Banaan

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tuntud rohttaime viljast; taimede perekonna kohta vaata artiklit Banaan (perekond); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Banaan (täpsustus)

Banaanitaim koos viljakobaraga
Maailmas kõige populaarsema kultivari Cavendish viljad

Banaan on banaani perekonda (Musa) kuuluvate liikide vili.

Banaane kandvad rohttaimed pärinevad Kagu-Aasia troopilistest piirkondadest. Tänapäeval kasvatatakse neid troopikapiirkondades üle kogu maailma.[1] Banaanid ei ole hooajakaup. Küpseid banaane saab igal aastaajal.

Rohttaim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banaani peetakse sageli ekslikult puuviljaks, kuid tegelikult kannavad banaane maailma suurimad rohttaimed, mille kõrgus võib küündida 6–7,6[2] või teistel andmetel 10 meetrini[3] ja läbimõõt 40 sentimeetrini[3].

Vilja moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banaani perekonda kuuluvate rohttaimede emasõitest arenevad 3–20-realised kobarad, kus igas reas on kuni 20 vilja. Kobara mass võib olla 30–50 kg ja ühe banaani mass on keskmiselt 125 g. Viljakesta osa vilja massist on 36%. Looduslike banaaniliikide viljad sisaldavad suuri ja kõva kestaga seemneid. Ekspordiks kasvatatavate sortide viljad seemneid tavaliselt ei sisalda, sest need arenevad viljastamata sigimikust (partenokarpsed viljad).[4] Sõltuvalt liigist ja kultivarist võib valminud banaani värvus olla roheline, kollane, pruunikas, oranž või kirju.[5] Pärast viljade valmimist taime maapealsed osad kuivavad, kuid mitmeaastastest maa-alustest võsudest ehk risoomidest kasvavad uued ebavarred.[6]

Radioaktiivsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banaanid on vähesel määral radioaktiivsed, kuna vili sisaldab suurel määral kaaliumi, mille aatomitest 0,01% moodustab radioaktiivne isotoop 40K. Madala radiatsiooni tõttu ei peeta banaane tervisele ohtlikuks.[7] Tuumaenergia pooldajad kasutavad mõistet banaaniekvivalent, et võrrelda mitmesuguseid radiatsioonitasemeid sellega, mille saab 1 tingbanaani söömisest. 1 banaaniekvivalent on 520 pikoküriid, kui arvestada keskmise banaani kaaluks 150 g. See, kes sööb iga päev ühe banaani, saab aasta jooksul kiirgusdoosi 36 mikrosiivertit. Kuna looduslik foon, mille iga inimene niikuinii saab, on ligi sada korda suurem (2,4 millisiivertit aastas), siis peetakse banaanide söömist täiesti ohutuks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banaanide levik
Metsikute banaanide viljadel on suured ja kõva kestaga seemned.

Paapua Uus-Guineas läbi viidud arheoloogilised ja palentoloogilised uuringud on näidanud, et banaanitaimi kultiveeritakse tõenäoliselt 7000, võimalik, et ka juba 10 000 aastat[8]. Kagu-Aasiast levitati banaan Indiasse, mille kohta on kirjalikud andmed paalikeelses budistlikus pühakirjas 6. sajandist eKr. Edasi levitasid inimesed banaane Madagaskarile ja sealt Aafrika mandrile, kus banaanid levisid elevandiluu- ja orjakaupmeeste vahendusel idarannikult läänerannikuni. 1402. aastal avastasid Portugali meremehed banaanid Guineast ning hakkasid neid kasvatama Kanaari saartel. Sealt viisid portugallased 1516. aastal banaanid Haiti saarele, kust neid levitati teistele Kariibi mere saartele ja Kesk-Ameerikasse. Sel ajal olid banaanid vaid ligi 10 cm pikkused (tänapäeval 20–30 cm).[9] Sõna banana pärineb Lääne-Aafrikas kõneldavast volofi keelest, millest see laenati hispaania või portugali keelde 16. sajandi lõpus [10]. On ka oletatud, et see tuleb araabiakeelsest sõnast banan, mis tähendab sõrme.

