosseisuks on peetud Delors'i komisjoni (19851994). Hilisemad presidendid ei ole saavutanud Jacques Delors'iga võrreldavat isiklikku tunnustust. Delors'i on nähtud mehena, kes andis Komisjonile selge suuna ja dünaamilisuse.[22] Teda ja tema meeskonda on peetud ka Euroopa ühisvaluuta euro isadeks.[23] Ajaleht "International Herald Tribune" märkis tema teise ametiaja lõpul 1992. aastal: "Härra Delors päästis Euroopa Ühenduse seisakust. Ta saabus ajal, mil europessimism oli sügavaim. Kuigi ta oli Prantsusmaa vähetuntud endine rahandusminister, andis ta Euroopa Ühendusele ning heitunud Komisjonile Brüsselis uue hingamise ja lootuse. Oma esimesel ametiajal, aastatel 1985–1988, ergutas ta Euroopat koonduma ühisturu idee ümber; kui ta nimetati ametisse teiseks ametiajaks, hakkas ta eurooplasi innustama märksa ambitsioonikamate majandusliku, rahandusliku ja poliitilise liidu eesmärkide saavutamiseks."[24]

Jacques Santer[muuda | redigeeri lähteteksti]

Delors'i järeltulija presidendi ametikohal oli Jacques Santer. Santeri komisjon oli sunnitud 1999. aastal Euroopa Parlamendi survel tagasi astuma, olles sattunud pettuste ja korruptsiooniskandaali küüsi, mille keskmes oli Prantsusmaa poliitik Édith Cresson. Need pettused paljastas Euroopa Komisjoni siseaudiitor Paul van Buitenen.[25][26]

See oli esimene kord, kui komisjon tervikuna oli sunnitud tagasi astuma, ja see sümboliseeris Euroopa Parlamendi võimu kasvu.[27] Vaatamata sellele jõudis Santeri komisjon tegeleda Amsterdami lepingu (allkirjastati 1997) ja ühisraha euro ettevalmistamisega.[28] Reaktsioonina tema komisjoniga seotud skandaalile loodi Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF).

Romano Prodi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Santeri järel sai Euroopa Komisjoni presidendiks Romano Prodi. Amsterdami leping oli laiendanud Komisjoni volitusi ja ajakirjanduses käsitleti uut presidenti kui Euroopa Liidu peaministrit.[29][30] Komisjoni võim tugevnes veelgi 2001. aastal allkirjastatud Nice'i lepinguga, mis andis presidendile laiemad volitused oma komisjoni koosseisu üle otsustamisel.[31]

José Manuel Barroso[muuda | redigeeri lähteteksti]

2004. aastal sai presidendiks José Manuel Durão Barroso. Barroso komisjoni ametisse kinnitamine ei läinud probleemideta, sest Euroopa Parlament avaldas algsele koosseisule vastuseisu ning Barroso oli sunnitud enne ametisse astumist osa komisjoni liikmeid välja vahetama ja vastutusalad ümber jagama.[32] Seoses Euroopa Liidu laienemisega 25 liikmesriigini kuulus Prodi komisjoni ametiaja lõpul selle koosseisu juba 30 volinikku. Liikmesriikide arvu kasvu tõttu vähendati Amsterdami lepinguga volinike arvu ühele iga liikmesriigi kohta (varem oli suurtel liikmesriikidel komisjonis kaks esindajat). Barroso komisjon oli esimene, mille puhul see põhimõte rakendus.[13]

Uue komisjoni ametiajal kerkisid taas esile süüdistused pettustes ja korruptsioonis. Komisjoni ametnik Guido Strack andis Euroopa Pettustevastasele Ametile teada aastatel 20022004 tema ametis aset leidnud rikkumistest ja vallandati selle tulemusel.[33] 2008. aastal süüdistas endine audiitor Paul van Buitenen, kes sai tuntuks Santeri komisjoni skandaali vallandajana, Euroopa Pettustevastast Ametit erapoolikuses ja väheses efektiivsuses.[34]

