Suursoo küla

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib külast Rae vallas; endise küla kohta Häädemeeste vallas või külanõukogus vaata artiklit Suursoo küla (Häädemeeste); teiste Suursoo nime kandvate paikade kohta vaata artiklit Suursoo.

Suursoo
Küla kiigeplats
Pindala 11,6 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 81 (31.12.2021)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 7868[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 59° 17′ N, 25° 4′ E
Suursoo küla (Eesti)
Suursoo küla
Kaart

Suursoo küla on Harjumaa aasta küla 2018, asub Harju maakonna Rae vallas.

Külast voolab läbi Leivajõgi ja seal asub Jägala–Pirita kanal. Osaliselt jääb Suursoo territooriumile küla idaosas paiknev Paraspõllu looduskaitseala.

Suursoo külas on aktiivne kogukond ja toimekas külaselts.

Elanike arv[muuda | muuda lähteteksti]

Suursoo küla elanike arv
Aasta 1959 1970 1979 1989 1996 2003 2008 2009 2010 2011 2012 2014 2015 2017 2018 2019
Elanike arv 69 79 72 60 51 65 70 71 78 85 81 86 79 74 78 78

[4]

Suursoo ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Suursoo küla on üks Rae valla lõunaosariikidest, mis nagu nimigi ütleb, rajatud riigivanema Konstantin Pätsi käsul arhitekt Erika Nõva kujundusel 1932. aastal, just soode ja rabade keskele, poole tunni autosõidu kaugusele pealinnast. Küla majad on kõik veidi ühte nägu, mille vahel on nüüdseks looklemas sihvakad kaskede alleed ja mustkattega teed, millel võib kohata ratastel kilkavaid lapsi. Külaplatsi ehib uhke külakiik ning külas võib veel kohata mustavalgekirjut lehmakarja ja siniselt tossavat Belarussi traktorit. Olemas on internet, kuid puuduvad poed, bussipeatused ja pangaautomaadid. Suursoo külal on hulganisti traditsioone, mis liidavad kogukonda: ühised väljasõidud, hommikused üleslaulmised, uute ilmakodanike vastuvõtt hõbelusikal, tänuõhtud, pööripäeva lõkketraditsioonid jpm.[5]

Projekti "Eesti Vabariik 100" raames said kõik Suursoo suitsud oma kinnistule pidurüüks lehvima sinimustvalged lipud ning ühe kena arukase, loodud alleesse, mis on tähistatud EV 100 igas külas plaadiga.[6]

Traditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hommikune üleslaulmine
  • Lõunaosariikide vastlapäev
  • Pööripäevade tähistamine (4 korda aastas)
  • Kevadkoristustalgud
  • Jaanipäeva tähistamine
  • Laste spordipäev
  • Rae valla küladepäev
  • Aastavahetuse tervitus
  • Rae valla spordivõistlus
  • Katsikud [7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suursoo rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene näidisasundus rajati Tallinnast 28 kilomeetri kaugusele. Lagedi raudteejaama lähedal asuvasse Pikavere Suursoosse. See haaras massiivi, mille kogupindala oli 780 ha. Pikavere Suursoo otsustati kuivendada, harida ja hoonestada, et asunikel oleks võimalik kohe rakendada oma tööjõudu ja olemasolev kapital tootmisse suunata ning saaduste müügi sissetulekut kasutada majapidamise arendamiseks ja sunduskapitali võla tasumiseks. 1925. aastal pani Põllutööministeerium käima Leiva jõe reguleerimise ja magistraalkraavi kaevamise Salu küla soomaade kuivendamiseks. Suursoo asundusküla rajamise mõte tekkis 1925. aastal, kuna 9-kilomeetrisest magistraalkraavist 5 kilomeetrit läbis Pikavere Suursoos asuvaid riigi tagavaramaid. 1929. aastal loodi Põllutööministeeriumis asunduskomisjon ja võeti vastu asunduskapitali seadus ning asunduskomisjon nimetati ümber asundusametiks. Sama aastal alustas asundusamet soopinna loodimist ja äravoolukraavide kaevamist, tehti ka kuivenduskava. (Böckler 08.01.2011)

Kohavalik[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtlasi kogujakraavide asendi määramisega valmistati ka 1929. aastal soo planeerimiskava. Selle juures asuti seisukohale, et iga talu peaks olema vähemalt nii palju mineraalmaad, kui see on tarvilik hoonete, õueala, viljapuuaia, karja-, kana- ja seajooksuaedade asutamiseks. Selle nõude rahuldamisel kujunes mineraalmaa asendi tõttu vajalikuks suurem osa asutatavatest kohtadest koondada soo lõunapoolsesse ossa, olgugi et selle tõttu mõned kohad tuli planeerida kahes tükis. Kokku planeeriti 25 kohatalu, keskmise suurusega 22 ha, kaks väiketalu, kaks käsitööliste talu, üks pood ja üks turbalõikaja koht. (Vaino Napp - vestlus 30.11.2011)

