Kilpkonnalised

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on ühest roomajate seltsist; perekonna Testudo kohta vaata artiklit kilpkonn (perekond).

Kilpkonnalised
Kilpkonnad Ernst Haeckeli joonisel
Kilpkonnad Ernst Haeckeli joonisel
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Kilpkonnalised Testudines
World.distribution.testudines.1.png

Kilpkonnalised (Testudines) on keelikloomade hõimkonda roomajate klassi kuuluvate loomade selts.

Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas.

Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale.

Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks.

Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste alamseltsi (Cryptodira) kuuluvad Galápagose saartel elavad elevantkilpkonnad. Samasse sugukonda kuulub kõige väiksem, Madagaskaril elav ämblikkilpkonn, kelle pikkus ei ületa 10 cm. Meil on rohkem tuntud stepikilpkonn, keda paljud ka kodus lemmikloomana peavad. Alamseltsi pöördkaelalised (Pleurodira) kuuluvad loomad saavad erinevalt eelmistest liigutada oma pead rohkem külgedele kui ülespoole.

Kilpkonnade aju on väga nõrgalt arenenud ja moodustab vähem kui 1 promilli tema massist. Seljaaju on seevastu jäme ja raske. Silmad on tavaliselt hästi arenenud, pupill on ümmargune, peale kahe liikuva silmalau esineb veel pilkekile. Maitsmine, haistmine ja kompimine on samuti teravad. Näiteks oma kilprüü puudutamist tunneb loom otsekohe. Seevastu kuulmine on kilpkonnadel vilets. Maismaavormidel on trummikile paks, aga merevormidel on kuulmekäik kaetud tugevasti paksenenud nahaga. [1]

Kilpkonnade värvus vastab ümbruskonna omale, ent mõned mageveevormid on eredalt värvunud. Terraariumis võib selliseid loomi imetleda, aga looduslikus keskkonnas kireva taimestiku ja veesillerduse keskel on teda raske märgata. [1]

Kilpkonnad on iidsetest aegadest olnud aegluse sümboliks, kuid aeglased on üksnes maismaakilpkonnad kohta. Mageveekilpkonnad liiguvad kiiresti ja osavalt nii vees kui ka kuival. Merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid vees liiguvad hämmastava graatsiaga. [1]

Kilpkonnaliha on maitsev. Eriti maitsvaid liike kasvatatakse erifarmides. Kilpkonnade sigimisperioodil korjatakse nende mune, mis on samuti söödavad ja millest saab õli. Mõne liigi kilprüüd kasutatakse kilpkonnaluust pudukaupade valmistamiseks, kuid viimasel ajal on nende tootmine vähenenud, sest nad on võrreldes plasttoodetega ebakvaliteetsed. [1]

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpkonni eristatakse 26 sugukonda, kellest tänapäevani on elanud üksnes 12. Kilpkonnaliike on tänapäeval umbes 210.

Teadaolevatest fossiilsetest kilpkonnaperekondadest suurim on umbes 5 m pikkune Miolania.

Kilpkonnad jagatakse viide tänapäevasesse alamseltsi: kooldkaelalised, merikilpkonnalised, pehmenahalised, pöördkaelalised ja puudukilbilised. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Loomade elu", 5. kd., lk. 115-116

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kilpkonnad Haapsalus. Kaja, 29. juuli 1935, nr. 176, lk. 6.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]