Barroso esimese komisjoni ametiaeg lõppes 31. oktoobril 2009. Vastavalt Nice'i lepingule pidi pärast 27 liikmesriigi piirini jõudmist jääma Komisjoni volinike arv väiksemaks liikmesriikide arvust. Täpne volinike arv tuli kokku leppida Euroopa Ülemkogu ühehäälse otsusega ja volinike kohad pidid hakkama liikmesriikide vahel võrdsetel alustel roteeruma. Pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist jaanuaris 2007 oli ettenähtud piirarv saavutatud ning komisjoni järgmise koosseisu moodustamisel tuli arvestada lepingu tingimusi. 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni leping kohustas vähendama alates 2014. aastast volinike arvu kahe kolmandikuni liikmesriikide arvust kui Ülemkogu ei otsusta teisiti. Liikmelisus Komisjonis roteeruks võrdsetel alustel ja ühelgi liikmesriigil ei tohiks olla üle ühe voliniku. Kui leping esimest korda Iirimaal 2008. aastal rahvahääletusele pandi, ei saanud see elanike heakskiitu, kusjuures üks vastuseisu põhjus oli oht kaotada alaline volinikukoht. Enne teise hääletuse korraldamist Iirimaal kinnitas Euroopa Ülemkogu, et kasutab oma võimu volinike arvu suurendamiseks. Kuna lepingud nõudsid endiselt, et volinike arv peab olema liikmesriikide arvust väiksem, siis lepiti kokku, et liikmesriik, kes ei saa voliniku kohta, saab kõrge esindaja ametikoha – sellega loodi niinimetatud 26+1 mudel, mis võimaldas ühtaegu järgida lepingutingimusi ja samas tagada kõigi liikmesriikide esindatuse.[35][36] See garantii, mis võidakse kirjutada ka järgmisesse lepingu lisasse, aitas kaasa lepingu heakskiitmisele 2009. aastal Iirimaal korraldatud teisel rahvahääletusel.

Lissaboni lepingu kohaselt ühendati Euroopa Komisjoni välisasjade voliniku ning Euroopa Ülemkogu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohad. Selle ametikohaga kaasnesid automaatselt Euroopa Komisjoni asepresidendi volitused, Euroopa Liidu Nõukogu välisküsimustes toimuvate istungite juhatamine ja Euroopa Komisjoni esindamine välissuhete alal.[37][38] Lepingu kohaselt tuleb Komisjoni moodustamisel arvesse võtta viimaste Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi, kuigi presidendi kandidatuuri esitab endiselt Euroopa Ülemkogu. Kui Nice'i lepingu kohaselt kinnitas Euroopa Parlament Komisjoni koosseisu, siis uue sõnastuse kohaselt parlament valib komisjoni.[37]

Volitused ja ülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komisjoni praegune president José Manuel Durão Barroso.

Komisjon loodi kohe alguses riikideülese võimuorganina, mis ei sõltuks liikmesriikide valitsustest. Seda on kirjeldatud kui "ainsat institutsiooni, millele makstakse palka Euroopa huvidele mõtlemise eest".[39] Komisjoni liikmekandidaadid esitavad liikmesriikide valitsused, kuid nad on kohustatud ja volitatud tegutsema sõltumatult. Neid ametisse nimetanud valitsused ei tohi neid mõjutada. See põhimõte eristab Komisjoni Euroopa Liidu Nõukogust, mis esindab liikmesriikide valitsusi; Euroopa Parlamendist, mis esindab Euroopa Liidu kodanikke; Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteest, mis esindab majanduslikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone.[40]

Euroopa Liidu lepingu 17. artikli kohaselt on Komisjonil mitmesugused ülesanded: jälgida aluslepingute ja neil põhinevate meetmete täitmist, teostada koostöös Euroopa Kohtuga järelevalvet Euroopa Liidu õiguse kohaldamise üle, koostada Euroopa Liidu eelarve, hallata ja algatada programme, esindada Euroopa Liitu välissuhetes, valmistada ette õigusakte.[3]

Täidesaatev võim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Lissaboni lepingu jõustumist kuulus Euroopa Liidu täidesaatev võim Euroopa Liidu Nõukogule, mis oli osa volitusi üle andnud Komisjonile. Teoreetiliselt oli Nõukogul alati võimalus need volitused tagasi võtta ja neid ise rakendada, või siis kehtestada Komisjonile nende rakendamiseks täiendavaid tingimusi.[41][42] Lissaboni leping muutis seda aspekti, sätestades Komisjoni volitused ja võimupiirid lepinguga. Komisjoni volitused on piiratumad kui riikide täidesaatva võimu institutsioonidel, eelkõige seetõttu, et Komisjonil puudub kontroll Euroopa Liidu ühise välis- ja jugeolekupoliitika üle. See võim kuulub Euroopa Ülemkogule, mida mõned analüütikud on kirjeldanud Euroopa Liidu teise täitevvõimu organina.[43]

Kui võtta arvesse, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Ülemkogust saanud ametlik institutsioon, mis määrab Komisjoni liikmekandidaadid, siis võib küll öelda, et mõlemad organid teostavad Euroopa Liidus täidesaatvat võimu. Selle võimu igapäevane teostamine on praegu siiski peaasjalikult Euroopa Komisjoni ülesanne.[43][44] Komisjoni kui valitsuse volitused on nii suured, et näiteks Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt on teinud ettepaneku nimetada organ ümber "Euroopa valitsuseks" ja leidnud, et selle komisjoniks nimetamine on "naeruväärne".[45]

