Alfred Russel Wallace

Allikas: Vikipeedia
Alfred Russel Wallace

Alfred Russel Wallace (8. jaanuar 18237. november 1913) oli inglise loodusteadlane, geograaf ja antropoloog.

Wallace'i surma ajaks (1913) oli Darwini-Wallace'i loodusliku valiku teooria peaaegu ülemaailmselt aktsepteeritud bioloogia alustalana.

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Russel Wallace sündis 1823. aastal Llanbadoci külas Walesis. Ta oli üheksalapselise pere seitsmes laps. Ta ema Mary Anne Greenell oli pärit Inglise keskklassi perekonnast Põhja-Londonist Hertfordist. Isa Thomas Vere Wallace oli pärit sammuti Inglise päritolu perekonnast ning oli lõpetanud juura hariduse kuid ei praktiseerinud seda. Thomas Vere Wallace'il oli head sissetulekut andvaid kinnisvaraobjekte, kuid korduvad halvad investeeringud olid viinud pere rahaliselt kehva olukorda. Seetõttu kolisid Mary ja Thomas enne Alfredi sündi Walesi, kus olid majanduslikult soodsam elada. Kui Alfred Wallace oli viieaastane, kolis perekond Hertfordi. Seal käis ta Alfred Hertfordi algkoolis, kuni ta oli sunnitud pere finantsraskuste pärast kooli pooleli jätma ja 14-aastaselt tööle minema. Seejärel kolis Alfred Wallace Londonisse oma vanema venna Johni juurde, kes töötas 19-aastaselt ehituse praktikandina. Töötama läks aga Alfred oma teise venna Williami juurde maamõõtja praktikandina.

Londonis elades luges Alfred Wallace tihti filosoofilisi, teaduslikke ja poliitilise sisuga raamatuid ning külastas Londoni Tehnikainstituudi loenguid. Pärast praktikat pakkus vend William töökohta maamõõtjana ning seetõttu lahkus Alfred Londonist (1837. aastal). Algul kolis ta Kingtonisse, kuid liikus edasi Neathi (Glamorgan) Walesis. Ta reisis palju ringi, mõõtes maad nii Lääne-Inglismaal kui ka Walesis. 1843. aasta lõpul langes aga Williami äri majandusraskustesse ning Alfred otsustas töölt lahkuda. Silmapaistvate oskustega noormees palgati õppejõuks Leicesteri kolledžisse, kus ta õpetas maamõõtmist, kaardistamist ja joonestamist. Alfredi lemmikkohaks koolis sai raamatukogu, kus ta veetis suurema osa vabast ajast. Seal kohtus ja sõbrunes ta noore entomoloogi Henry Batesiga. Batesi eriala pakkus Alfred Wallace'ile palju huvi ning ta hakkas koguma mardikaid. 1845. aastal, kui William suri, lahkus Alfred koolist ning proovis koos vend Johniga Williami firmat elustada. Suurte rahaprobleemide tõttu see siiski ei õnnestunud ning ta läks lähedal asuvasse ettevõttesse ehitusinseneriks kus tegeles raudtee kaardistamisega. Seal tekkis jälle võimalus veeta palju aega välitingimustes ning jätkas oma mardikakogu täiendamist.

Peatselt tekkis Alfredil mõte teha koos vend Johniga oma firma, mis tegeleks arhitektuuri ja tsiviilehitusega. Ühe tööna projekteeris ja ehitas ta Neathi Mehaanikainstituudi maja. Instituudi (mis rajati alles 1843. aastal) rajaja William Jevons oli projektiga rahul ja palus Alfredil hakata oma koolis pidama nii loodusteaduste kui ka projekteerimisloenguid. Samal aastal suri ka Thomas Vere Wallace. 1846. aastal otsustas Alfred osta maamaja Neathi lähedale ning kolida sinna koos vend Johni, õde Fanny ja ema Maryga. Neathis elamise ajal oli Alfred vilkas kirjavahetuses sõber Henry Batesiga ning tutvus paljude loodusteaduslike teostega[1][2][3].

