1900. aasta suveolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia

1900. aasta suveolümpiamängud (ametlikult II olümpiaadi mängud) olid teised kaasaegsed olümpiamängud. Need leidsid aset Pariisis 14. maist 28. oktoobrini 1900.

Hoolimata Kreeka püüetest jätta mängud oma maale, otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee 1897. aastal pidada neid igal korral erinevas kohas. Kreeklased plaanisid seepeale hakata korraldama iga kahe aasta tagant Ateena mänge, kuid esimene katse 1906. aastal kukkus läbi.

Olümpiamängud toimusid 1900. aasta maailmanäituse raames. Ametlikku avamis- ega lõpetamistseremooniat ei toimunud.

Neil mängudel kasutati esimest korda olümpiamängude motot Citius, altius, fortius, mille ROK oli heaks kiitnud 1897. aastal

Võistlused toimusid 20 spordialal (ROK-i ametliku arvestuse järgi 19 spordialal: ujumine ja veepall ühendatuna veespordi alla) ning 95 võistlusalal.

Mängudel osales 997 sportlast. 1900. aasta mängudel osalesid esmakordselt naissportlased.

Mängude läbiviimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud Prantsuse spordiametnikud ei sallinud Pierre de Coubertini tema rahvusvahelise vaatekoha pärast, sest nad nägid selles soovi importida Inglismaa pedagoogilisi ideid. Seetõttu oleksid 1900. aasta mängud peaaegu ära jäänud ning nad olid halvasti korraldatud. Asi hakkas liikuma alles siis, kui Coubertin lahkus Prantsuse Spordiseltside Liidust (USFSA). Siis otsustas liit korraldada olümpiamängud osana maailmanäitusest, mis Pariisis samal aastal aset leidis, ning mängud võistlesid külastajate pärast muu ekspositsiooniga, jäädes peaaegu märkamatuks. Näiteks vehklemisvõistlused korraldati omamoodi kõrvaletendusena näituse terariistade sektsioonis. Näituse korraldajad hajutasid võistlused viiele kuule ning jätsid varju asjaolu, et tegemist on olümpiamängude osadega (peale olümpiamängude korraldati näituse raames muidki spordivõistlusi), nii et paljud võistlejad ei saanudki kunagi teada, et nad osalesid olümpiamängudel, teised aga arvasid, et käisid olümpiamängudel, kuigi see tegelikult nii ei olnud. Näiteks Margaret Abbott (USA) võttis nalja pärast osa üheksa auguga golfiturniirist ja võitis selle, kuid ei saanudki kunagi teada, et ta on olümpiavõitja.

Tegemist oli kõige halvemini korraldatud mängudega olümpiamängude ajaloos ja Coubertin ütles hiljem, et on ime, et olümpiamängud need mängud üldse üle elasid. Neid mänge on nimetatud ka kõige organiseeritumaks kaoseks.

Võistluspaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitteametlik avatseremoonia ning jalgpallispordi-, kriketi-, ragbi-, jalgpalli- ja võimlemisvõistlused toimusid staadioniks ümberehitatud Vincennesi velodroomil.

Kergejõustrikuvõistlused peeti halvas seisukorras Racing Club de France'i spordiväljakul Boulogne'i metsas. Selle 500-meetrine rada oli rohuga kaetud, rajakatet ega süvendeid ei olnud. Pealtvaatajate vaatevälja varjasid puud. Odad, vasarad ja kettad visati puudesse.

Ujumine, vettehüpped, veepall ja sõudmine toimusid Seine'i harujõel d'Asnieres'is.

Vehklemine toimus La Grande Salle Fetes de l´Exposition Tuileries´s.

Mängudest osavõtt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pariisi olümpiast võttis (ROK-i andmetel (andmeid on mitu korda korrigeeritud) osa 26 rahvuskoondist ja 1225 (1206 meest ja 22 naist) sportlast. Toimus 95 võistlust 20 spordialal. Võrreldes esimeste, 1896. aasta suveolümpiamängudega oli osalevaid riike poole rohkem, sportlasi neli korda rohkem ning ka tulemused olid paremad.

Esimest korda võtsid mängudest osa ka naised (tennises toimusid võistlused naisüksikmängus ja segapaarismängus, golfis toimusid eraldi võistlused naistele, kroketis võistlesid mehed ja naised koos. Esimene naisolümpiavõitja oli Charlotte Cooper (tennise naisüksik- ja segapaarismängus). Esimesed naisvõistlejad olid proua Brohy ja preili Ohnier Prantsusmaalt kroketis. Ka purjetamisest võttis osa naisvõistleja krahvinna Helen de Pourtales, kes tuli Šveitsi võistkonna koosseisus 1,0–2,0 tonni klassis olümpiavõitjaks. Naiste osavõtt oli vastuolus Pierre de Coubertini veendumustega.