Banaanide levik Lähis-Idas langeb ajaliselt enam-vähem kokku islami levikuga. On olemas kirjalikke tõendeid, et prohvet Muhamed oli banaanidega kokku puutunud. Banaan levis kiiresti Põhja-Aafrikas ja Hispaaniasse – Hispaanias kasvanud banaane peeti araabiamaades kõige paremateks. Araabiamaades suureneb banaanide tarbimine tänapäevani paastukuu ramadaani ajal märgatavalt.

Esimest korda kirjeldas banaani teaduslikult Carl von Linné 1750. Kust pärineb taime teaduslik nimi Musa, ei ole teada. On oletatud, et ta kasutas selleks keiser Augustuse ihuarsti Antonius Musa nime, samuti on arvatud, et ta mugandas banaanide araabiakeelset nimetust mauz.

Linné jagas kõik banaanid kahte liiki tarbimise põhjal: M. sapientum, mille vilju süüakse paljalt, ja M. paradisiaca, mida enne söömist küpsetatakse. Niisugune jaotus osutus peatselt ebaadekvaatseks, aga parema puudumisel kasutati seda liigitust mitmete täiendustega paarsada aastat. Alles 1955 võeti ametlikult kasutusele Norman Simmondsi ja Ken Shepherdi väljapakutud nomenklatuur, mis Linné pakutud kaht liiki enam ei sisaldanud. Sellegipoolest tunnistavad mõned bioloogid veel tänapäevalgi Linné termineid, mis tekitab segadust.

Banaanide laiem tarbimine algas 19. sajandi teisel poolel, kui banaane hakati transportima suurte vahemaade taha. 1850. aastal alustati Panamast regulaarset banaanitransporti USA-sse, 1875 Inglismaale ja Portugali ning 1892 jõudsid esimesed banaanilaadungid Saksamaale [11]. Suure ekspordimahuga Kesk-Ameerika riike hakati nimetama banaanivabariikideks, sellel sõnal on aga tänapäeval mõnevõrra muutunud tähendus.

Veel 19. sajandi keskel olid banaanid Euroopa avalikkusele üsna tundmatud. Banaanide propageerimisel oli tähtis koht Jules Verne'i romaanil "80 päevaga ümber maailma", milles banaane üksikasjalikult kirjeldati.

Banaanide tootmine, transport ja säilitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pooltoored banaanikobarad
Banaanide tootmine maailmas 2005. aastal.

2009. aastal toodeti maailmas 95,6 miljonit tonni banaane. Banaaniistandike alla jääva maa pindala oli 4,84 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kolme korra.[12]

2008. aastal olid tootjatest suurimad eksportijad Ecuador (5,27 miljonit tonni), Costa Rica (2,05), Filipiinid (1,91), Colombia (1,70) ja Guatemala (1,39). Suurimad importijad olid USA (3,98 miljonit tonni), Saksamaa (1,39), Jaapan (1,09), Venemaa (1,01) ja Suurbritannia (0,95).[13]

Suurimad tootjad 2008. aastal[12]
Riik Toodang,
miljonit tonni
Osakaal,
%
India India 26,22 28,1
Filipiinid Filipiinid 8,67 9,3
Hiina Hiina 8,04 8,6
Brasiilia Brasiilia 7,00 7,5
Ecuador Ecuador 6,70 7,2
Indoneesia Indoneesia 5,74 6,1
Tansaania Tansaania 3,50 3,7
Mehhiko Mehhiko 2,16 2,3
Costa Rica Costa Rica 2,13 2,3
Colombia Colombia 1,99 2,1
Maailm kokku 93,39 100

Eksporditavad banaanid korjatakse pooltooretena, kui nad on veel rohelised. Transport võib kesta 3–4 nädalat ning sel ajal hoitakse vilju kliimaseadmete abil 13 °C juures. Madalamatel temperatuuridel banaanikoore rakuseinad purunevad ja viljad tõmbuvad tumedaks. Sihtpunkti jõudnud viljad hoiustatakse õhukindlas ruumis, kuhu lastakse etüleeni. Mõne päeva pärast viljad valmivad ja saadetakse jaemüüki. Peale küpsete banaanide on aeg-ajalt kaubandusvõrgus saadaval ka rohelised pooltoored banaanid, mida kasutatakse toitude valmistamisel. Kodustes tingimustes säilivad küpsed banaanid vaid mõne päeva. Eriti kiiresti tõmbuvad banaanid mustaks külmkapis, kus õhutemperatuur on 4 °C.[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banaanilaastud
India makaak sööb banaani.

