Vanemuine (teater)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Teater Vanemuine)
Disambig gray.svg  See artikkel on teatrist; endise ajakirja kohta vaata Teater Vanemuine (ajakiri)

Vanemuise teatrimaja 2014

Vanemuine on teater Tartus. Teatrit loetakse Eesti ainsaks kolmežanriteatriks. Vanemuise mängukavas on nii draama, muusikaetendused kui ka ballett.

Alates 1. jaanuarist 2013 on Vanemuise teatri juht Toomas Peterson. Aastatel 2007[1]–2012 oli teatri juht Paavo Nõgene.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemuise teatrimaja umbes 1910. aastal.

1870–1906. Alguste algus. Koidula teater, Wiera teater[muuda | muuda lähteteksti]

1870. aasta 24. juuni on Eesti teatri ajalukku kirjutatud kui rahvusliku teatri sünnipäev, sest just sel päeval kanti Tartus Jaama tänaval Vanemuise seltsi majas ette Johann Voldemar Jannseni tütre Lydia Koidula kirjutatud näidend „Saaremaa onupoeg“ – esimene eestikeelne näitemäng.

Veel kümmekond aastat enne teatri sündi oli J. V. Jannsen – tulevane Vanemuise seltsi president – teatri suhtes üsna eitaval seisukohal, võttes oma ajalehes sõna ja noomides üht lehelugejat, kes olla avaldanud soovi saada lehest rohkem teatri kohta lugemist: „Kas teie üsna tõeste „Postimehe“ käest nõuate, et tema ka teatremängust peab sõnumit tooma? Oi, vennike, viimaks tuleb mõni ja pärib tema käest teadust, kus kõrtsis linnapürjelid iga õhtu koos käinud, mis nende emandad iga lõunaks keetnud ja keda voorimehed igapäev sõidutanud! No vaat, see oleks asi!“ (Eesti Postimees, 1865) Viis aastat hiljem, kui postipapa oli Lätis tutvust teinud Riia rahvusliku seltsi tegevusega, oli tema meelsus teatri suhtes juba teistsugune: „Mil ja kus meie nüüd eesti rahva juures teatrimängu saame kuulma, on meil täna alles teadmata; aga imeks ei paneks meie mitte, kui seda kaua enam ep oleks oodata.“ (Eesti Postimees, 1868). Ja veel pisut hiljem samast sulest: „Teatrit mängida – mõnele ajab see küll vere mustaks – ei ole Läti seltsil mitte enam tundmata asi. Neil on juba mitmed, osalt õpetlikud, osalt naljakad tükid ette näidata, mispoolest eesti rahval alles suur kehvus on /…/ Kus on eesti ja läti rahva Schillerid, Goethed, Lessingid, Körnerid ja tuhat teisi mängutükkide kirjutajaid? Tarvilised tükid peavad rahva mõistuse mõõdu järele tehtud ja nende omast elu kasinal, puhtal viisil rõõmuks ja õpetuseks välja lõigatud olema; aga neid ilmale sünnitada ei ole veel iga mehe asi; nõndasama on ka teatremängijad rahva seas alles kasinad ja kallid, nagu hea nõu, kui tarvis on. Sellegipärast pole viga! …Meie saame omal ajal ka rahva vaatemängijatest rääkima. Andke aega näha ja õppida… Mängutükkide pärast aga vaatame üksisilmi oma õpetatud meeste käte peale.“ (EP, 1870).

Ka Koidula kõhkles ja kahtles oma julges algatuses hulk aega, pidades sel teemal kirjavahetust nii Kreutzwaldiga, kes teatritegemise suhtes oli skeptiline, kui ka oma soome sõbra Antti Almbergiga, kes talle oma kodumaa teatriinfot vahendas ning temasse optimismi süstis.

Vanemuise seltsi 5. aastapäevapeoks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: Heinrich Rosenthal, Harry Jannsen ja Tõnis Pekk. Just nagu antiikne Kreeka teater, ei tunnistanud ka alustav Eesti teater naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust „Der Vetter aus Bremen“ (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja „Saaremaa onupoeg“. Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.

„Koidula teatriks“ nimetatud rahvusliku teatri esimeste sammude hulka kuulub kolm Koidula näitemängu – „Saaremaa onupojale“ järgnes õige pea, 29. septembril 1870 „Maret ja Miina ehk kosjakased“

ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.

Järjekindlamaks muutus seltsi teatritegevus 1874. aastal, kui näitejuhitöö võttis enda kanda päevapiltnik Reinhold Sachker. Sachker oli Vanemuise seltsi liige ning võttis enne näitejuhiks valimist agarasti näitlejana osa kõigist teatritükkidest. Tubli ja innuka asjaarmastajana ei tõstnud Sachker küll teatrit senisest tasemest kõrgemale, kuid tagas oma järjekindla tegevusega teatri ellujäämise ning kinnistas teatritegemise traditsiooni Vanemuise seltsis. Sachker tõlkis teatri jaoks ise Kotzebue näidendeid (19. sajandi enimlavas-tatud draamakirjanik Euroopas, pärit Saksamaalt, aga elas aastaid Tallinnas), tema juhtimise all suurenes uuslavastuste arv, mis oma sisult küll üsna kergekaaluliseks jäid. Näitlejatena tegutsesid tollases teatris Tartu eestlastest käsitöölised.

1878. aastal algas Vanemuises August Wiera ajajärk – aeg, mida teatriloolased nimetavad Wiera teatriks. Seltsi pidutoimkond valis muusika- ja näitemänguhuvilise mehe seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks, lubades talle kindla protsendi oma ürituste sissetulekust. Nii sai August Wierast esimene eestlane, kes kogu oma tööjõu pühendas teatrile. Tohutu suure entusiasmiga suutis ta venestamise tippajal koondada enda ümber suure hulga muusika- ja näitemänguhuvilisi, kelle igapäevaseks vajaduseks oli pärast pikka päevatööd teha eestikeelset näitemängu ja seda ilma tasuta. Näitleja Leopold Hansen kirjutab oma mälestusteraamatus “„Vanemuise“ radadelt“ Wiera kohta nii: „Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtki kuulajat, kui kapellmeister hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulma, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alatisest kamandamisest. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes noodiga polnud veel lõpuni jõudnud, pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded: „Jaan, päike põlema!…“".

1880ndate keskpaigaks oli Vanemuise näitetrupp kasvanud 100-liikmeliseks ning etendusi anti järjepidevalt. Teatri arendamises oli Wiera kõrval töös kaks näitejuhti: Ludvig Menning (aastatel 1878–1886) ning Hugo Techner (1886–1891), kes tegelesid põhiliselt draamalavastustega. Wiera ise tõi aga eesti teatrisse muusika – just tema taktikepi all sai lavaküpseks esimene eestikeelne muusikalavastus, milleks oli Karl Maria von Weberi „Preziosa“ (1883). Seda daatumit peetakse eestikeelse muusikateatri algusaastaks. Lavastus püsis teatri repertuaaris enneolematu aja – kuni 1903. aastani ning seda mängiti kokku 114 korda. Wiera suur muusikaarmastus toob seejärel teatrilavale nii operette kui laulumänge, mis sajandi lõpuaastatel mängukavas jõudsalt domineerima hakkavad. 1899. aastal jõuab lavale ka esimene ooper – Étienne Méhuli „Joosep Egiptuses“. Wiera teater mängib nii eesti näitemänge kui ka halearmsaid lugusid Jenoveevadest, Debooradest ja Toonidest, ent nende kõrval jõuavad lavale ka esimesed eestikeelsed klassikalavastused: Molière’i „Ihnuskael“(„Ihnur“, 1888) ning Shakespeare’i „Venedigu linna kaupmees“ („Veneetsia kaupmees“, 1888) ja „Kangekaelse taltsutamine“ („Tõrksa taltsutus“, 1889). Tõe huvides tuleb märkida, et esimesed „klassikapääsukesed“ tõusevad lendu proosatõlkes ning suurte muganduste ja kärbetega, ent algus on ometi tehtud.

