Piklikaju

Allikas: Vikipeedia
Piklikaju ja ajusild
Piklikaju (5)
Piklikaju (animatsioon)

Piklikaju ehk müelentsefalon (varem piklik aju; ladina medulla oblongata ('piklik üdi'), myelencephalon, bulbus medullae spinalis ('seljaajusibul'), bulbus cerebri ('ajusibul')) on peaaju kõige kaudaalsem osa, ajutüve ning kesknärvisüsteemi osa.

Koos tagaajuga on ta embrüonaalses arengujärgus rombaju osa ja temast areneb medulla oblongata ('piklik üdi').[1]

Piklikaju läbib kuklaluu suuraugu (foramen magnum) ja muutub sujuvalt selge piirita seljaajuks.

Definitsiooni järgi ulatub ta esimese seljaajunärvi algusest kuni ajusillani.

Läbilõikes nähtavat kahe poole ühendusjoont nimetatakse õmbluseks (raphe). Ta koosneb peamiselt ristuvatest närvikiududest.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siseehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piklikajul eristatakse läbilõikes hallainet (seesmine) ja seda ümbritsevat valgeainet.

Piklikaju hallaines paiknevad inimestel IX - XII kraniaalnärvide tuumad:

Nende tuumadega seostatakse piklikaju reflektoorseid funktsioone.

Piklikajus paiknevad vereringe, hingamise, aevastusrefleksi, neelamisrefleksi, köharefleksi (köhakeskus) ja imemisrefleksi ning oksendamise (oksendamiskeskus) keskused. Piklikajus paiknevad ka andurid, mis reguleerivad näiteks happelisuse ja aluselisuse tasakaalu. Peale selle kulgevad kõik närviteed, mis peaaju kerega ühendavad, piklikajust läbi.

Piklikaju töö lakkamine (näiteks kaelalülisamba vigastuse tõttu) põhjustab enamasti surma. Teiselt poolt võib inimene hoolimata suuraju suure osa töö lakkamisest osaline ajusurm piklikaju abil edasi elada. Et piklikajus paiknevad hingamiskeskused, ei vaja niisugune patsient isegi mitte kunstlikku hingamist. Seda seisundit nimetatakse apalliliseks sündroomiks.

Liigendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piklikaju jaguneb funktsionaalselt järgmiseks kolmeks lõiguks: kate (tegmentum, 'tanu'), kaks piklikajupüramiidi (pyramides) ja oliivituumad. Kate paikneb taga, neljanda ajuvatsakese all, rombaugu lähedal. Kattest saavad alguse mitmesugused neuronid. Neid kohti nimetatakse üldiselt tuumadeks (näiteks kraniaalnärvide tuumad ning sisse- ja väljahingamise tuumad, hingamiskeskus).

Püramiidid on pikad ettesopistused esiküljel. Neid läbivad kortikospinaaltraktid ehk püramidaaltraktid, mis sisaldavad ajukoorest alguse saavate neuronite aksoneid lihaste liigutamiseks. Pisut allpool on kahe püramiidi ühendus püramiidiristus. Seal läheb umbes 80% aksonitest üle teisele poole.

Oliivid on ettesopistused püramiididest pisut lateraalsemalt.

Püramiidide ja oliivide vahelt väljub XII kraniaalnärv (keelealune närv). Oliivi saabuvad mitmesugused neuronid peaajust ja seljaajust, et teha oma sünapsiga ümberlülitus teisele neuronile. Saabuvatel närvidel oliivis on erinevaid funktsioone. Täiesti üldiselt võib oliivi pidada lihaste liigutuste, eriti peenmotoorika koordinatsioonikeskuseks. Sellepärast kulgeb enamik närvikiude oliivist väikeajju, sest viimase pädevuses on lihaste liigutuste peenmotoorne koordinatsioon. Ka informatsioon lihastest nende liikumisseisundi või asendi kohta (propriotseptiivne tundlikkus) jõuab oliivi, kust see juhitakse edasi väikeajju.

Oliivis on suur tuumade kompleks. Selles saab välimuse ja funktsiooni järgi eristada suurt tuuma nucleus olivaris principalis ja kõrval paiknevaid tuumi nucleus olivaris accessorius medialis ja nucleus olivaris accessorius posterior.

Kõrval on veel ülemised oliivituumad (nuclei olivares superiores, mida aga funktsionaalselt ei arvata eelnevate tuumade juurde, sest seal lülitatakse ümber närvikiud kuulmisteelt, millel ei ole seega teiste oliivituumade funktsiooniga (motoorika koordinatsioon) midagi ühist. Nad osalevad heliallika suuna määramises.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. APHNT: Neuroanatomy – J. Hranitz, lk 6, Veebiversioon (vaadatud 16.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]