Tennises, jalgpallis, polos, sõudmises ja köieveos võisid eri riikide sportlased võistelda samas meeskonnas.

Kõik kergejõustiku olümpiarekordid purustati. 23 kergejõustikualast võitsid ameeriklased 17.

Alvin Kraenzlein võitis kolme päeva sees 60 meetri jooksu, 110 ja 200 meetri tõkkejooksu ning kaugushüppe. Neli kuldmedalit kergejõustikus on seni ületamatu saavutus. Tema konkurent Meyer Prinstein, kes pühapäeval toimunud finaalvõistlusest loobus, pidas temaga pärast võistlust maha rusikavõitluse. Ka paljud teised USA sportlased keeldusid pühapäeval võistlemast, sealhulgas mõlemad 1500 meetri jooksus osalejad ja ratsutamise (Prix des Nations) võistkond. Järgmisel päeval võitis Prinstein kolmikhüppe, edestades poole meetriga 1896. aasta suveolümpiamängudel olümpiamängude ajaloo esimese kuldmedali saanud James Connollyt.

Konrad Stäheli (Šveits) võitis laskmises 3 esimest kohta ja 1 kolmanda koha.

Ray Ewry (USA), kes lapsepõlves oli põdenud lastehalvatust, võitis 16. juulil kergejõustikus 3 esimest kohta (hoota kõrgushüpe, hoota kaugushüpe ja hoota kolmikhüpe. Taastumisharjutused olid tema jalad tugevaks teinud. Temast sai hiljem 8-kordne olümpiavõitja. Irving Baxter (USA) võitis kergejõustikus 2 esimest kohta (kõrgushüpe ja teivashüpe) ja 3 teist kohta. Walter Tewksbury (USA) võitis kergejõustikus 2 esimest kohta 200 meetri jooks ja 400 meetri tõkkejooks), 2 teist kohta ja 1 kolmanda koha. John Flanagan (USA) saavutas esimese oma kolmest vasaraheite olümpiavõidust. USA võitis 23 kergejõustikualast 23.

Maratonirada muudeti viimasel minutil. Liidripositsioonil olnud ameeriklane sai autolt löögi.

Üks ragbimatš Prantsusmaa ja Saksamaa vahel läks nii ägedaks, et politsei pidi sekkuma.

Esimest korda olid olümpiamängude kavas kriket, kroket, elusate tuvide laskmine, takistusujumine (need võeti hiljem kavast välja), golf, ragbi ja jalgpall. Kavast olid välja jäetud maadlus ja tõstmine ning võimlemises oli ainult üldvõistlus ilma eraldi aladeta.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldmedaleid ei antud. Esimese koha eest sai hõbemedali ja teise koha eest pronksmedali. Teistel andmetel ei antud üldse medaleid, vaid mälestusesemeid (vaagnaid, vihmavarje, mappe), mida enamasti keelduti vastu võtmast. Mõned sportlased said medalid kätte 1912. aasta suveolümpiamängude ajal.

Võistlused spordialade kaupa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medaliarvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldmedaleid sai kõige rohkem Prantsusmaa (26), teiseks jäi USA (20) ning kolmandaks Suurbritannia (17).

Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1 Prantsusmaa Prantsusmaa 25 või 26 36 või 39 31 või 30 92 või 95
2 USA USA 20 14 või 17 15 või 16 49 või 53
3 Suurbritannia Suurbritannia 16 või 18 6 või 8 9 või 12 31 või 38
4 Šveits Šveits 6 1 1 8
5 Belgia Belgia 5 5 5 15
6 Segavõistkond (ZZX) 4 3 3 10
7 Saksamaa Saksamaa 3 2 2 7
8 Itaalia Itaalia 2 1 0 3
9 Austraalia Austraalia 2 0 3 5
10 Taani Taani 1 3 2 6
11 Ungari Ungari 1 3 2 6
12 Kuuba Kuuba 1 1 0 2
13 Austria Austria 0 3 3 6
14 Norra Norra 0 2 3 5
15 India India 0 2 0 2
16 Holland Holland 0 1 3 4
17 Tšehhi Tšehhi (Böömimaa) 0 1 1 2
18 Rootsi Rootsi 0 0 1 1
    86 84 84 254

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]