Tänapäeval võib üllatavana tunduda, kui kerglane maine oli tol ajal näitleja elukutsel. Näitleja Amalie Konsa meenutab: „Küll olime meie põlatud inimesed! Näitelaval olles lauldi meile küll kiidusõnu, tänaval vastu tulles aga ütles ema tütrele: „Ära vaata sinnapoole, lähme ruttu üle tänava.“ Wiera trupis oli näitlejatel range tööjaotus ning igal artistil oma kindel ampluaa – kes mängis isasid, ei mänginud kunagi armastajaid jne. Näitejuht näitas kätte kõik lavale tulekud ja lavalt minekud, mõõtis välja sammud paremale ja vasakule ning näitas ette õiged žestid. Publiku poole ei tohtinud mingil juhul selga keerata – Wiera läks oma viisakuses lausa niikaugele, et juhatas ka orkestrit näoga publiku poole (seega seljaga orkestri suunas). Ülitähtis isik tolleaegses teatris oli etteütleja, tolleaegsetes arvustustes on ka aeg-ajalt märkusi, kui etteütleja hääl juba liiga valjult saali kostma hakkas.

1980ndatel ehitati suuremaks ka näitelava ja kaunistati saali. Kurioosumina mõjuvad tänases päevas A. Grenzsteini kulul toreduse ja ilu pärast mõlemale poole näitelava ette paigutatud purskkaevud, mida paraku polnud võimalik kasutada, sest veepiisad langesid orkestripillidele ja nootidele ning pillid said kannatada.

Tolleaegne lavakujundus oli rajatud nn fundusdekoratsiooni printsiibile – teatril oli paar-kolm põhikujundust, mida kasutati lavastusest lavastusse, olenemata loo toimumise geograafiast või ajastust. Üks dekoratsioon kujutas tuba, teine metsa ja kolmas linnatänavat. Toapildi jaoks toodi enne etenduse algust teatri puhvetist ära suur laud, kostüüme aga kombineeriti olenemata ajastust lavastusest lavastusse, mis ajuti päris suure stiilide virvarri tekitas.

Uue aastasaja künnisel hakkas Wiera nägemus teatrikunstist minema vastuollu tärkava eesti haritlaskonna vaadetega ning pärast traagilist tulekahjut Vanemuise seltsi Jaama tänava majas 1903. aastal selts Wieraga enam lepingut ei uuendanud. Üks ajastu sai selle tulekahjuga läbi, uue algus lasi end veel paar aastat oodata.

1906–1914. Eesti kutselise teatri sünd. Menningu teater[muuda | muuda lähteteksti]

13. augustil 1906 algas eesti teatris uus ajajärk – vastvalminud Vanemuise teatrimajas sai alguse esimene kutseline teater. Uue teatri juhiks sai Karl Menning – haritud ning laia silmaringiga mees, kes enne teatri etteotsa asumist oli esmalt õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, seejärel täiendanud end Saksamaal Max Reinhardti juures ning laiendanud silmaringi mujal Lääne-Euroopas (Pariisi Antoine’i teatris ja Berliini Freie Volksbühnes). Kutselise Vanemuise avalavastuseks oli A. Kitzbergi näidend „Tuulte pöörises“, mis sai verivärske näitetrupi tuleristseteks.

Uue ja ilusa teatrimaja arhitekt oli soomlane Armas Lindgren, kelle projekti järgi Vanemuise selts oma uue maja Aia tänavale (praegune Vanemuise tn) ehitada laskis. Maja ehituse jaoks korjati väga palju annetusi ning valminud hoone sai tartlaste hinnangul tõepoolest kaunis. Siseruumid olid kujundatud rohkete ornamentide ja kaunistustega, fuajee trepikäsipuude otstel olid A.Weitzenbergi skulptuurid „Koit“ ja „Hämarik“. Aiakujundus valmis 1907, selle tegi A. Lindgreni kavandite järgi teatrijuht Menning isiklikult. Paraku selgus juba üsna pea pärast maja käikuandmist, et teatri tegemiseks pole hoone kõige sobivam – ilma publikutõusuta teatrisaal oli ebamugav ning halva akustikaga ning väga halvasti valgustatud. Maja avamise puhul kirjutas A. Kitzberg „Postimehes“: „Majal on oma iseloom, plaanitegija ehituskunstnik on tema sisse midagi pannud, temaga midagi ütelda jõudnud. Meie tunneme eneses toonisi puudutatud, mis meile nagu tuttavad, omased on – mis meie enestega kokku-kõlas seisavad…Maja uulitsapoolne külg oma kahe võimuka torniga tuletab nagu midagi rasket, kestvat, püsivat meelde, midagi, mida kergesti puruks tallata ei saa, mis ei paendu, mis ennast kaitsta tahab… On kunstnik sel viisil majale uulitsa poolt küljest monumentaalehituse jõu ja mõju annud, siis on maja aiapoolne külg selle vastu kerge, lahtine, rõõmus, midagi, mis ennast ilule ja päikesele vastu avab…“ (Postimees, 12. august 1906).

Karl Menning tõi eesti teatrisse varasemast hoopis teistsugused põhimõtted ja töömeetodid. Ta seadis esiplaanile teatri kasvatuslikud eesmärgid, mis omakorda tingis väga läbimõeldud repertuaarivaliku. Kadus kergemeelne meelelahutusteater ning asemele tulid kaasaegsed Lääne-Euroopa probleemnäidendid ning eesti rahvuslik dramaturgia. Opereti asemel, mida Menning pidas hädaohuks näitlejate ja publiku heale maitsele, tegeles Menning tartlaste muusikaharidusega teistmoodi – osales aktiivselt Vanemuise sümfooniaorkestri asutamises (1908) ning mängis ise selles orkestris oboed. Orkestri esimene dirigent oli Samuel Lindpere, avakontsert toimus 7. mail 1908. Menning tõi teatrisse psühholoogilise realismi – seda nii lavastaja- kui näitlejatöös, kaotas teatrist etteütleja ning pooldas näitleja seesmist ja välimist ümberkehastumist rolli. Menningu teater oli ansambliteater, kus kõik lavastuse komponendid olid allutatud peamise – lavastuse idee – edasiandmiseks. Ülioluliseks pidas Menning teatri kasvatuslikku funktsiooni – tähtis oli publiku eetiline, esteetiline ja moraalne arendamine. Ta organiseeris ka näitemängu seletamise õhtuid ja esines seal ise mitmesuguste ettekannetega.