Lõuna-Ameerika ekspeditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tutvunud varem nimekate loodusteadlaste, näiteks Charles Darwini, William Henry Edwardsi ja Alexander von Humboldti töödega, otsustas Wallace minna loodusteaduslikule reisile. 1848. aastal lahkus Wallace koos Henry Batesiga Brasiilia poole laeval Mischief. Nende plaan oli koguda haruldasi loomaliike ja mardikaid, mille duplikaateksemplare müüa Inglismaa muuseumidele ja kollektsionääridele (sel ajal oli haruldaste looma- ja putukaliikide omamine staatuse sümbol). Lisaks lootis Wallace leida tõestust eri liikide transmutatsiooni teooriale ning dokumenteerida kogu reis. Amazonase vihmametsades olles külastas teda vend Herbert, kes peatselt lahkus ning kahe aasta pärast suri kollatõppe. Veel kohtus ta Amazonases botaanik Richard Spruce'iga. Henry Bates ja Richard Spruce veetsid Lõuna-Ameerikas kokku kümme aastat, uurides loodust, kohalike inimesi ja loomi. Wallace suundus hoopis edasi neli aastat kestnud ekspeditsioonile Rio Negrose, et koguda uusi loomaliike ja kaardistada maa. Reisi käigus tegi ta märkmeid kohalike inimeste elu, geograafia, floora ja fauna kohta. 1852. aasta juulis otsustas Alfred Wallace suunduda tagasi Inglismaale. Ta sai koha laeval Helena, mis pärast 26 merel seilatud päeva süttis ja maha põles. Wallace oli sunnitud maha jätma kõik oma haruldased leiud ja dokumenteeritud käsikirja. Kümnepäevase päästjate ootamise järel leidis Alfredi laev Jordeson, mis oli teel Kuubalt Londonisse. Laeval ei oldud arvestatud inimeste lisandumisega, seega 1. oktoobril 1852 jõuti täiesti nälginutena Inglismaale.

Pärast ekspeditsiooni elas Wallace 18 kuud Londonis kaduma läinud kollektsiooni kindlustuse ja varem kohale toimetatud eksemplaride raha eest. Kuigi tal läksid tulekahjus kaduma peaaegu kõik käsikirjad, oli ta võimeline ikkagi kirjutama 6 akadeemilist artiklit oma ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse. Tänu nendele teostele kohtus ta paljude teiste loodusteadlastega, kelle seas oli ka Charles Darwin[2][3].

Malai saarestiku ekspeditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Russel Wallace 1862. aastal

Reisipisik oli Alfred Russel Wallace'i elu üle kontrolli võtnud. Ta meenutas helgelt looduse ja loomade mitmekesisust Lõuna-Ameerika vihmametsades. Seega otsustas ta 1854–1862 aastal reisida läbi Malai saarestiku (tänapäeval Singapore, Malaisia ja Indoneesia) saades raha tagasi saadetud looma ja putuka liikide eksemplaridest. Lisaks ta dokumenteeris ja õppis looduse ajalugu. Nagu paljudel teistel looduseteadlastel, oli ka Wallace'il küsimus, kust erinevad liigid tulevad ja miks neid nii palju on. Tollal usuti, et kõik liigid on jumala loodud (selleks ajaks oli Charles Darwin mõelnud välja evolutsiooniteooria ja liikide päritolu teooria, kuid ta oli seda jaganud vaid mõne kõige lähedasema teadlasega. Teooriat avaldada Charles Darwin aga ei saanud, kuna tal polnud piisavalt asitõendeid).

