Suguline valik

Allikas: Vikipeedia

Suguline valik on protsess, milles esineb konkurents ühe sugupoole isendite seas teise sugupoole isendite pärast. Tavaliselt mõistetakse selle all isaste konkurentsi emaste pärast. Lisaks toimub emastel diskrimineeriv valik isaste suhtes.[1] Sugulise valiku teooria eesmärk on kirjeldada eri sugudel erinevate tunnuste esinemist, nende eelistamise detailseid mehhanisme ning nende esinemist ja varieerumist organismides.[2] Suguline valik tuleneb reproduktiivsest erinevusest, mida põhjustab konkurents seksuaalsete partnerite pärast. Sellest saab järeldada, et on vajalik suguline paljunemine.[3] Samuti peavad sugude tunnustes olema erinevused ehk esineb seksuaalne dimorfism.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt mainis sugulist valikut Charles Darwin oma teoses „Liikide tekkimine1859. aastal. Ta märkas, et osadel liikidel on isastel tunnused, mis ei ole kasulikud looduslikus valikus ning arvas, et nende püsimisel on võtmeroll mingisugusel sugulisel valikul.[2] Oma teoses „Inimese põlvnemine ja suguline valik“, mis avaldati 1871. aastal, selgitas ta oma vaateid ja avastusi sugulisest valikust täpsemalt.[1] Darwiniga tegi tihedat koostööd Alfred Russel Wallace, kes aitas Darwinil sugulist valikut kirjeldada ning toetas tema teooriaid. Neid ei võetud algul tõsiselt ning sugulise valiku teooria leidis vähe toetajaid. Vaatamata sellele on teada 20. sajandi algusest tuntuid teadlasi, kes tegelesid sugulise valiku uurimisega. Nende seas oli Ronald Fisher, kes arendas välja Fisheri hüpoteesi. Sugulise valikuga hakati tegelema uuesti 1970ndatel aastatel.[2] Teooria hakkas järsult koguma populaarsust ja pakub tänapäevani palju uurimismaterjali. 20. sajandi teises pooles on seda uurinud näiteks Amotz Zahavi, Russel Lande, Marlene Zuk ja Mary Jane West-Eberhard.

Teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe munaraku valmistamiseks kulub emasisenditel märkimisväärselt rohkem energiat kui isasisenditel kulub suure hulga seemnerakkude valmistamiseks. Üle jääva energia suunavad isased enda silmapaistvamaks tegemiseks, et tagada suurem tõenäosus paarituda ja oma geneetilist materjali edasi anda.[2] Suguline valik põhjendas kohastumist vähendavate tunnuste tekkimist isaste seas, et tagada edukam paljunemine. Need tunnused on vajalikud kas emaste tähelepanu äratamiseks, teise isastega võitlemiseks või mõlemad korraga. Neid pärandatakse ka siis, kui need tunnused on kahjulikud teistes eluaspektides. Sugulise valiku määrab isasloomade võitlus emaste pärast, mitte ellujäämise pärast, nagu seda väidab looduslik valik. Antud juhul jääb kaotaja ilma mitte elust, vaid oma järglastest.[3] Darwin oletas, et isaste tunnuseid ja omadusi on suguline valik täiustanud pika aja jooksul.[4]

Sugulise valiku mehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlused emaste pärast toimuvad näiteks põtradel.
Isane Ptilonorhynchus violaceus ehitab emase meelitamiseks rikkalikult kaunistatud pesa.[5]

Isastel on mitu erinevat võimalust leida endale partner ja tagada oma geenide edasilevikut.