Kutselise Vanemuise trupi algkoosseisu kuulusid:

  • Ants Simm – laia ampluaaga karakternäitleja, kellest peagi sai Menningu parem käsi lavastuste valmimise juures;
  • Anna Altleis – üliandekas ja sarmikas näitlejanna, kes peagi põhjendatult kujunes teatripubliku lemmikuks;
  • Leopold Hansen – koomik jumala armust, kelle anne parimal kujul avaldus rahvatükkides;
  • Amalie Konsa – Wiera trupi primadonna, kes Menningu teatris mängib ennast suureks emade ja vanaemade rollides;
  • Karl Kadak – emotsionaalne näitleja, kes teatris töötas ainult kolm hooaega ning läks siis tagasi õigusteaduse alale;
  • Hans Rebane – tugevam koomilistes rollides, ent ka tema teatritee jäi lühikeseks, hilisemas elus sai temast diplomaat;
  • Anna Markus – tuli Mennigu truppi 1907. aastal ning paistis silma oma intellektuaalse ja mõistusliku lähenemisega rollidele, ta oli hea karakternäitleja ning sobis hästi Strindbergi ja Ibseni näidendite peaosadesse; Olga Västrik-Teetsov – tema suurimad õnnestumised olid noorte tütarlaste ja daamide rollides; Karl Triipus – paistis eriti silma oma musikaalsuse ja hea lauluhäälega.

Pisut hiljem liitusid trupiga Liina Reiman, Elviine Annuk (hilisem Mari Möldre), Eduard Türk, Aleksander Teetsov, August Sunne, Julius Põder, Ruut Tarmo jt.

Menningu põhimõtted ja nõudlikkus tekitasid ajapikku vastuseise Vanemuise seltsi juhatuses ning ka publiku hulgas. Vastaspool nõudis kergemat ja meelelahutuslikumat repertuaari – nõudmine, millega Karl Menning nõus ei olnud. 1914. aastal pärast seltsi juhatuse koosolekut teatas Menning oma tagasiastumisest ning sellega tema teatritee lõppes – hiljem töötas ta Tallinnas teatrikriitikuna ning esindas Eesti riiki diplomaadina.

1914–1934. Vanemuine pärast Menningu lahkumist. Mõõna-aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Menningu lahkumise järel algas Vanemuises keeruline ajajärk, mida väikeste mööndustega tuleb pidada pikaks loominguliseks mõõnaperioodiks. Mõõn kestis peaaegu 20 aastat. Pärast Menningu lahkumist võttis teatri juhtimise üle tema senine parem käsi Ants Simm, kes töötas kunstilise juhi ja pealavastajana aastatel 1914–1921. 1916. aastal lahkus 21-liikmelisest näitetrupist 11 näitlejat (sh. E.Türk, A. Sunne, O. Teetsov, A. Teetsov, A. Markus), kes astusid välja oma kunstiliste tõekspidamiste eest ega nõustunud Vanemuise seltsi poolt peale surutud meelelahutusliku teatrisuunaga. Vanemuisest lahkunud näitlejad panid Tallinnas alguse uuele teatrile, mida esialgu nimetati „Pandorini trupiks“ ning millest hilisematel aastatel kasvas välja Eesti Draamateater.

Vanemuise mõõn aga kogus hoogu – uuslavastusi toodi välja kiirustades ja pealiskaudselt, repertuaaris domineerisid operetid ja komöödiad ning maad võtsid teatrisisesed intriigid. Seevastu on aga hämmastavad Vanemuise Sümfooniaorkestri kohta käivad arvud: 1915. aastal on peadirigent Juhan Aaviku käe all olev orkester esinenud tervelt 95 korda ning kogunud aasta jooksul 39 494 kuulajat! Suur osa nendes uhketes arvudes on kindlasti Vanemuise suveaia vabaõhukontsertidel. Pikka aega juhatas Vanemuise sümfooniaorkestrit Juhan Simm (peadirigent aastatel 1914–1916 ja dirigent aastatel 1916–1941).

Pärast Ants Simmi juhikohalt lahkumist juhtis teatrit näitlejate komisjon, aastatel 1925–1931 oli teatri eesotsas Voldemar Mettus ning pärast teda August Sunne. Iseenesest mõista mahtus sellesse teatriperioodi ka kunstilisi õnnestumisi, ent võrdluses suure lavastuste arvuga oli nende hulk väike. Sellesse aega langevad kahtlemata Liina Reimani tipprollid ning silmapaistvad osatäitmised August Sunnelt, Eduard Türgilt, Rudolf Ratassepalt, Anna Markuselt ja Mari Möldrelt. Suurema osa lavastustest tõid välja Edurad Türk ja Voldemar Mettus. Muusikateater oma operetilembuses ei tõusnud kunstiliselt ka varasemast oluliselt kõrgemale, oopereid lavastati harva ning peadirigent Juhan Simmi pingutused kunstikesksema kursi võtmiseks ei läinud korda.

Suur publikupõud on teatril 1930ndate alguses, kus pea 1000-kohalisest saalist sageli on napilt täis ainult 1/3. Ehkki teater saab ka riiklikku toetust, kasvavad võlad väga hoogsalt. Teatri juhtimine oli tol hetkel teatriseltsi juhatuse pädevuses – juhatus otsustas ka teatri juhi ja lavastajate palkamise, trupi moodustamise ning repertuaarivaliku. Kunstilisel juhil ega lavastajatel ei olnud kunstilistes küsimustes otsustavat hääleõigust. Aegunud juhtimisviis tekitas olukorra, kus seltsi erinevatel ametnikel oli liiga suur sõnaõigus teatri kunstiküsimustes ning põhjustas operetižanri mõõdutundetu vohamise. 1929. aastal viis see olukord lausa märgukirjadeni, kus Tartu intelligents protesteeris teatri operetilembuse vastu – teiste hulgas kirjutasid sellele kirjale alla ka August Annist, Alfred Koort, Andrus Saareste, Juhan Sütiste, Johannes Semper, Gustav Suits, Aino Suits, Elo Tuglas ja Friedebert Tuglas. „Peaks „Vanemuise“ teatri ümber kujunenud ebanormaalne olukord jätkuma, siis kerkib paratamatult päevakorda ülikoolilinna uue kunstipüüdelise draamateatri asutamine“, seisis kirjas.

1935–1944. Sarikapidu ja varemed. Suurte muutuste aeg[muuda | muuda lähteteksti]

1935. aastal saabus Vanemuise mitmekümneaastasesse unne murrang. Vanemuise Seltsi juhatuse võimu teatri tegevuses kärbiti, teatri uueks direktoriks sai Otto Aloe, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel ning draamalavastajaks Kaarli Aluoja. Juhan Simmi kõrval alustas dirigendina tööd Eduard Tubin. Repertuaari tulid kaalukad draamateosed ja ooperid, vähenes opereti osakaal. 1939. aastal valmis Vanemuise balletitrupi esimene täispikk lavastus „Karnevalisüit“ P. Tšaikovski muusikale – seda daatumit peetakse Vanemuise balletiteatri sünniks. 1941. aastal valmis esimene täispikk ballett – C. Pugni „Esmeralda“. Viimaks võeti ette ka ümberehitustööd ning 1939. aasta sügisel valmisid lõpuks kauaoodatud uus teatrisaal ja -lava (1906. aastal ehitatud teatrisaal oli ilma publikuosa tõusuta ning seetõttu väga ebamugav, samuti puudusid teatrilaval paljud hädavajalikud tehnilised uuendused). 1939. aastal avatud 500-kohaline teatrisaal oli üks kaasaegsemaid Baltimaades, endine teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. Paraku jätkus rõõmu lühikeseks ajaks – algas sõda ning üsna sõja lõpul – 1944. aasta augustis, kui rinne oli Tartu all, sai teater pommitabamuse ning hävis tules. Hävis ka Vanemuise raamatukogu koos Baltimaade suurima noodikoguga.