Seadusloome algataja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Komisjon erineb teistest Euroopa Liidu institutsioonidest selle poolest, et temal ainsana on Euroopa Liidu tasandil seaduste algatamise õigus. Euroopa Liidu seadusandlikel organitel see õigus puudub. Ainsana ei saa Euroopa Komisjon Lissaboni lepingu kohaselt algatada Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavaid seadusakte. Muudes valdkondades võivad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament seadusandluse algatamiseks Komisjoni poole pöörduda, enamasti tuleb aga initsiatiiv Komisjonilt endalt. Selle monopoolse õiguse eesmärk on kindlustada Euroopa Liidu õiguse koordineeritud ja järjekindel kujundamine.[46][47] Mõned on seda monopoolset seisundit kritiseerinud ja nõudnud ka parlamendile seadusloome algatamise õigust, eriti võttes arvesse seda, et riiklikul tasandil on parlamentidel teatud ulatuses vastav õigus olemas. Nõukogu ja Parlamendi ettepanekule seadusaktide algatamiseks võib Komisjon soovi korral ka eitavalt vastata,[48] nii nagu Komisjon tegi 2008. aastal riigiüleste kollektiivlepingute küsimustes.[49] Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Liidu kodanikel samuti õigus pöörduda Komisjoni poole palvega üht või teist valdkonda seaduslikult reguleerida, esitades vähemalt 1 miljoni allkirjaga petitsiooni, kuid see kohustus pole Komisjonile siduv.[50]

Komisjon on seadusloome algatamise õigust kasutanud peamiselt majanduse alal ja esitanud suure hulga ettevaatuspõhimõttele tuginevaid eelnõusid. See tähendab ennetavat seaduslikku regulatsiooni valdkondades, kus keskkonnale või inimeste tervisele võib esineda tõsine oht – näiteks kliimamuutusega võitlemisel või geenmuundatud organismide leviku piiramisel. Oma eelnõude puhul ei kaalu Komisjon seetõttu alati nende mõju majandusele ja esitab tihti riikide valitsustest rangemaid seaduseelnõusid. Euroopa turu suuruse ja tähtsuse tõttu on see andnud Euroopa Liidu seadusandlusele olulise kaalu ülemaailmses majanduses.[51]

Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon astunud samme Euroopa Liidu kriminaalõiguse loomiseks. 2006. aastal Elevandiluurannikul Euroopa laevalt Probo Koala alguse saanud reostus mõjutas Komisjoni võtma päevakorda mürgiseid jäätmeid puudutava seadusandluse. Mõne Euroopa riigi õiguse järgi ei olnud mürgiste jäätmete transport isegi mitte kuritegu, mis inspireeris volinikke Franco Frattinit ja Stavros Dimast välja pakkuma "ökoloogiliste kuritegude" mõiste. Nende volitused teha ettepanekuid kriminaalõiguse alal vaidlustati Euroopa Kohtus, kuid kohus andis neile õiguse. 2007. aasta seisuga olid ainsad lisandunud eelnõud kriminaalõiguse valdkonnas intellektuaalomandi õiguste direktiiv[52] ning lisa 2002. aasta terrorismivastase võitluse deklaratsioonile, mis keelas terrorismile õhutamise, terroristide värbamise (eelkõige interneti vahendusel) ja ettevalmistamise.[53]

Järelevalvefunktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui õigusakt on Euroopa Liidu Nõukogus ja Euroopa Parlamendis vastu võetud, siis on Euroopa Komisjoni kohustus tagada selle ellurakendamine. Komisjon teeb seda liikmesriikide vahendusel või kasutades selleks Euroopa Liidu agentuure. Vajalike tehniliste meetmete kasutuselevõtmisel nõustavad Komisjoni liikmesriikide esindajatest ning avaliku ja erasektori lobistidest koosnevad komiteed[54] (slängis nimetatakse seda protsessi komitoloogiaks).[55] Lisaks vastutab Komisjon ka Euroopa Liidu eelarve rakendamise eest, tagades koostöös Euroopa Kontrollikojaga, et eelarvelisi vahendeid kasutataks korrektselt.

Samuti on Komisjonil oluline kohustus tagada lepingutest ja seadustest kinnipidamine, kaevates vaidluste tekkides vajadusel liikmesriike või teisi institutsioone Euroopa Kohtusse. Selles rollis on Euroopa Komisjon ka lepingute tagaja. Koostöös liikmesriikidega ning vastavuses ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga aitab Euroopa Komisjon esindada Euroopa Liitu välissuhtluses, näiteks rahvusvahelistes organisatsioonides nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon. Komisjoni president osaleb tavaliselt ka grupi G8 kohtumistel.[4]