Meie kaubandusvõrgus on saadaval eelkõige magusad dessertbanaanid, mida tarbitakse peamiselt lihtsalt süües. Troopikas kasutatakse toidu valmistamisel laialdaselt tärkliserikkaid jahubanaane. Toidu valmistamisel banaane praetakse, keedetakse koos koorega, aurutatakse koos riisiga, neist saab valmistada džemmi, banaaniõli jms. Samuti tarbitakse kuivatatud banaanilaaste.

Värskete viljade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitained[14]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Vesi 74,91 g
Kalorsus 89,0 kcal
Valgud 1,09 g
Lipiidid 0,33 g
Tuhk 0,82 g
Süsivesikud 22,84 g
Sahharoos 2,39 g
Glükoos 4,98 g
Fruktoos 4,85 g
Kiudained 2,60 g
Tärklis 5,38 g
Toiteelemendid[14]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 358,00 mg
Magneesium (Mg) 27,00 mg
Fosfor (P) 22,00 mg
Kaltsium (Ca) 5,00 mg
Naatrium (Na) 1,00 mg
Mangaan (Mn) 0,27 mg
Raud (Fe) 0,26 mg
Tsink (Zn) 0,15 mg
Vask (Cu) 0,08 mg
Fluor (F) 2,20 μg
Seleen (Se) 1,00 μg
Vitamiinid[14]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
A 3,00 μg
B1 31 μg
B2 73 μg
B3 665 μg
B4 9,80 mg
B5 334 μg
B6 367 μg
C 8,70 mg (viljalihas 0,01 kuni 0,02%)
E 0,10 mg
K 0,50 μg
Luteiin+
zeaksantiin
22,0 μg
Betaiin 0,1 mg
Aminohapped[14]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Glutamiinhape 152 mg
Aspartaamhape 124 mg
Histidiin 77 mg
Leutsiin 68 mg
Lüsiin 50 mg
Fenüülalaniin 49 mg
Arginiin 49 mg
Valiin 47 mg
Alaniin 40 mg
Seriin 40 mg
Glütsiin 38 mg
Treoniin 28 mg
Isoleutsiin 28 mg
Proliin 28 mg

Viljaliha sisaldab amiine - serotoniin, türamiin, dopamiin, noradrenaliin).[15]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. R.V. Valmayor. Classification and characterization of Musa exotica, M. alinsanaya and M. acuminata ssp. errans. INFOMUSA – Vol 10, N° 2. (PDF) Kasutatud 07.12.2010. (inglise)
  2. "Banana Tree Information". www.buzzle.com. Kasutatud 10.01.2011. (inglise)
  3. 3,0 3,1 Tervendaja. Väljaanne: märts 2010. Toimetaja: Raivo Mõttus. Lk 12.
  4. 4,0 4,1 Ingliskeelse vikipeedia andmed seisuga 15. mai 2010
  5. "All About Banana Plants and their Hybrids". www.articlesbase.com. Kasutatud 07.12.2010. (inglise)
  6. Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989.
  7. "Bananas Are Radioactive". chemistry.about.com. Kasutatud 07.12.2010. (inglise)
  8. "Tracing antiquity of banana cultivation in Papua New Guinea". apscience.org.au. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  9. "Welcome to banana.com". Kasutatud 10.01.2011. (inglise)
  10. "Online etymology dictionary: banana". www.etymonline.com. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  11. Peter Hanelt, Institute of Plant Genetics and Crop Plant. "Mansfeld's Encyclopedia of Agricultural and Horticultural Crops:(Except Ornamentals)", Springer; 1st edition, 2001. ISBN 978-3540410171
  12. 12,0 12,1 "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat.fao.org. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  13. "Food and Agriculture Organization of the United Nations: TradeStat". faostat.fao.org. Kasutatud 06.01.2011. (inglise)
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  15. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 586,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010