Saksa okupatsiooni ajal jätkas teater tööd, teatri direktoriks oli Aleksander Eller. Teatri külastatavus oli suur. Sündmuseks sai Eduard Tubina „Krati“ lavastus 1943. aastal.

1944–1968. Vanemuine Nõukogude Eestis. Irdi teater[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu alustas Vanemuine tööd endises Saksa Käsitööliste teatri majas (praegune Vanemuise väike maja), mis oli sõja ajal ümber ehitatud kinoks. Linna naasnud teatriinimesed ehitasid ja parandasid maja oma jõududega ning 21. detsembril 1944 toimus avaetendus. Tervikuna teater oma töökodade ja prooviruumidega sellesse majja ära ei mahtunud ning seetõttu olid teatri kasutuses veel Vanemuise tn 52 ja 54 asuvad majad. Teatri töötajad ( ka näitlejad, lauljad ja orkestrandid) ehitasid koos vajalikud töökojad. Vana teatrimaja taastamiseks tehti plaane, ent mitmetel põhjustel need ei teostunud. Varemed seisid aastaid keset linna ning lõpuks otsustati ehitada täiesti uus hoone.

Pärast sõda sai teatri kunstiliseks juhiks Kaarel Ird, kes väikeste sunnitud vaheaegadega juhtis teatrit 40 aastat – 1944–1948, 1949–1950 ning 1955–1985. Alates 1966. aastast oli Ird nii teatri peanäitejuht kui ka direktor. Eesti teatriajaloos pole ühtki teist teatrit, mida nii pikka aega järjest on juhtinud üks kunstiline juht. Aastatel 1950–1953 juhtis Vanemuist umbkeelne näitleja Andrei Poljakov ning 1953–1955 Ants Lauter.

Kaarel Irdi haridustee oli keeruline ja lünklik, tema teatriharidus oli pärit Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudiost ning Pärnu ja Tartu Töölis-teatrist. Aastatel 1939–1940 laulis ta Vanemuise kooris ning pärast sõda ja riigikorra vahetust sai temast pikkadeks aastateks Vanemuise peanäitejuht. Juba enne 1940. aastat tundis töölisklassist pärit Ird sümpaatiat vasakpoolse maailmavaate ehk siis töölisklassi võimu vastu – sel põhjusel oli tal kehtiva ühiskonnakorraga mitmeid kokkupõrkeid. Oma poliitiliste vaadete tõttu oli Ird pärast sõda sobiv kandidaat Vanemuise juhi kohale. Kõik tema „ärakäimised“ sellelt kohalt on aga seotud selle võimu repressioonidega, millest ei pääsenud ka Kaarel Ird (1950ndatel sunniti Ird võimude poolt Vanemuisest lahkuma). 1948–1949 aastal oli Ird ENSV Kunstide Valitsuse juhataja, 1950–1952 juhtis Tartus näiteringi ning aastatel 1952–1955 oli Pärnu Endla peanäitejuht. Pika töö eest teatrijuhi ja lavastajana tunnustas riik teda paljude kõrgete autasudega. Irdi vastuoluline isik ning tema ühiskondlik roll ning saavutused kunstniku ning teatrijuhina tekitavad senini vastakaid tundeid ja emotsioone. Vanemuine ei olnud Irdile töökoht, vaid elutöö. Ird on oma suhet kunsti kirjeldanud nii: „Kunst on töö, töö ja veel kord töö. Ja pole õigus, et me sellest häbeneme rääkida, et ta on töö. Anne on loodusvara. Ja ühiskonnal on õigus nõuda, et inimene, kellele see loodusvara on antud, sellega heaperemehelikult ümber käiks. Kuid kunstnikule tähendab andega heaperemehelikult ümberkäimine lakkamatut tööd endaga.“ (K. Ird, „Ceterum censeo ehk jahedate suvede jutte. Tln 1965 lk. 25). Ird oli oma loomult maailmaparandaja ning uskus, et hea kunst (sealhulgas teatrikunst) saab inimest paremaks muuta. Võimuaparaadiga võitlemisel ja väitlemisel oli ta osav demagoog ning kasutas ära kõik selle süsteemi nõrkused, et eesmärgini jõuda. Kindlasti ei olnud tema keeruline ja nurgeline iseloom suure kollektiivi juhtimiseks ideaalne ning aastate jooksul tekkis teatris päris palju konflikte, ent samas on ka Irdi kritiseerijad olnud meelsasti nõus tunnistama, et tema oskused ja teened Vanemuise teatri arendamisel on mõõtmatud. Ird ise on oma suhet Vanemuisesse ühes erakirjas Olaf Utile kirjeldanud nii: „Minu jaoks aga oli „Vanemuise“ teater osa eesti kultuurist /…/, väärtuslik ja püha nagu Kirjandusmuuseum, Etnograafiamuuseum, ülikooli raamatukogu /…/. Ma tean, et kui ma praegu „Vanemuisest“ ära läheksin, siis ei ole veel praegugi ühtki inimest, kes suudaks teatri taset säilitada. Ja ma ei tea ka, kas mina seda suudan. Eriti tingimustes, kus mind kas peaaegu mitte sugugi või äärmiselt vähe abistatakse.“ (1966; KM EKLA 7307 M7:1).

1944. aastal teatrit üles ehitama hakates ei olnud Vanemuisel ei maja ega näitlejaid – paljud teatriinimesed olid sõja ajal Eestist lahkunud. Ird jätkas Vanemuises väljakujunenud traditsioone – teatris säilisid kolm žanri ning neist noorim – ballett – arenes uutes tingimustes jõudsalt edasi. Oma rohketes sõnavõttudes ja publikatsioonides tõstis Ird korduvalt esile Karl Menningu ideaale: psühholoogiline realism, ansamblimänguprintsiip, samuti rahvusliku näitekirjanduse areng olid olulised nii Menningu kui Irdi kunstilistes tõekspidamistes.

1940ndate lõpus võttis nõukogude ühiskonnas maad äärmuslik ideoloogiline surutis, mis avaldas mõju ka teatritele. Repertuaari armutu ideologiseerimine (eelistatud olid nõukogude poliitilised näidendid) peletasid publiku teatrist. Hooajad olid pingelised, uuslavastusi oli enamasti 15 ringis. Draamalavastajatena kandsid 1940ndatel põhikoormust Kaarel Ird, Ilmar Tammur ja Kaarli Aluoja, 1950ndatel liitusid jõulisemalt Epp Kaidu ning Gunnar Kilgas, muusikateatris lavastasid Ida Urbel, Udo Väljaots, Kaarel Ird ning Epp Kaidu. Dirigentidest seisid sõjajärgsetel kümnenditel Vanemuise orkestri ees Jaan Hargel (1944–1966), Raivo Kursk (1943–1949), Aleksei Dolgušin (peadirigent aastatel 1952–1958) ja Aadu Regi (1945–1951). Solistidena paistsid silma Johannes Lükki, Elo Tamul, Artur Rinne, Endel Aimre, Rudolf Jõks, Endel Ani, Linda Tanni, Elsa Lamp ja Aino Seep. Sel ajal alustati ka suviste vabaõhuetenduste traditsiooni, suursündmuseks kujunes E. Aava „Vikerlased“ (lav. U. Väljaots, 1955 esietendus statsionaaris), mida 1959. aastal esitati Emajõe ääres korraga 16 000 vaatajale.