Volinike kolleegium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Komisjoni moodustab 27-liikmeline volinike kolleegium, kuhu kuuluvad ka Komisjoni president ja asepresidendid. Igal riigil on Komisjonis üks esindaja. Kuigi liikmed nimetatakse riikide valitsuste poolt, ei esinda nad Komisjonis oma riike[56] (tegelikkuses kipuvad nad siiski vahel edendama rahvuslikke ja riiklikke huvisid).[57] Kui kandidaadid on esitatud, jagab president nende vahel portfellid. Voliniku mõjukus sõltub talle antud portfellist, kuid samas võib portfelli tähtsus ajas muutuda. Näiteks hariduse ja kultuuri voliniku portfelli tähtsus on kasvanud, nii nagu on suurenenud hariduse ja kultuuri roll Euroopa Liidu poliitikas.[58] Teine sobiv näide on konkurentsi volinik, kelle positsioon on ühtaegu nii rahvusvaheliselt mõjukas kui ka tähelepanuväärne.[56] Enne kui Komisjoni koosseis saab ametisse astuda, peab selle tervikuna heaks kiitma Euroopa Parlament.[4] Volinikku toetab töös tema isiklik kabinet, kes annab talle poliitilist nõu, ja Euroopa Komisjoni avalik teenistus, mis tegeleb tehniliste küsimuste ettevalmistamisega.[59]

Ametisse nimetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Komisjoni istungite ruum Berlaymonti hoone 13. korrusel.

Euroopa Komisjoni presidendi kandidatuuri esitab Euroopa Ülemkogu, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Seejärel võib Parlament ta ametisse valida või kandidatuuri tagasi lükata. Kui kandidaati ametisse ei valita, on Ülemkogu kohustatud ühe kuu jooksul esitama uue kandidaadi. Kandidaadid on sageli olnud riiklikul tasandil silma paistnud poliitikud, kuid see pole ametlik kriteerium. Kuna 2009. aastal ei olnud Lissaboni leping veel jõustunud, siis Barroso nimetati presidendiks Ülemkogu poolt ja Parlament teda ametisse valima ei pidanud. Euroopa Parlamendis olid enamuses paremtsentristlikud erakonnad, kes soovisid sellel ametikohal näha inimest oma ridadest. Nii lepitigi kokku Euroopa Rahvapartei liikme Barroso kandidatuuris.[60]

Kandidaadi valikut mõjutavad veel muud kriteeriumid: millisest Euroopa piirkonnast ta pärineb (2004. aastal soositi Lõuna-Euroopat); kandidaadi poliitiline mõjuvõim (kas ta on usaldusväärne ega hakka samas teiste volinike üle domineerima); keeleoskus (Prantsusmaa peab vajalikuks presidendi prantsuse keele oskust); tema riigi eurointegratsiooni aste (riik peaks olema ühinenud nii euroala kui ka Schengeni leppega).[61][62] 2004. aastal leiti mitmeid nendele kriteeriumitele vastavaid kandidaate[63] ja mõned Euroopa Parlamendi liikmed kritiseerisid seda protsessi: pärast pikaleveninud valimisi nimetas ALDE juht Graham Watson kogu protseduuri "Justus Lipsiuse vaibaturuks", mille tulemusena leitakse "madalaim ühisnimetaja"; Roheliste/Euroopa Vabaliidu kaasesimees Daniel Cohn-Bendit küsis aga Barrosolt pärast tema esimest kõnet: "Kui Te olete parim kandidaat, siis miks Te ei olnud esimene kandidaat?"[64]

Pärast presidendi valimist ning välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimetamist Euroopa Ülemkogu poolt esitab iga liikmesriik Euroopa Komisjoni presidendiga peetud konsultatsioonide järel oma voliniku kandidatuuri (välja arvatud need riigid, kust pärinevad juba president ja kõrge esindaja). Presidendil on siiski väga vähe võimalusi liikmesriigi mõjutamisel kandidaadi väljavahetamiseks. Mida võimekam on kandidaat, seda suurema tõenäosusega annab president talle mõjuvõimsama portfelli; portfellide jagamise üle otsustab ta ainuisikuliselt. Seejärel läheb president koos volinikukandidaatidega Euroopa Parlamendi ette, mis küsitleb neid ja siis hääletab korraga nende kõigi ametisse sobivuse üle. Kui kolleegiumi koosseisuga rahul ei olda, siis peab president portfellid ümber jagama, paluma konkreetsel liikmesriigil esitada uus kandidaat või riskeerima võimalusega, et kogu volinike kolleegiumi koosseis hääletatakse maha. Kuna Parlament ei saa volinikukandidaate eraldi hääletusele panna, siis tavaliselt jõutakse kompromissini, kus halvimad kandidaadid vahetatakse välja, väikestest puudustest aga vaadatakse mööda, et komisjonil oleks võimalik ametisse astuda. Kui Parlament on kolleegiumi heaks kiitnud, nimetab selle ametlikult ametisse Euroopa Ülemkogu.[3]

Ametisse nimetamise järel määrab president volinike seast Komisjoni asepresidendid. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on asepresident juba vastavalt oma ametikohale. Reaalselt annab asepresidendi amet volinikele vähe võimu juurde, välja arvatud esimesele asepresidendile, kes täidab Komisjoni presidendi äraolekul tema kohuseid.[56] Alates 2009. aastast on esimene asepresident ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton.

Juhtimisstiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barroso esimene komisjon astus ametisse 2004. aasta lõpul, Barroso teine komisjon aga veebruaris 2010. Mõlema koosseisu volituste algus venis Parlamendi vastuseisu tõttu, mis lõppes portfellide ümber jagamisega. 2007. aastal suurenes Komisjoni koosseis seoses Bulgaaria ja Rumeenia liitumisega 25 volinikult 27 volinikule. Komisjoni liikmete arvu suurenemise tõttu on Barroso hakanud rohkem kasutama presidendi juhtimisstiili, mis on kaasa toonud ka kriitika tema aadressil.[65]

Vaatamata Barroso kasvanud juhirollile ja eelkäijatest tihedamale esinemisele avalikkuses on Komisjon samal ajal hakanud kaotama võimu suurematele liikmesriikidele nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, mis püüavad ennast kehtestades Komisjonist mööda minna. Need suundumused on kasvanud veelgi pärast Lissaboni lepingus ette nähtud Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ametikoha loomist.[66] Samuti on Euroopa Komisjoni sees toimunud volinike senisest suurem politiseerumine.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küprose poliitik Androulla Vassiliou on praegu hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik.

Euroopa Komisjon asub suuremas osas Brüsselis. Presidendi kabinet ja Komisjoni koosolekute ruum paiknevad Berlaymonti hoone 13. korrusel. Komisjoni kasutuses on veel mitmed hooned nii Brüsselis kui ka Luxembourgis.[1][67] Kui Euroopa Parlamendi istungid toimuvad parasjagu Strasbourgis, siis peab Euroopa Komisjon oma koosolekuid sealses Winston Churchilli hoones, et neil oleks võimalik osaleda ka Parlamendis aset leidvatel aruteludel.[68] Komisjon on jagatud osakondadeks, mida nimetatakse peadirektoraatideks ja mida võib võrrelda ministeeriumitega. Igaüks neist vastutab kas konkreetse poliitikavaldkonna eest (näiteks põllumajandus, õigus, kodanike õigused, jms) või siis Komisjoni mõne sisetöövaldkonna eest (näiteks personaliküsimused, tõlked, jms). Iga peadirektoraati juhib peadirektor, kes allub vastava valdkonna volinikule. Ühe voliniku portfelli kuulub tavaliselt mitu peadirektoraati, mis koostavad volinikule õigusaktide ettepanekuid; volinike kolleegiumi enamuse toetuse pälvinud ettepanekud lähevad edasi arutamisele Parlamenti ja Euroopa Liidu Nõukogusse.[1][69] Komisjoni on palju kritiseeritud seetõttu, et äärmiselt killustatud peadirektoraatide struktuur kulutab ülemääraselt aega struktuuriüksuste vahelistele võitlustele, sest nii volinikud kui ka peadirektoraadid kipuvad omavahel konkureerima. Pahaks on pandud ka seda, et peadirektoraatidel võib olla voliniku üle märkimisväärne võim, sest volinikul ei ole piisavalt aega kõiki valdkondi süvitsi tundma õppida ja kõigi arvukate üksuste üle täielikku kontrolli saavutada.[70][71]

Euroopa Komisjoni avaldatud andmetel töötas Komisjoni palgal 1. jaanuari 2013 seisuga 32 666 inimest. Suurim struktuuriüksus on arengu ja koostöö peadirektoraat, mille palgal oli 3734 töötajat. Teisel ja kolmandal kohal on töötajate arvu poolest teadusuuringute ühiskeskus (2718 inimest) ja kirjaliku tõlke peadirektoraat (2443 inimest). Päritolult on kõige enam töötajaid Belgiast – 5733 inimest ehk 17,6%, mis on ilmselt seotud sellega, et enamus Komisjoni asutusi paikneb Belgia territooriumil. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt Itaaliast (3616 inimest, 11,1%) ja Prantsusmaalt (3246 inimest, 9,9%) pärit ametnikud.[6] Euroopa Komisjoni avalik teenistus allub Euroopa Komisjoni peasekretärile, kelleks on praegu Catherine Day.[39]

Avalikud suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berlaymonti pressikonverentside saal.

Euroopa Komisjoni avalikke suhteid korraldab teabevahetuse peadirektoraat. Komisjoni peamine kõneisik on Pia Ahrenkilde Hansen, kes annab iga tööpäeva keskpäeval ajakirjanikele lühikese ülevaate tähtsaimatest uudistest. Need kohtumised ajakirjanikega toimuvad Berlaymonti hoone pressikonverentside saalis. Ajakirjanikel on seal võimalus küsida kohalolevatelt Komisjoni ametnikelt küsimusi ükskõik millistel teemadel ja neil on õigus saada ametlik vastus, mida võib edastada ka otse-eetris. Selles mõttes on Komisjoni pressiüritused maailmas ainulaadsed.[72]