Wallace avastas Austraalia ja Aasia mandri vahelise liikide erinevuse, mis tänapäeval on tuntud kui Wallace Line. Ekspeditsiooni jooksul kogus Wallace 126 000 (sh 80 000 putukat) eri liiki elusolendit. Paljud neist olid varem teaduslikult avastamata ning kannavad praeguseni Wallace'i nime. Üks kuulsamaid avastusi oli Wallace'i lendav konn (Rhacophorus Nigropalmatus). Veel oli Wallace esimene eurooplane, kes avastas ja dokumenteeris müstilised paradiisilinnud. Wallace oli alati veendumusel, et liigi tagasisaatmisest Inglismaale ei piisa, vaid nende käitumist looduses tuleb dokumenteerida. Reisi ajal kujunes Wallace'il arusaam liikide päritolust, liikide looduslikust valikust ja evolutsioonist. Sellest kirjutas ta Charles Darwinile, kes juba Wallace'i varasemate kirjade põhjal kartis, et keegi jõuab temast teooria kirjutamisega ette. Charles Darwin otsustas kirjutada teose “Looduslik valik” (“Natural Selection”) ja nimetada see “Darwin and Wallace Theory of Natural Selection”. Pärastises evolutsiooniteoorias jättis Charles Darwin aga Wallace'i mainimata. Wallace avaldas Inglismaale tagasi jõudes teose “The Malay Archipelago”, mis sai kuulsaimaks teadusliku ekspeditsiooni raamatuks 19. sajandil. Tagasihoidlik Alfred Russel Wallace pühendas raamatu oma iidolile Charles Darwinile[2][4][3].

Tagasi Suurbritannias[muuda | muuda lähteteksti]

1862. aastal pöördus Wallace tagasi Inglismaale. Ta asus elama oma õe Fanny Simsi ja tema abikaasa Thomas Simsi juurde. Sel ajal ta avaldas palju teoseid oma reisist ning pidas loenguid, milles kaitses loodusliku valiku teooriat. Näiteks oli ta kaasautoriks Darwini “Seksuaalse valiku” ja “Loodusliku valiku” teostele. Ta sõbrunes teadlaste Charles Lyelli ja Herbert Spenceriga. 1865. aastal hakkas Alfred Russel uurima hoopis spirituaalsust.

1864. aastal kohtus Wallace noore neiu Miss L-iga, kellega ta kihlus. Wallace'i suureks üllatuseks katkestas aga Miss L kihluse. Pärast teda tutvustas Richard Spruce talle Annie Mittenit, kellega ta abiellus. 1872. aastal kolis Wallace koos Mitteniga Essexisse, kuhu ta ehitas maja ja kus elas 1876. aastani. Abielust Annie Mitteriga sündis kolm last: Herbert (1867–1874), Violet (1869–1945) ja William (1871–1951).

Kuigi Wallace teenis loomaliigieksemplaride müügist palju raha, investeeris ta ebaõnnestunult raudteese ja kaevandustesse. Seetõttu tekkis tal raskusi hoida oma sissetulekut stabiilsena. Ta teenis raha näidiste hindamistega ja avaldas 1872.–1876. aastani 25 teadusartiklit, millest kuulsaim on “The Geographical Distribution of Animals”. Lisaks teenis ta raha sellega, et aitas avaldada Darwini ja Lyelli teoseid. Darwin oli Wallace'i halvast majanduslikust seisust teadlik ning oli suuresti tema teene, et Wallace hakkas 1881. aastast saama riikliku pensioni 200 naela aastas.

Vahepeal tegeles Wallace ka poliitikaga. Ta avaldas mõned poliitilised artiklid aastatel 1873–1879 ning osales debattidel kaubanduspoliitika ja maareformi teemadel. Ta uskus, et maa peaks kuuluma riigile ja seda tuleks rentida neile, kes toovad rahvale kõige rohkem kasu. 1881. aastal valiti Alfred Wallace esimeseks maa natsionaliseerimise ühingu (Land Nationalisation Society) presidendiks. Ta kritiseeris vabamajanduse poliitikat, millel on negatiivne mõju tööklassi inimestele. 1889. aastal pärast Henry George'i raamatu “Progress and Poverty” lugemist kuulutas Wallace ennast sotsialistiks. Ta jäi sotsialistiks elu lõpuni ning avaldas ka raamatu “The Revolt of Democracy”. Lisaks võitles Wallace naiste valimisõiguse poolt ja militaarkulutuste vastu.