Vanemuise balletirühm tuli pärast sõda uuesti luua, sest paljud tantsijad olid Eestist lahkunud.

1946. aastal jõudis kõigest hoolimata lavale S. Prokofjevi „Romeo ja Julia“. Vanemuise esimeseks esipaariks olid Udo Väljaots ja Velda Otsus. Mõlemad olid head näitlejad ka draamalaval ning Velda Otsusest sai pärast baleriinikarjääri lõpetamist ülihinnatud draamanäitleja. Nende järel said teatri uuteks esitantsijateks Ülo Rannaste ja Maie Maasik.

Vanemuise balletiteatrit on läbi aastate iseloomustanud väljendusvahendite mitmekesisus, otsingulisus, eksperimentaalsus. Nii mõnelgi arenguperioodil sobiks rohkem kasutada terminit „tantsuteater“, mitte „ballett“ euroopa klassikalises mõttes. Ka balletirühm ei jäänud ühiskonnas toimunud muutustest puutumata – 1940ndatel ja 1950ndatel mõjutas ka tantsukeelt tugevasti ideoloogia – klassikalisest varvastantsust sai peaaegu ainuvõimalik väljendusvahend ükskõik millise tantsuteose loomisel. 1950ndate algul oli balletirühm 41-liikmeline, seejärel kärpis koondamine trupi 18-liikmeliseks, 1957. aastaks oli see arv suudetud tõsta 24 tantsijani – number, mis klassikalisi balletikoosseise silmas pidades on selgelt ebapiisav. Ida Urbelil oli balletilavastajana oma kindel käekiri, mis meelsasti sünteesis omavahel balletti, vabatantsu ja pantomiimi. Suurt klassikat sel perioodil väga palju ei lavastata, siiski jõuavad lavale „Pähklipureja“, „Esmeralda“, „Peer Gynt“. 1950ndatel tuli truppi tugeva klassikakooliga tantsijaid – Elena Poznjak (Kõlar) ja Regina Tõško (Süvalep).

1950ndate algul kerkis teravalt päevakorda muusikažanride kaotamine Vanemuisest. Kuna riik vähendas teatrite dotatsioone ning Kaarel Ird oli Vanemuisest formalismisüüditustega eemale tõrjutud, oli otsus Vanemuise draamateatriks tegemisele väga lähedal, koondamiste tagajärjel kiratsesid ooper ja ballett aastaid. Ehkki muusikažanrid jäid alles, toimusid neis kollektiivides suured koondamised, mis muutis lavastuste väljatoomise väga keeruliseks.

1956. aastal, peatselt pärast Kaarel Irdi tagasijõudmist Vanemuise peanäitejuhi kohale, avanes Vanemuisel võimalus sõita oma kunsti näitama Moskvasse eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile. Eduka esinemise järel tunnustati teatrit – Vanemuisest sai Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Teater Vanemuine. Peanäitejuht ja teater seadsid sestpeale sihiks olla nähtaval ka Eestist kaugemal. 1957. aastal sõideti etendusi andma Kiievisse. Kohalik ajakirjandus kajastas vanemuislaste esinemist nii: „… Me pole muidugi selle poolt, et pimesi kopeerida „Vanemuise“ teatrit, kuigi see on tõesti hea, kõrge progressiivse kultuuriga teater. Oleme selle poolt, et ka meil kasvaks näitlejaid, kes oskaksid laval anda edasi oma rahva meisterlikkuse kogu rikkust ja omapära. Sellised mõttes tekkisid eesti kunstimeistrite etendusel, mis – kordame veel – pakkusid Ukraina teatrikülastajatel suurt rõõmu ja esteetilist rahuldust.” (Literaturnaja Gazeta, Kiiev). 1960. aastal toimus ooperigastroll Moskva Kremli teatrisse, kus esitati E. Kapi „Talve-muinasjuttu“, G. Ernesaksa „Tuleristseid“ ning B. Kõrveri „Laanelille“. Retsensioonid olid kiitvad. Nii Eestis kui ka kaugemal märgiti ja tunnustati Vanemuise mitmekülgset näitetruppi, kes võrdse meisterlikkusega esinesid nii muusika- kui draamažanris. Priit Põldroos kirjutas 1957. aastal, et eesti rahvusliku teatri ajalooliste traditsioonide arengus on „Vanemuises“ välja kujunenud täiesti omailmeline teater, kus žanrid täiendavad üksteist.

1960ndate alguse Vanemuist iseloomustab stabiilsus. Trupi senisest tuumikust jätkasid tööd Arnold Kasuk, Benno Mikkal, Elmar Salulaht, Elo Tamul, Elmar Kivilo, Aleksander Mälton, Helend Peep, Hilda Sooper, Paul Maivel, Voldemar Paavel, Aleksander Laar, Leopold Hansen. Teatrist lahkusid sel perioodil Ants Lauter, Velda Otsus, Gunnar Kilgas ja Heli Viisimaa, trupiga liitusid Herta Elviste, Lembit Eelmäe, Lia Laats, Einari Koppel, Milvi Koidu, Ants Ander, Jaan Saul, Kulno Süvalep, Ellen Liiger, Heikki Haravee. Sel perioodil alustasid tööd ka Vanemuise õppestuudiod, kus Ird oma näitetrupile järelkasvu koolitas. Esimene stuudio alustas 1961. aastal, truppi tuli sealt kümmekond uut näitlejat: Evald Aavik, Kais Adlas, Raivo Adlas, Evald Hermaküla, Malle Koost, Virve Meerits, Kersti Neem, Ao Peep, Jaan Kiho, Kuno Otsus, Raimu Maiksar. Lisa tuli ka järgimistest stuudiotest (kokku lõpetas neli lendu). Lavastatati nii nõukogude näidendeid (Arbuzov, Štein, Simonov), eesti näidendeid (Smuul, Kaugver, Rannet, Kitzberg, Liives) kui ka maailmaklassikat (Shakespeare, Brecht).