Üks uurija on märkinud, et Euroopa Komisjoni pressiteated on ainulaadsed ka oma politiseerituse astmelt. Pressiteated läbivad sageli mitmeastmelise koostamise protsessi ning neid kasutatakse enamasti Komisjoni rolli rõhutamiseks ja Euroopa Liidu olemasolu õigustamiseks, mis muudab nad sageli pikaks ja keeruliseks. Kui pressiteate väljastamisega on seotud mitu struktuuriüksust, võib protsessi veelgi raskendada Komisjoni sisene konkurents. Kõik see tingib ka ülimalt suure pressiteadete arvu, näiteks 2006. aastal väljastati 1907 pressiteadet.[71] Viimastel aastatel on pressiteadete arv hakanud küll langema: 2010. aastal avaldati 1768, 2011. aastal 1589 pressiteadet.[73]

Brüsselis on rohkem ajakirjandusväljaannete esindajaid kui näiteks Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis. 2007. aastal oli kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel Brüsselis vähemalt üks korrespondent.[74] 2008. aasta suur majanduslangus vähendas 2010. aasta lõpuks Brüsselis resideeruvate korrespondentide arvu siiski kolmandiku võrra. Lätist jäi alles ainult üks korrespondent ja Leedu rahvusringhääling likvideeris oma esindatuse täielikult. Kuna üle maailma on ajakirjanikke koondatud, loodavad paljud meediaväljaanded, et nad suudavad Euroopa Liidu teemasid ammendavalt katta kasutades Euroopa Liidu telekanalite Europe by Satellite ja EuroparlTV ning uudisteagentuuride materjale.[75]

Legitiimsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned (teiste seas ka Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand) väidavad, et Euroopa Komisjoni ametisse nimetamise viis kasvatab demokraatia defitsiiti Euroopa Liidus.[76][77][78] Komisjon on täidesaatva võimu organ, mille liikmekandidaadid valitakse 27 riigi valitsuste poolt; nii ei ole võimalik ühtegi Komisjoni liiget, kaasa arvatud presidenti, valimiskasti juures ametisse ega ametist maha hääletada. Komisjonile annab legitiimsuse Euroopa Parlamendi heakskiit, kusjuures Parlamendil on ka võim Komisjon ennetähtaegselt ametist vabastada. Siin nähakse aga probleemi Euroopa Parlamendi enda väheses legitiimsuses, sest alates 1999. aastast on keskmine valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel jäänud alla 50%. Kuigi see osalusprotsent võib ületada valimisaktiivsust nii mõnegi riigi parlamendivalimistel, siis asjaolu, et isegi Euroopa Komisjoni presidenti ei saa otse ametisse valida, heidab mõnede silmis kahtlust selle ametikoha ja laiemalt kogu Komisjoni legitiimsusele.[79] Kuna Komisjon mõjutab otseselt Euroopa Liidu seadusandluse kujunemist ja sisu (olgugi, et tehes seda nõustavate erikomiteede järelevalve all), annab see veelgi enam põhjust Komisjoni demokraatliku legitiimsuse pärast muretseda.[80]

Teise probleemina on nähtud sidusa elektoraadi puudumist. Kuigi Euroopa Liidu tasandil on jõudsalt arenenud demokraatlikud struktuurid ja meetodid, ei ole välja kujunenud üleeuroopalist kodanikuühiskonda.[81] Lissaboni leping on teatud määral neid puudusi vähendanud ja suurendanud demokraatlikku kontrolli Komisjoni üle, sidudes näiteks Komisjoni presidendi kandidaadi nimetamise Euroopa Parlamendi valimiste tulemustega. Vastuargumendina toodud etteheidetele on väidetud, et poliitikavaldkondi, milles Komisjonil on õigus seadusandlust algatada, ei olegi mõistlik usaldada valimissurve all tegutseva institutsiooni hoolde. Sellest aspektist on Komisjoni võrreldud iseseisvate asutustega, mis tegelevad ühe või teise poliitikavaldkonna tehniliste küsimuste lahendamisega, näiteks keskpangad. Lisaks on Komisjoni kaitseks märgitud, et Komisjoni algatatud ettepanekud peab kõigis valdkondades heaks kiitma Euroopa Liidu Nõukogu (mis koosneb liikmesriikide ministritest) ja teatud valdkondades ka Euroopa Parlament, seega on minimaalselt taolisi õigusakte, mis rakenduksid riikides ilma demokraatlikult valitud valitsuste nõusolekuta.[82]