Peale poliitiliste artiklite kirjutas ta ka teose “Island Life”, mis oli teose “The Geographic Distribution of Animals” järg. 1886. aastal tegi Wallace 10 kuu pikkuse reisi Ameerika Ühendriikidesse, kus ta pidas loenguid (enamasti käsitledes darwinismi, biogeograafiat, spirituaalsust ja sotsiaalmajanduslikku reformi). Reisi ajal kohtus ta ka vend Johniga, kes oli kolinud Californiasse. Lisaks kohtus ta paljude kuulsate Ameerika loodusteadlastega, kelle seas oli Alice Eastwood. Tema juures Colorados veetis Wallace nädala. Reisi põhjal sündis raamat “English and American Flowers”[2].

Alfred Russell Wallace'i haud

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

7. novembril 1913 suri Alfred Russel Wallace kodus 90-aastaselt. Tema surma kajastati laialdaselt meedias (New York Times nimetas teda viimaseks suurkujuks – “the last of the giants”). Ta viimne puhkepaik on Broadstone'is väikesel kalmistul. 1915. aastal püstitati tema auks mälestussammas Westminster Abbeysse [2].

Evolutsiooniteooria kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane evolutsiooniline mõtlemine.

Wallace (erinevalt Darwinist) alustas oma karjääri reisiva naturalistina, kes juba uskus liikide muutlikkusse (transmutatsioon). Taolist vaadet peeti tol ajastul revolutsiooniliseks, kuigi samas oli revolutsiooni teemadel kõnelemine väga populaarne. Aeg-ajalt viidati Wallace'le kui üleüldiselt äärmuslike seisukohtade pooldajale – seda nii poliitikas, religioonis kui ka teaduses. [5][6]

Veebruaris 1855 töötas Wallace Sarawaki saarel ning kirjutas valmis artikli "On the Law which has Regulated the Introduction of New Species". Artikkel avaldati samal aastal ajakirjas Annals and Magazine of Natural History. Uurimus käsitles nii fossiilsete kui ka elavate liikide geograafilist ja geoloogilist levikut. Tänapäeval tuntakse seda valdkonda biogeograafiana. Järeldusena tõi Wallace välja, et iga uus liik saab tekkida pika aja vältel lähestikku elades ning sarnase liigiga kokku puutudes.[7]

Darwin jagas oma nägemust evolutsioonist juba 1842. aastal sõbra-kaasteadlase Charles Lyelliga, kes polnud siiski veendunud teooria paikapidavuses, kuni luges Wallace'i 1855. aasta kirjutist. [8]

Darwini ideede kaitsmine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Darwini teose "On the Origin of Species" ("Liikide tekkimine") ilmumist sai Wallace'ist raamatus kirjutatu tulihingeline kaitsja. 1863. aastal avaldas Wallace Darwini seisukohtade selgituseks põhjaliku teadustöö "Remarks on the Rev. S. Haughton’s Paper on the Bee’s Cell, And on the Origin of Species", mille sisu oli kirjutada vastulause ühele geoloogiaprofessorile, kes oli teravalt kritiseerinud Darwini seisukohti mesilase raku evolutsioonilise arengu osas.[9]

Hiljem, kui ilmus George Campbelli teadustöö "The Reign of Law", mis püüdis loodusliku valiku teooriat ümber lükata, avaldas Wallace 1867. aastal ajakirjas Quarterly Journal of Science veelgi pikema vastuse tööga "Creation by Law", et taas Darwini seisukohti valjuhäälselt kaitsta.[10]