Maaharimine ja teedevõrgustik[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aasta suvel tehti detailkuivendustöid 70 hektaril. Sama suve teisel poolel hangiti traktor koos sooharimisriistadega. Künti ja valmistati ette umbes 30 ha maad. 1931 aasta kevadel tehti soomaale esimesed segatis külvid, mis külvati keltsale, haruldaselt halva, külma kevade tõttu kujunes saak alla keskmise. Kuna taimekasvatus madalsoos oli tol ajal veel vähe proovitud osutus huvi suureks. Kohal käisid põllumajandustegelased ja teadlased. Taimekasvatus soomaadel oli seotud riskiga, külm näpistas kartulipealseid ja õunapuude õisi. Vaja oli ka erinevaid mineraalväetisi. Vaatamata kõigele asi õnnestus 1933. aastal. Teraviljad, eriti rukis, andsid saagi, mida polnud sealmail nähtud. Vili läks kohe müügiks ja hoolsamad mehed said riigivõlga maksta (Toomtalu 1998).

1930. aasta kevadel alustati asunduses ka sisemise teevõrgu loomist ja selle ühendamist Pikavere–Aruvalla maanteega. 1931. aastal ehitatud teega loodi otseühendus Aruküla jaama ja JüriRaasiku maanteega. Üle soo viis Tallinnasse talitee. Seda kasutati hoolega.

Suursoo asundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hoonete ehitamist alustati 1931 aasta kevadel kohapeal valmistatud tsementbetoonkividest, töötas ka saekaater. Eluruumid vooderdati telliskividega. Peamiselt ühise katuse all nurk ehitisena valminud talu oli 55 m² põrandapinnaga elumaja ning 125 m² suurune laut, sahvri, aida, juurviljahoidla ja piimaruumiga. Kõik ruumid moodustavad ühe hoone põrandapinnaga 226,5 m². Esimesed 10 hoonet valmisid 1931. aastal. 1932. aastaks valmis veel 13 hoonet. Viimaste talude ehitamine algas 1933. aastal.

Maasaajate valik[muuda | muuda lähteteksti]

Sooasuniku tööpõld oli hulga vastutusrikkam ja murerohkem hariliku taluniku omast ja see asjaolu põhjustas soomaa saajate valikuks nõuded, mis olid tavaliselt kõrgema kvalifikatsiooniga. Maasaaja pidi peale töövõimelise perekonna omama väikest kapitali. Asunik pidi ka individuaalselt tugev olema: ettevõtlik, kokkuhoidlik, laia silmaringiga, vajalik oli vähesega läbisaamisoskus, tähtis oli talumajandamise ja soohariduse tundmine, need oli omadused, mis pidid tagama sooasuniku püsimajäämise ja tema majapidamise jõudsa arenemise. Pikavere Suursoo näidisasunduskülla soovis elama tulla sada soovijat, neist neljal oli põllumajanduslik eriharidus, kes said ka omale kohe maa (Napp 2010).

Asundustalu hind[muuda | muuda lähteteksti]

Maareform kandis Pätsi ajal juba väga olulisel määral just poliitilisi propagandistlikke eesmärke. Riiklikku asunikutalude loomise poliitikat saatis riigi abi vorm -pakuti pikaajalisi laene hoonete ehitamiseks ja inventari soetamiseks. Asunikust sai näiliselt peremees, justkui võrdväärne teiste põlisperemeeste kõrval, kuid tema vara ei kuulunudkaugeltki mitte talle, vaid pangale. Arvesse võttes keskmiselt 18 ha suuruse asundustalu maa hinda ning ala kuivendamist, juurimist ja poole maa külviks ettevalmistamist, esimese väetise muretsemist ning vajalike hoonete püstitamist, oli riik asunduskapitalist majapidamisse investeerinud 6660 krooni. Esimesel aastal pidi asunik sellest tasuma 10%. Ülejäänu jäi 50 aasta jooksul tasutavaks võlaks. Alates kuuendast aastast tuli maksta 3% intressi ja 0,5% asundusameti administratsiooni ülalpidamiskuludeks ning vastav protsent asunduskapitalist talusse investeeritud summast. Keskmiselt oli asunike maksukoormus igal aastal kokku 233,55 krooni. Ühe keskmise suurusega (18 ha) ülesharitud maapinna ülesharimiskulud hektari kohta olid 95,87 kr. Elu- ja majapidamisruumide hoonetega krundi hind oli 5722 kr.

Suursoo valimine[muuda | muuda lähteteksti]

1934. aasta 15. augustil käis külas riigivanem Konstantin Päts, kes vaatas tehtud tööd ise üle.