2009. aastal avaldas Euroopa Liidu õigusvahemees statistika kodanike kaebustest Euroopa Liidu institutsioonide vastu. Enamik kaebusi (66%) oli Komisjoni kohta ja puudutas läbipaistvuse puudumist (36%).[83] 2010. aastal kaevati Komisjon kohtusse, sest see püüdis takistada juurdepääsu Euroopa Liidu biokütuste poliitikat käsitlevatele dokumentidele.[84] See juhtus pärast ajakirjanduses avaldatud väiteid, et Komisjon varjab teaduslikku tõendusmaterjali, mis räägib biokütuste subsideerimise kahjuks.[85] Ka mitmete sõltumatute audiitorfirmade aruanded on heitnud Komisjonile ette läbipaistvuse puudumist, ebaselgeid suhteid lobistidega, huvide konflikte ja ebaotstarbekat rahakasutust.[86][87][88][89]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Euroopa Komisjoni tutvustus Euroopa Komisjon. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  2. How the European Union works: Your guide to the EU institutions European Commission, 2006. ISBN 92-79-02225-3. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  3. 3,0 3,1 3,2 Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon III.17 Vaadatud 26. märtsil 2013.
  4. 4,0 4,1 4,2 Euroopa Komisjoni tutvustus Euroopa Liidu veebileht. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  5. Osakonnad (peadirektoraadid) ja talitused Euroopa Komisjon. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  6. 6,0 6,1 European Commission 2013: HR Key Figures Card Vaadatud 26. märtsil 2013.
  7. Euroopa Liidu ametlikud keeled Euroopa Komisjon. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  8. Rahus elav Euroopa alustab koostööd Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  9. Euroopa Liidu ajalugu: 1958 Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  10. 10,0 10,1 The Council of the European Union Centre Virtuel de la Connaissance sur l'Europe. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  11. 11,0 11,1 Ludlow, N. De-commissioning the Empty Chair Crisis: the Community institutions and the crisis of 1965-6 London Scool of Economics, 2006. Arhiivikoopia. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  12. Eppink, Derk-Jan. Life of a European Mandarin: Inside the Commission. Tielt, Lannoo, 2007, pp. 221–222. ISBN 978-90-209-7022-7.
  13. 13,0 13,1 Composition of the European Commission Centre Virtuel de la Connaissance sur l'Europe. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  14. The Rey Commission European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  15. The Story So Far European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  16. The Mansholt Commission European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  17. The Malfatti Commission European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  18. The Ortoli Commission European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  19. 1977: Jenkins quits Commons for Brussels BBC News, 3.01.1977. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  20. Euroopa Liidu ajalugu: 1977 Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  21. The Thorn Commission European Commission. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  22. The new Commission - some initial thoughts Burson-Marsteller, 2004. Arhiivikoopia. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  23. The Delors Commission European Commission. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  24. Merritt, Giles. A Bit More Delors Could Revamp the Commission International Herald Tribune, 21.01.1992. Arhiivikoopia. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  25. Buitenen, Paul van. Blowing the Whistle: Fraud in the European Commission. Politicos Pub, 2000. ISBN 9781902301464.
  26. Second report on Reform of the Commission. Analysis of current practice and proposals for tackling mismanagement, irregularities and fraud. Committee of Independent Experts, 1999 European Parliament. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  27. Topan, Angelina. The resignation of the Santer-Commission: the impact of 'trust' and 'reputation' European Integration Online Papers, 30.09.2002. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  28. The Santer Commission European Commission. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  29. James, Barry. Prodi to Have Wide, New Powers as Head of the European Commission International Herald Tribune, 16.04.1999. Arhiivikoopia. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  30. Rossant, John. Commentary: Romano Prodi: Europe's First Prime Minister? Business Week, 27.09.1999. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  31. Treaty of Nice: A Comprehensive Guide: The European Commission Summaries of EU legislation. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  32. Tobais, Troll. We have to democratise procedures Café Babel, 2.11.2004. Arhiivikoopia. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  33. Beck, Sebastian. Guido Strack – the downfall of a whistleblower Süddeutsche Zeitung, 6.10.2011. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  34. Buitenen, Paul van. Fraude-onderzoek EU is een rommeltje Eindhovens Dagblad, 13.11.2008. Arhiivikoopia. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  35. Smyth, Jamie. Rejection may undermine EU's effectiveness, warns Swedish premier Irish Times, 5.09.2009. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  36. Czechs prepare for possible second Irish No EU Observer, 8.01.2009. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  37. 37,0 37,1 The Union's institutions: Commission The European Union web portal. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  38. Brussels European Council 21/22 June 2007: Presidency Conclusions Council of the European Union. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  39. 39,0 39,1 Interview with European Commission Secretary-General Catherine Day EurActiv, 25.09.2006. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  40. ELi institutsioonid ja muud asutused Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  41. Executive body Centre Virtuel de la Connaissance sur l'Europe. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  42. Implementing powers of the Council of the European Union Centre Virtuel de la Connaissance sur l'Europe. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  43. 43,0 43,1 Stark, Christine. Evolution of the European Council: The implications of a permanent seat Dragoman, 4.09.2002. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  44. Bermann, George. Executive Power in the New European Constitution New York University, 2004. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  45. Verhofstadt, Guy. The United States of Europe. London, Federal Trust, 2006, p. 69. ISBN 1-903403-86-3.