1870. aastal kirjutas Wallace pärast Briti Teadusassotsiatsiooni (British Science Association) koosolekut Darwinile kirja, milles väljendas nördimust selle üle, et liidus polnud järel enam ühtegi loodusajaloolast, kellega põnevaid arutelusid pidada. [11]

Darwini ja Wallace'i ideede erinevus[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusajaloolased on väitnud, et kuigi Darwini jaoks olid Wallace'i ideed tema enda seisukohtadega sarnased, leidus neis siiski erinevusi. Darwin rõhutas näiteks liigisisest konkurentsi kui paljunemise ning ellujäämise alust, samal ajal kui Wallace keskendus pigem keskkondlikele teguritele: liikide elukohavahetuse ja kohastumuse aluseks olid tema arvates hoopis soodsad/ebasoodsad looduslikud olud.[12]

Vaktsineerimisvastasus[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastate alguses sattus Wallace kohustusliku rõugetevastase vaktsineerimise debatti. Esialgu kaalus ta vaktsineerimist kui isikuvabaduse küsimust. Lähemalt uurides vastandujate statistilisi andmeid, hakkas Wallace vaktsineerimise efektiivsuses kahtlema. Sel ajal polnud veel palju teada, kuidas toimub haigustekitajate areng ning ühine arusaam rakubioloogias puudus. Samuti oldi veel teadmatuses, milliste põhimõtete järgi toimib inimese immuunsüsteem. Wallace süvenes veelgi ning leidis vastuolulisi ja võltsitud andmeid vaktsineerijate eestkõnelejate andmetes, mistõttu umbusk kasvas veelgi. Kohati kahtlustas Wallace ka arstide isiklikke huvisid seoses vaktsineerimise populariseerimisega. Lõpuks järeldas Wallace, et rõugete vähenemine populatsioonis on pigem seotud parema hügieeni ja avalikke kohtade paranenud puhtusega. [13]