Muusikalavastusi tegid sel perioodil peamiselt oma teatri koosseisulised lavastajad. Teatri endine esitantsija Udo Väljaots oli 1950ndatel lavastajana kõrgvormis: W. A. Mozarti „Cosi fan tutte“, E. Arro/ L. Normeti „Rummu Jüri“ jt. Epp Kaidu lavastas eesti algupärandeid, rakendades ka muusikažanris oma parimaid režiioskusi. Lavastused olid elavad, usutavad ja emotsionaalsed ning publik hääletas oma jalgadega väga häälekalt nende poolt (B. Kõrveri operetid „Ainult unistus“ 1955, „Laanelill“ 1959, „Teie soov, palun?“ 1962, V. Ojakääru ooper „Kuningal on külm“ 1967). Oma lavastajatee lõpul hakkas oopereid lavastama ka Ida Urbel (Puccini „Tosca“ 1969, Bizet’ „Carmen“ 1969, Prokofjevi „Õnnemängija“ maailma esilavastus 1970 ning operetid „Silva“ 1979, „Lõbus lesk“ 1971). Muusikalavastusi tegi palju ja õnnestunult ka teatrijuht Kaarel Ird, kes eesti algupärandeid lavastas juba sõjajärgsetel aastatel (E. Kapi „Tasuleegid“ 1945, G. Ernesaksa „Pühajärv“ 1947 ja „Tormide rand“ 1949). Eriti õnnestunud tsükliks peetakse folkloorsete sugemetega lavastusi „Meestelaulud“ 1966, „Külavahelaulud“ 1972 ja „Naistelaulud“ 1977. Ird lavastas ka esiettekande E. Tubina ooperist „Reigi õpetaja“ 1979. 1960.–1970. aastad olid muusikatrupile õnnelikud – solistide koosseis täienes, kriitika oli kiitev nii Eestis kui välisgastrollidel. Peadirigendina töötas Vanemuises sel perioodil Erich Kõlar (aastatel 1952–1980), dirigendina oli pikka aega tööl Valdeko Viru (1969–1991). Solistidena tegid silmapaistvaid rolle Valentina Hein, Aino Seep, Endel Ani, Ivo Kuusk, Johannes Lükki, Elo Tamul, Lehte Mark, Linda Tanni, Elsa Lamp ja Evald Tordik, aastatel 1964–1969 töötas teatris solistina Margarita Voites.

1962. aastal tuli balletitruppi solistina tööle Ülo Vilimaa, 1960ndate lõpul hakkas ta ka lavastama. Trupis oli sel perioodil väga heal tasemel klassikasoliste – Elena Poznjak, Rufina Noor, Alla Udovenko jt.

Nõukogude ühiskonna „sula-aastad“ mõjusid teatrile hästi – ideoloogiline kontroll nõrgenes, teater leidis oma publikuga ühise keele. Jätkusid teatri gastrollid mööda Nõukogude Liitu – Leningrad 1965; Riia 1966; Moskva 1967; Riia 1969; Petroskoi 1969. Vanemuises peeti üleliidulisi teatrinõupidamisi ja seminare, teatrit külastasid paljud nimekad kultuuritegelased. Sõprussidemed sõlmiti Hans Otto nimelise teatriga Saksa DVs. Aktiivselt tegutsesid teatri spordi-sektsioonid: „Näitena praegustele noorematele teatritegijatele väärib meenutamist Johannes Lükki (omaaegne silmapaistev tenor, ooperi- ja operetisolist) teatri- ja sporditegevus ainult ühe päeva jooksul. Suvise pühapäeva hommikul viibis Johannes Lükki võrkpallitreeningul ja seejärel esines lõunasel „Kolme musketäri“ etendusel Aramise osas. Pärast etendust toimunud jalgpallivõistlustel mängis ta Vanemuise meeskonnas paremäärt. Õhtul aga laulis suure eduga Hermani osa „Padaemandas“.(„„Vanemuine“ täna ja eile“, 1970). 1966. aastal omistati Vanemuisele akadeemilise teatri aunimetus.

Vanemuise jaoks on 1960ndad olulised veel ühel põhjusel – lõpuks ometi hakatakse ehitama uut maja, mis sai valmis 1967. aastal. Maja projekteerisid A. Volberg, P. Tarvas ja U. Tölpus, sisearhitektitöö tegi V. Tamm. 1970. aastal avati ka kontserdimaja. Uue teatrimaja avamine toimus 3. novembril 1967, esimene esietendus – Eino Tambergi ooper „Raudne kodu“ – jõudis lavale 9. detsembril.

1969–1985. Teatriuuendus. Irdi ajastu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

1960ndate lõpus tekkis eesti teatris liikumine, mida on hakatud nimetama teatriuuenduseks. Uuenduse keskuseks kujunes Vanemuine. Uus põlvkond, kes teatrisse tuli, tõi kaasa modernsema teatrinägemuse – soovi muuta ja lõhkuda kaanoneid, teha midagi teistmoodi. Vanemuises võtsid ohjad enda kätte noored lavastajad Jaan Tooming ning Evald Hermaküla, tuues lavale P.- E. Rummo „Tuhkatriinumängu“ (lav. E. Hermaküla, 1969) ja A. Kitzbergi „Laseb käele suud anda“ (J. Tooming, 1969). Tantsuteatris tegi uuenduslikke lavastusi Ülo Vilimaa („Kontrastid“ 1967; „Käed“ 1973; „Merineitsi“ 1974). Ühe teatriuuenduse ideoloogina seisis uuenduste keskpunktis ka tulevane lavastaja Mati Unt, kes tol ajal töötas teatri kirjandusosakonnas. Lavastajad muutsid näidendite tekste oma ideede kajastamiseks sobivamaks, lavastused olid füüsilisemad ning sümboli- ja metafoorirohkemad. Noorem teatripublik võttis uuendusliku teatri kiiresti omaks, konservatiivsem vaataja vajas harjumiseks aega. Teatriuuenduslike lavastuste lavalejõudmine ei kulgenud probleemideta ka ideoloogilisest vaatenurgast – „Tuhkatriinumängule“ ei antud lavastusluba. Teatrijuht Irdil kulus peaaegu aasta ägedaks võitluseks, enne kui ta lavaloa kätte sai. Tsensuur sekkus Toominga ja Hermaküla lavastustesse hiljemgi – kord ei antud lavastuse esitamiseks luba, siis jälle olid probleemid tekstide muutmisega. 1970ndate teisel poolel oli väga jõuline lavastustetsükkel Jaan Toomingal, kes tõi lavale rahvuslikku kirjandusklassikat: A. H. Tammsaare / O. Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ 1976; A. Kitzbergi „Kauka jumal“ 1977; A. H. Tammsaare / O. Toominga „Tõde ja õigus“ 1978. Näitlejatest tegid suurrolle Lembit Eelmäe, Heikki Haravee, Raivo Adlas, Raine Loo jt. Jätkuvat kõrgvormi näitas oma lavastustega Epp Kaidu („Inimese tragöödia“ 1971).

Peadirigendina töötas jätkuvalt Erich Kõlar, tema kõrval tegid dirigenditööd ka Valdeko Viru ning Endel Nõgene (1974–1980 dirigent, 1980–1981 peadirigent). Solistidest töötasid sel perioodil teatris Lehte Mark, Aino Seep, Endel Aimre, Johannes Lükki, Jassi Zahharov, Taisto Noor, Aavo Hinno, Evi Vanamölder, Väino Karo, Silvia Vestmann, Henn Pai, Vivian Kallaste, Maimu Krinal jt.

Teatriuuenduse puhul tuleb taas rõhutada Kaarel Irdi rolli toimunus – ehkki uuenduslik teater ei kuulunud tema kunstieelistuste hulka, soosis ta väga noorte lavastajate tegemisi ning kaitses neid süsteemi eest kui vaja. Paljud toonased teatriinimesed on rõhutanud, et üheski teises Eesti teatris ei oleks selline asi tol ajal võimalik olnud. Kusjuures on arvatud, et Kaarel Ird ei kaitsnud sedavõrd teatriuuendust vaid hoopis andeid, tundes muret ja hoolt Eesti teatri jätkumise pärast.