  46. Glossary: Right of initiative The European Union web portal. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  47. The Commission's right of initiative European Council. Arhiivikoopia. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  48. Peterson, John; Shackelton, Michael. Institutions of European Union. Oxford University Press, 2006, p. 152.
  49. Robert, Anne-Cécile. Et la crise sociale a rattrapé le Parlement européen. – Le Monde diplomatique, Mar 2009, pp. 6–7.
  50. Wallis, Diana; Picard, Severine. The Citizens' Right of Initiative in the European Constitution: A Second Chance for Democracy EUMAP, 2005. Arhiivikoopia. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  51. Brussels rules OK The Economist, 20.09.2007. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  52. Counter‑terrorism – EU steps up a gear European Commission. Arhiivikoopia. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  53. Caicedo, Aparicio. La Lobbycracia Europea Legal Today, 26.06.2008. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  54. Glossary: Comitology The European Union web portal. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  55. 56,0 56,1 56,2 Lungescu, Oana. Examining the EU executive BBC News, 23.07.2004. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  56. Eppink, Derk-Jan. Life of a European Mandarin: Inside the Commission. Tielt, Lannoo, 2007, p. 119. ISBN 978-90-209-7022-7.
  57. Brussels European Council, Presidency Conclusions Council of the European Union. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  58. Nugent, Neill. The European Commission Basingstoke, Palgrave, 2001. Vaadatud 28. märtsil 2013.
  59. Choosing a New EU Commission President Deutsche Welle, 16.06.2004. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  60. Fuller, Thomas. Portuguese premier wants to unite bloc: Barroso nominated to head EU executive International Herald Tribune, 30.06.2004. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  61. Stuart, Paul. Portugal's Prime Minister Barroso nominated as European Commission president World Socialist Web Site, 21.07.2004. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  62. Commission president: Key candidates BBC News, 27.06.2004. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  63. Statement by the President-designate of the Commission European Parliament, 21.07.2004. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  64. Beunderman, Mark. EU commission sees civil servants' power grow EU Observer, 22.02.2007. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  65. Berry, Ley; Sain, Peter. Power is slipping from the commission to the council EU Observer, 18.01.2008. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  66. Castle, Stephen. After 13 years of hold-ups and incompetence, the EU's 'Berlaymonster' rises like a phoenix The Independent, 5.08.2004. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  67. Eppink, Derk-Jan. Life of a European Mandarin: Inside the Commission. Tielt, Lannoo, 2007, p. 213. ISBN 978-90-209-7022-7.
  68. Lihtne eurokeele sõnastik Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  69. Amies, Nick. Former EU Mandarin Spills the Beans on Commission Intrigue Deutsche Welle, 21.09.2007. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  70. 71,0 71,1 Mahony, Honor. EU carefully manages PR through 1000s of press releases EU Observer, 17.10.2007. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  71. Lynam, Joe. The peculiar world of the European Union BBC News, 1.04.2007. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  72. Euroopa Komisjoni andmebaasis Rapid sooritatud otsingu tulemused Euroopa Liidu veebiportaal. Vaadatud 5. septembril 2012.
  73. Parker, John. A tale of two cities. – E!Sharp, Jan–Feb 2007, pp. 42–44.
  74. Castle, Stephen. As the E.U. Does More, Fewer Tell About It International Herald Tribune, 21.03.2010. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  75. Mulvey, Stephan. The EU's democratic challenge BBC News, 21.11.2003. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  76. Democratic deficit The European Union web portal. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  77. Rajalo, Priit. Tarand: eurovoliniku kandidaadi võiks nimetada riigikogu, mitte valitsus ERR Uudised, 30.03.2013. Vaadatud 31. märtsil 2013.
  78. Mulvey, Stephen. The EU's democratic challenge BBC News, 21.11.2003. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  79. Rhinard, Mark. The Democratic Legitimacy of the European Union Committee System Governance, No. 15 (2), pp. 185–210. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  80. Lamming, Richard. The democratic credentials of the new European Union: does the Constitution increase the EU's democratic legitimacy? Federal Union, 10.09.2004. Arhiivikoopia. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  81. Majone, Giandomenico. Perils of Parliamentarization. – Governance, Vol. 15 (2002), No. 3, p. 375.
  82. Mahony, Honor. EU citizens complain about lack of transparency EU Observer, 27.04.2009. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  83. Willis, Andrew. EU sued over lack of transparency EU Observer, 21.09.2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  84. Harrison, Pete. Special Report - Europe finds politics and biofuels don't mix Reuters, 5.07.2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  85. Barr, Caelainn. Analysis: EU Commission expenses highlight lack of transparency in Brussels The Bureau of Investigative Journalism, 1.06.2011. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  86. Barr, Caelainn. EU Commission Expenses: Cocktail parties, private jets, luxury away-days and limousines The Bureau of Investigative Journalism, 1.06.2011. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  87. Ex-commissioners face conflict of interest accusations EurActiv, 14.05.2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  88. McInerney, Sarah. Be careful what you write, Eurocrats told The Sunday Times, 18.04.2009. Vaadatud 1. aprillil 2013.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

50.843611114.38277778