Teine aspekt, mis Wallace'le vaktsineerimise juures küsimusi tekitas, oli loodusliku tasakaalu rikkumine, kuna tema meelest oli kõikidel organismidel looduses eesmärk ning Wallace kartis, et kui seda tasakaalu häirida, tekib soovimatuid tagajärgi. [14]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anthony Smithi loodud Alfred Russel Wallace'i skulptuur, Natural History Museum, London, 7. november 2013
    1866 – valiti Briti Assotsiatsiooni antropoloogia osakonna presidendiks[15]
  • 1870 – valiti Londoni Entomoloogilise Ühiskonna presidendiks[16]
  • 1873 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
  • 1876 – valiti Briti Assotsiatsiooni bioloogiaosakonna juhiks[17]
  • 1885 – valiti Uus-Meremaa Kuningliku Seltsi välisliikmeks
  • 1893 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
  • 1898 – paluti olla rahvusvahelisel spiritualistide kongressi koosolekul Londonis eesistujaks[18]
  • 1928 – Hertfordi algkool nimetati Wallace'i järgi, kuna ta õppis seal aastatel 1828–1836 [19][20]
  • Swansea ja Cardiffi ülikooli auditooriumid on Wallace'i järgi nimetatud[21]
  • Marsil ja Kuul asuvad kraatrid kannavad nime Wallace[22]
  • Alfred Russel Wallace'i järgi on nime saanud mitusada taime- ja loomaliiki (nii elus kui ka fossiilsed) nagu näiteks geko Cyrtodactylus wallacei[23] ja magevee astelrai Potamotrygon wallacei[24].
  • Üht Indoneesia saarestikku tuntakse kui Wallacea biogeograafilist piirkonda[25]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Wallace, Alfred Wallace (1953). Palm trees of the Amazon and their uses[1] . London. [26]
  • Wallace, Alfred Russell (1869). The Malay Archipelago[2] . Harper.
  • Wallace, Alfred Russell (1870). Contributions to the Theory of Natural Selection[3] (Google Books)(2nd ed.). Macmillan and Company.
  • Wallace, Alfred Russel (1876). The Geographical Distribution of Animals[4](Google Books).Harper and Brothers, New York.
  • Wallace, Alfred Russel (1878). Tropical Nature, and Other Essays[5](Google Books). Macmillan and Company.
  • Wallace, Alfred Russel (1881).[[6]] Island Life. Harper Brothers.
  • Wallace, Afred Russel (1889). [[7]] Darwinism: An Exposition of the Theory of Natural Selection, with Some of Its Applications. Macmillan.
  • Wallace, Alfred Russel (1889). Travels on the Amazon and Rio Negro[8](Internet archive)(1889 ed). Ward, Lock and Co.
  • Wallace, Alfred Russel (1904). Man's Place in the Universe[9](Gutenberg). Chapman and Hall.
  • Wallace, Alfred Russel (1905). My Life[10](Google Books). Chapman and Hall.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jane R. Camerini. "Alfred Russel Wallace".
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Michael A. Flannery (2011). Alfred Russel Wallace: A Rediscovered Life
  3. 3,0 3,1 3,2 Bill Bailey, David Attenborough, Eric Thein (2013). Bill Bailey's Jungle Hero (Tv-Series)
  4. Wallace, Alfred Russel (1869). The Malay Archipelago
  5. Peter J. Bowler, Iwan Rhys Morus. Making Modern Science: A Historical Survey. University of Chicago Press, 2005, p. 141
  6. Larson Evolution p. 73
  7. Wallace, Alfred Russel (1855). "On the Law Which has Regulated the Introduction of Species". The Alfred Russel Wallace Page hosted by Western Kentucky University. Archived from the original on 28 April 2007. Retrieved 8 May 2007.
  8. Desmond & Moore Darwin 1991, p. 438; Browne Charles Darwin: Voyaging pp. 537–46.
  9. Slotten pp. 197–99.
  10. Wallace, Alfred. "Creation by Law (S140: 1867)". The Alfred Russel Wallace Page hosted by Western Kentucky University. Archived from the original on 2 June 2007. Retrieved 23 May 2007.
  11. Slotten p. 261.
  12. Bowler & Morus p. 149
  13. Slotten pp. 422–36.
  14. Shermer pp. 215–16
  15. "Anthropology at the British Association (S120: 1866)". The Alfred Russel Wallace Page. Retrieved 5 December 2015.
  16. Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Wallace, Alfred Russel". Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.
  17. "Chronology of the Main Events in Wallace's Life". The Alfred Russel Wallace Page. Retrieved 5 December 2015.
  18. Slotten p. 454.
  19. "Just for Fun". The Alfred Russel Wallace Page. Retrieved 30 November 2015.
  20. "Other things named after Wallace". The Alfred Russel Wallace Website. Retrieved 30 November 2015.
  21. "Other things named after Wallace". The Alfred Russel Wallace Website. Retrieved 30 November 2015.
  22. "Just for Fun". The Alfred Russel Wallace Page. Retrieved 30 November 2015.
  23. Beccaloni, H. (October 2017). "Plants and animals named after Wallace". The Alfred Russel Wallace Website. Retrieved 26 October 2017.
  24. Carvalho, M.R.d.; Rosa, R.S.; & Araújo, M.L.G. (2016). "A new species of Neotropical freshwater stingray (Chondrichthyes: Potamotrygonidae) from the Rio Negro, Amazonas, Brazil: the smallest species of Potamotrygon". Zootaxa. 4107 (4): 566–586.
  25. "Alfred Russel Wallace Grants". Operation Wallacea. Archived from the original on 23 November 2015. Retrieved 22 November 2015.
  26. Biodiversity Heritage Library