1936. aastal lõpetati küla väljaehitamine. Ehitati 33 maja koos kõrvalhoonetega, sealhulgas rahvamaja, turbalõikaja koht, sepa talu, puusepa talu, sadulsepa talu ja kauplus. 1936. aasta 19. juulil toimus rahvamajas pidulik avamine. Hiljem jätkus ka aega suure töö tegemise kõrvalt edendada kultuuri, toimusid peod Rahvamajas, käidi koos näiteringis, perenaiste käsitöö- ja kokandusringis. Suursoo küla kuulus Harju-Jaani kihelkonda Peningi valda. Pikavere mõisa maadel. 22. juuni. 1917. aastal määras Peningi vallavanem külakubjasteks järgmised isikud: Salu küla – Anton Kits; Urvaste küla – Hindrek Leokene ja Seli küla – Jaan Kukk. Suursoo küla nimekirjas märgitud ei ole. 1939. aasta 14. märtsil andis Peningi vallavolikogule on esitatud seisukoha võtmiseks „Koha – ja katastriüksuste nimede korraldamise seadus“ mille järgi tulevad vallas asuvate külade nimed muutmisele ja samuti tuleks ümber nimetada ka asundused küladeks. Vallavolikogu peab vajalikuks Suursoo asundus muuta Suursoo külaks. Üheteistkümnest majapidamisest koosnenud Seli küla liideti Suursoo külaga. Lõhenemine toimus vägivaldselt 1970. aastal, mil Pikavere külanõukogus asunud kolhoos liideti Vaida sovhoosiga, mis asus Sommerlingi külanõukogus. Loomulikult liideti ka kõnealused külad uue külanõukoguga. Sommerlingi külanõukogu piir toodi Pikavere keskuse külje alla. Rahvas jäi läheduse ja traditsioonide jõul Pikaverre. Vaid külanõukogusse käidi Lehmja mõisas. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik samastas külanõukogu piiri valla piiriga (Neljandik 2008).

Paraspõllu LKA[muuda | muuda lähteteksti]

Paraspõllu soo asub Rae (Suursoo küla) ja Raasiku valla piiril. See on ulatusliku Peningi turbaraba kagusopp, mis piki Käpa ehk Silmsi oja kiiluna ümbritsevate moreenseljandike vahele sirutub. Soo põhjapiir on küllaltki tinglik. Ka rahvasuus ei ole tehtud Paraspõllu ja Peningi sool kindlat vahet.

Kasvukohatüüpidest on valdav madalsoo. Vähemal määral esineb puisraba, lodumetsa, lammisood ja allikasood. Siirdesood esineb vaid laiguti massiivi lääneosas. Loogana kulgev oja poolitab soo kaheks eriilmeliseks osaks.

Paraspõllu looduskaitseala hõlmab 476 ha. Paraspõllu nime sai kaitseala soo keskel asuva samanimelise talu järgi.

Kõige suurem haruldus, mis sealt 1993. aastal leiti, oli püsiksannikas (Swertia perennis) – I kategooria kaitsealune liik. Paar aastat hiljem leiti ka alpi võipätakas (Pinguicula alpina). Samuti kasvab seal suhteliselt haruldane II kategooria kaitsealune liik koldjas selginell (Selaginella selaginoides). Seal kasvab ka eesti soojumikas (Saussurea alpina esthonica).[8]

Reima/Suursoo (ka Karla) kadakas[muuda | muuda lähteteksti]

Reima kadakas (ka Suursoo või Karla kadakas)

Rae vald on kohalikul tasandil looduskaitse alla võtnud Suursoo külas kasvava kadaka (Keskkonnaregistri kood KLO5000017). Kohaliku kaitse alla võeti puu Suursoo kadaka nime all. Puu kaitsevööndi suuruseks määrati 9 meetrit. Lähemal kui 9 meetrit on keelatud igasugune majandustegevus, sh loodusvarade kasutamine, maavara kaevandamine, uute ehitiste püstitamine, sõiduki või maastikusõidukiga sõitmine, telkimine ja lõkketegemine. Samuti ei ole lubatud puu kaitsmise huvides rahvaürituste korraldamine selleks ette valmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. Keelatud tegevuste loetelus on veel uuendusraie tegemine, uute maaparandussüsteemide rajamine, taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamine.

Reima kadaka tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 129 cm ja kõrgus ulatub 7 meetrini. Puu vanuseks on hinnatud 300 aastat. Nende andmetega võiks sealse kadaka jämeduselt paigutada Eesti kadakate seas teise kümnesse, jämedaim on Raplamaal kasvav kadakas, mille tüveümbermõõt on 201 cm.

Kohalike seas liigub legend, et Suursoo kadaka all on Põhjasõja ajal jalgu puhanud Rootsi kuningas Karl XII koos oma sõjaväega. Kadaka kõrvalt läks mööda Põhjasõja-aegne tee Tallinna. Hiljem on selgunud, et Karl XII legend on seotud hoopis Suursoo külas paikneva Jõepere künnapuuga (rahvasuus Jõepere jalakas).[9]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  2. Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 28.11.2023.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  4. "Rae valla koduleht".
  5. "kodukant.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2019.
  6. "EV100 Suursoo külas". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2020.
  7. "Suursoo külaselts".
  8. "rae.ee".
  9. "rae.ee".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]