  • Scramble ehk rüselus. Sisuliselt on see partneri otsimine, kelle leidmise kiirusest sõltub paaritumise edukus. Mida varem ja kiiremini hakatakse partnerit otsima, seda suurem on tõenäosus kopuleeruda. Hinnatakse hästi arenenud lokomotoorseid ja sensoorseid organeid.[2]
  • Vastupidavusvõitlus. Hinnatakse paaritumisvõime püsimist pikema aja vältel ja mitmekordset kopuleerimis- ehk suguakti sooritamise suutlikkust.[2]
  • Võistlused. Nende käigus esineb tavaliselt otsene kaklus partneri või partneri meelitamiseks vajalike ressursside pärast. Hinnatakse omadusi, mis annavad nendes kaklustes eelist. Nendeks võivad olla suurem keha, tugevus, relvastus, väledus ja erinevate ohusignaalide esinemine. Samas on oluline ka taktika omamine. On teada liike, kus emased valivad nõrgemaid isaseid, sest nad vältisid endast tugevamatega võistlemist ja olid nendest kavalamad.[2]
  • Kositava valik. Paarilise valib siiski emane vaatamata võistuse tulemusele. Tavaliselt valitakse võitjate seast. Valiku tegemiseks ei pea tingimata konkureerima samaaegselt kaks või enam isast, võib olla ka ainult üks isane. Hinnatakse enim käitumuslikke ja morfoloogilisi omadusi, mis meelitavad ja stimuleerivad partnereid. Nendeks võivad olla toidu, pesa, territooriumi või teiste emase heaolu või järelkasvu tootmiseks vajalike ressursside pakkumine. Alternatiivseks paaritumise taktikaks on sundkopuleerumine ehk vägistamine.[2]
  • Otsene spermide konkurents. Isase eesmärk on tagada emasega kopuleerumine või tema viljastumine ainult tema sugurakkude poolt. Selleks kaaslane isoleeritakse või valvatakse teda, võib toimuda tihe paaritumine või suguteede sulgemine ning teised konkurentide tegutsemist takistavad tegevused. Headeks omadusteks peetakse rohke sperma tootmist ja rivaalide spermatosoidide kõrvale tõrjumist enda spermatosoidide poolt.[2]

Ülalpool loetletud mehhanismidest esinevad tihti kaks või enam koos.[2]

Fisheri hüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal tuli Ronald Fisher välja runaway ehk Fisheri hüpoteesiga, millega saab seletada ühe tunnuse eelistamist isastel emaste poolt. Darwin ei osanud sellele probleemile ammendavat vastust leida ja seda heideti talle tihti ette. Fisher oletas, et pika aja jooksul kujuneb liigi isasisenditel valiku tulemusena äärmuslik tunnusevariant.

Ta kujutas ette kahe-etapilist protsessi lindude seas. Isastel lindudel tekib erinevus sabapikkuses ja pikema sabaga lindude ellujäämisvõimalus seega kahaneb. Need pikasabalised isased, kes jäävad ellu, on järelikult näiteks väledamad. Fisher oletas, et seejuures on ka emaslindude seas erinevad eelistused isaste sabapikkuse osas. Emased, kes valisid pikema sabaga isaseid, said suurema ellujäämisvõimalusega järglasi. Tekkis seos pikasabalisuse alleeli ja pikasabalisuse eelistamise alleeli vahel ja need pärandusid edasi. Protsessi kordumisel tekib olukord, kus pikasabalistel isastel tekib suurem tõenäosus nii ellu jääda kui ka paarituda. Fisher väitis ka, et saba pikkus jätkab kasvamist, kuni liiga pika sabaga isased hakkavad liiga väikese kohastuse tõttu surema.[6][7]

Händikäpi printsiip[muuda | muuda lähteteksti]

Paabulind demonstreerimas oma saba.

1975. aastal sõnastas Amotz Zehavi mõtte, mis seletab ekstravagantsete tunnuste esinemist isasloomadel. Ta pakkus, et sugulises valikus eelistatakse kohasust vähendavaid tunnuseid, sest need näitavad isase osavust. Klassikaliseks näiteks on paabulinnu saba, mis teeb isaslinnust kerge saagi röövloomadele. Mida suurem on saba, seda atraktiivsem on isaslind, sest see näitab, et vaatamata oma suurele sabale, mille pärast ta võib saagiks langeda, on ta suutnud ellu jääda ning järelikult on tal selleks paremad geenid, mida ta saab oma järglastele edasi anda. Sarnane olukord on ka linnulauluga. Isane lind saab kauem laulda, kui ta on kiire toidu leidmises ja osav vaenlaste vältimises. [7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Trivers, R.L. (1972). Parental investment and sexual selection. Chicago, Illinois: Aldine Publishing Compnay. Lk 137, 135. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Andersson, M.B. (1994). Sexual Selection. Princeton, New Jersey: Princeton Univerity Press. Lk xv, xvi, 4, 7, 10, 12. 
  3. 3,0 3,1 Darwin, Ch. (1859). The Origin of Species. Ühendkuningriik: John Murray. Lk 88. 
  4. 4,0 4,1 Darwin, Ch. (1871). The Decsent of Man, and Selection in Relation to Sex. Suurbrittannia: John Murray. Lk 257. 
  5. "Threatened and pest animals of Greater Southern Sydney". Kasutatud 22.11.2017.
  6. Fisher, R. (1930). The Genetical Theory of Natural Selection. Ühendkuningriik: The Clarendon Press. Lk 137. 
  7. 7,0 7,1 Allaby, M. (2014). Oxford Dictionary of Zoology, 4th edition. Oxford University Press. Lk 280, 546, 569.