1970ndate algul käis Vanemuine ka välisgastrollidel Saksa DVs (1971. aasta suvel anti galaetendus ning 1973. aastal käis Saksamaal lavastus „Külavahelaulud“). Ungaris käis Vanemuine 1972. aastal Imre Madáchi „Inimese tragöödia“ ja Smuuli „Kihnu Jõnniga“. Soomes anti etendusi lavastustega „Külavahelaulud ja „Üks ullike läks rändama“ 1974. aastal. Olulised olid ka 1971. aasta gastroll Leningradi ja 1975. aasta külalisetendused Moskvas. Üleliiduline kriitika oli Vanemuisest huvitatud ning andis positiivset tagasisidet ning teatril oli Nõukogude Liidus väga hea maine. 1979. aastal valiti mainekale Belgradis toimuvale BITEF-festivalile nõukogude teatrit esindama Vanemuine. Korraldajad soovisid festivalilavastuseks „Põrgupõhja uut Vanapaganat“, aga kuna vastuvõtjad ei suutnud lavastuse esitamisega seotud tehnilisi probleeme lahendada, siis käidi festivalil Irdi lavastusega „Tagahoovis“.

Ka 1970. aastatel oli Ird Vanemuise kõige suurema koormusega lavastaja (tipplavastused „Külavahelaulud“ 1972, „Tagahoovis“ 1974), draamapoolel lavastasid Kaidu, Tooming, Hermaküla ja Süvalep. Kümnendi vahetusel tegi oma esimesed lavastused Raivo Adlas – J. Švartsi „Punamütsike“ 1982, O. Lutsu „Suvi“ 1984. Aastatel 1977–1983 oli Vanemuise koosseisuline lavastaja Kaarin Raid – I. Drutse „Pühamast püham“ 1977 (peaosades intrigeeriv paar Tooming – Hermaküla), O. Antoni „Laudalüürika“ 1980. Muusikapoolel oli koosseisulise lavastajana tööl Ida Urbel, suurema osa muusikalavastuste taha oli aga kirjutatud Irdi või Kaidu nimi, vanemuislastest lavastas ka Kuno Otsus. Värvikaid rolle tegi 1970ndatel näitlejana Jaan Tooming (Tot L. Andrejevi „ Sina, kes sa saad kõrvakiile“ 1971, Lucifer I. Madachi „Inimese tragöödias“ 1971, Fajunin L. Leonovi „Vallutusretkes“ 1975), kellele sekundeeris näitlejana teine lavastaja Evald Hermaküla (Aadam „Inimese tragöödias“ 1971, Josef Kajetán Tyli „Strakonice torupillimängijas“ 1973 jt). Kümnendi vahetusel liitusid trupiga kolm noort andekat näitlejat – Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas ja Jüri Lumiste. Umbes poole „Vanemuise“ draamarepertuaarist moodustas eesti dramaturgia – nii uued eesti näidendid kui ka klassika ja instseneeringud. Eesti materjalide rohkuse ja juurdekasvu eest hoolitsemine oli teatrijuht Irdi Vanemuise-nägemuses ülioluline.

1974. aastal võttis Ülo Vilimaa Ida Urbelilt üle peaballettmeistri ameti.

1978. aastal oli tulekahju Vanemuise väikeses majas. Maja ootas pikka aega restaureerimist ning avati publikule uuesti alles 1990. aastal.

1983. aastal käis Vanemuine külalisetendustel ka Rootsis, Stockholmis anti kolm etendust – täissaalidele läksid „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Faehlmann“, kolmas – M. Gorki „Jegor Bulõtšov ja teised“ jäi aga suurema publikuhuvita.

Alates 1972. aastast oli Vanemuine kümnekonna aasta jooksul kõige vaadatum teater Eestis, publikurekord püstitati 1978–1981. aastal, kui teatrit käis vaatamas 256 000 inimest aastas. Oluline on siinjuures ära märkida, et meelelahutuslikku repertuaari lavastati teatris sel ajal väga vähe.

Nõukogude Liidust iseseisvasse Eestisse.[muuda | muuda lähteteksti]

1980ndaid tuntakse ühiskondlikus mõttes tagantjärele kui stagnatsiooniaastaid. Muutusi oli ka Vanemuises. 1976. aastal suri Epp Kaidu, 1983. aastal Ida Urbel, Jaan Tooming juhtis aastatel 1979-1983 Viljandi Ugalat ja tuli seejärel Vanemuisesse tagasi. Evald Hermaküla lahkus 1983. aastal Eesti Draamateatrisse. 1985. aastal lõpetas oma elutöö Vanemuises ka Kaarel Ird.

            1985. aastal sai Vanemuise uueks peanäitejuhiks Ago-Endrik Kerge, selles ametis oli ta kuni 1990. aastani. Teater oli heatasemeline ja publikut oli palju.

Ka peanäitejuht lisas sinna oma õnnestumised mitmes žanris: (A. H. Tammsaare/ A.-E. Kerge „Aeg tulla, aeg minna“ 1986, J. Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“, 1987; G. Rossini „Sevilla habemeajaja“ 1981; W. A. Mozarti „Figaro pulm“ 1983; R. Kangro „Ohver“ 1983). Silmapaistvaid lavastusi tegi Jaan Tooming: Čapeki „R.U.R.“ 1986, Orffi „Kuu“ 1986, Elioti „Mõrv katedraalis“ 1989, Ibseni „Metspart“ 1990, Duncani „Proov“ 1990, Priestley „Ma olen siin varem olnud“ 1991 jt. 1981. aastal tuli Vanemuise balletitruppi Vassili Medvedjev, kes asus tööle nii solisti kui lavastajana. Õnnestunud solistirollide kõrval lavastas ta ka S. Prokofjevi „Petja ja hundi“ 1982 ja F. Benoist’ / C. Pugni „Satanilla“ 1984. Kõrgvormis oli ka Ülo Vilimaa (L. Austeri „Tiina“, 1984; E. Kapi „Kalevipoeg“, 1985). 1987-1999 oli Vanemuise peadirigent Endel Nõgene. Solistidest paistsid silma Lehte Mark, Taisto Noor, Jassi Zahharov, Eve Randkivi, Rando Piho, Silvia Vestmann, Henn Pai, Vivian Kallaste, Evald Tordik, Tõnu Kattai jt.

            1990-1993 juhtis Vanemuise teatrit Linnar Priimägi, kes paistis silma põneva programmilisklassikalise repertuaarivalikuga (Goethe „Faust“, Wilde „Salome“, Camus „Caligula“ jt), ent samas läks teatriajalikku ka suurte vastasseisude ja konfliktide tekitajana teatri loomingulises kollektiivis. Ajalukku jääb ka tema hinnang teatrijuhina, et ooperiteater on Euroopas hääbuv nähtus.

            1994. aastal tuli teatri direktoriks Jaak Viller, koos temaga muutus ka teatri juhtimisskeem – tekkis kolm kunstilise juhi kohta: draamajuhina asus tööle Jüri Lumiste (1993-1999), balletijuhina jätkas Ülo Vilimaa (1974-1997) ja muusikajuhina Endel Nõgene (1987-1999). 1997. aastal sai teatri balletijuhiks Mare Tommingas. 1992. aastal lõi ta Vanemuise juurde oma tantsustuudio ning kasutas stuudiolasi ka oma lavastustes. Lavastusi: C. Orffi „Carmina Burana“ 1991, D. Farnshawe’i „African sanctus“/ Mercury ja Morani „Barcelona“ 1992, B. BartÓki „Imeline mandariin“ 1994, P. Tšaikovski „Pähklipureja“ 1994, „Mees La Manchast“ 1995. Tipprolle tantsisid Aivar Kallaste, Jelena Karpova, Oleg Titov.

