Kääbas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on arheoloogia mõistest; murdekeeles võib kääbas tähendada kodukäijat.

Kääbas ehk kääbaskalme on kalmevorm, kus surnud on maetud liivast või mullast kuhjatiste alla või sisse. Kääbas on reeglina ümmargune või piklik ja võib sisaldada puit- või kivikonstruktsioone. Kääpas võib olla laiba- või urnmatuseid, võib olla ka hauapanuseid.

Kääpaid hakati Euroopas rajama hilisneoliitikumis, eriti levisid need pronksi- ja rauaajal. Ida- ja Kagu-Eestis levisid alates keskmisest rauaajast pikk-kääpad . Nende kõrgus on kuni 1 meeter, kuid pikkus ulatub mõnikümnest kuni sadakonna meetrini. Kirde-Eestist leitud kääpad, mille läbimõõt on 3–6 m ja kõrgus alla meetri, dateeritakse 11. ja 12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni ja neid seostatakse vadjalaste sisserändega. Kääbastesse matmine kadus 15. sajandil.[1][2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]