            Vahepealsetel üleminekuaastatel (Eesti iseseisvumine, majanduslikult ebastabiilsed aastad) oli teatri olukord olnud keeruline – publikut oli vähe ja repertuaarivalik polnud kõige õnnestunum. 1994. aastast hakkas tee jälle ülesmäge minema. Draamatrupi tuumiku moodustasid sel perioodil Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Rain Simmul, Raine Loo, Herta Elviste, Lembit Eelmäe, Andres Dvinjaninov, Riho Kütsar. Draamapoolel hakkasid Jaan Toominga kõrval lavastama Ain Mäeots („Susi“ 1995; „Mägede iluduskuninganna“ 1999; „Pühak“ 2001; „Taarka“ 2005) ja Tiit Palu. Eriti võimsalt paistis sel perioodil silma külalislavastaja Mati Undi looming – „Iwona, Burgundia printsess“ 1994; „Taevane ja maine armastus“ 1995; „Hamlet“ 1997; „Laulatus“ 2000; „Meister ja Margarita“ 2000; „Kirsiaed“ 2001 jt. Õnnestunud lavastusi tegid teatris ka Mikk Mikiver – „Kaksteist vihast meest“ 1997; „Sõda ja rahu“ 1999; ooper „Tosca“ 1995 ja Finn Poulsen (Rootsi) –„Väikese onu saaga“ 1996; „Kaheteistkümnes öö“ 1998. Hilisematel aastatel on teatris käinud palju külalislavastajaid: Tiit Ojasoo („Verevennad“ 2001; „Roberto Zucco“ 2002; „Ruja“ 2008), Mart Koldits („Lendas üle käopesa“ 2004; „Hüppajad“ 2007), Hendrik Toompere jun. („Sada aastat…“ 2006).

            2003. aastal, kui teatrisaalid taas tühjenesid (põhjusi oli mitmeid – repertuaarivalik, aga ka muu meelelahutustööstuse aktiivne pealetung jms), tuli direktorina Vanemuisesse Aivar Mäe, kelle 2007. aastal vahetas välja Paavo Nõgene.

            Peadirigendid on uue aastatuhande algul tihti vahetunud: 1999-2004 Mihkel Kütson, 2004-2006 Hendrik Vestmann, 2006-2007 Toomas Vavilov, alates 2008 taas Mihkel Kütson. Aastatel 1993-2016 töötas teatris dirigendina Lauri Sirp. Ooperite, operettide ja kontsertide kõrval on Vanemuise püsirepertuaaris kinnistunud muusikalid. Ooperisolistidena on teinud silmapaistvaid rolle Karmen Puis, Alla Popova, Merle Jalakas, Taisto Noor, Atlan Karp, Märt Jakobson, Valentina Kremen. Palju on käinud ka külalissoliste ning külalislavastajaid (D. Bertman, I. Roga, A. Siegert, G. Malvius).

            1999-2006 juhtis Vanemuise draamapoolt Ain Mäeots, 2007, aastatel 2007- 2010 tegi seda tööd Sven Karja. Draamalavastajatena on neil aastatel teatris töötanud Ain Mäeots ja Robert Annus, hilisematel aastatel ka Tiit Palu, Andres Noormets ja Tanel Jonas. Näitlejatest on lavastusi teinud veel Jüri Lumiste ja Ott Sepp. Palju oli sel perioodil külalislavastajaid, nende hulgas nii välislavastajaid (Barrie Rutter Inglismaalt, Aljona Anohhina Venemaalt) kui ka Eesti huvitavamaid tegijaid (Uku Uusberg, Ingomar Vihmar, Hendrik Toompere jun). Sõnalavastustes on teinud meeldejäävaid rolle Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Merle Jääger, Jüri Lumiste, Riho Kütsar jt.

            Alates 2004. aastast on Vanemuise balletitrupp muutunud väga rahvusvaheliseks – kuna Eesti tantsukoolid Vanemuisele piisavalt tantsijaid koolitada ei suutnud, siis on teatri uksed avatud andekatele tantsijatele tervest maailmast. 2000ndatel aastatel on teatris lavastanud paljud külaliskoreograafid: Dmitri Harchenko, Rachid Tika, Matteo Moles, Mai Murdmaa, Toomas Edur, Stanislav Fečo, Vassili Medvedjev, Hugo Fanari, Saša Pepeljajev, Pär Isberg jt ning Mare Tommingas, Oleg Titov (vanemuislane aastani 2004), Ruslan Stepanov, Janek Savolainen ja Silas Stubbs.

           Alates 2011. aastast on Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi, teatrijuhiks sai 2013. aastal Toomas Peterson ja teatri draamapoolt asus samal aastal juhtima Tiit Palu. Balletijuhina jätkab Mare Tommingas.

2017. aasta seisuga on teatril 3 statsionaarset mängupaika (Vanemuise suur ja väike maja ning Sadamateater), lisaks antakse kõige väiksematele vaatajatele järjepidevalt etendusi Teatri Kodus.

Teatris töötab 2017. aasta seisuga 363 inimest. Vanemuisel on 67-liikmeline sümfooniaorkester, 9-liikmeline solistide koosseis, 22-liikmeline draamatrupp, 33-liikmeline balletitrupp ning 33-liikmeline ooperikoor. Vanemuine on jätkuvalt üks Eesti enamkülastatud teatreid, aastal 2016 oli teatril 161 647 külastajat.  

Nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemuise väike maja
  • 1870: lauluseltsis Vanemuine alustati teatritegevust
  • 1878–1903: nn. August Wiera Vanemuine (kujunes poolkutseliseks teatriks, pandi alus ka muusikateatrile)
  • 1906–40: (kutseline) Vanemuise Teater
  • 1941–44: Teater Vanemuine
  • 1944–54: Riiklik Teater Vanemuine
  • 1954–55: Riiklik ooperi- ja draamateater Vanemuine
  • 1955–56: Riiklik ooperi-, balleti-, muusikalise komöödia ja draamateater Vanemuine
  • 1956 november: Eesti NSV Riiklik Teater Vanemuine
  • 1956–66: Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Teater Vanemuine
  • 1966–89: Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Teater Vanemuine
  • 1989–tänapäev: Teater Vanemuine

[2]

Teatrihooned[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemuisel on kolm teatrihoonet. 1967. aastal valminud Vanemuise suur maja asub Tartu südames ja mahutab 700 pealtvaatajat. Suurest majast 1,2 km edelasse jääb 440-kohalise teatrisaaliga Vanemuise väike maja, mis ehitati aastatel 1914–1918. Hoone põles sügisel 1978 ning taastati alles 1990. aastaks. Alates 2001. aastast on mängupaigana kasutusel Emajõe kaldal asuv Sadamateater.[3]

1998. aastani kuulus teatrile ka 1970. aastal ehitatud Vanemuise Kontserdimaja.[4]

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal toimus teatris kokku 526 etendust ja kontserti. Neid külastas 184 014 inimest. Lisaks korraldati noortetöö raames 195 üritust 10 213 külastajaga. Seega oli 2011. aastal Vanemuisel 6866 külastajat rohkem kui aastal 2010.[5]

Vanemuise külastajaid 2008–2011[5]
Žanr 2008 2009 2010 2011
Ballett 18 991 14 687 11 046 9 133
Draama 74 210 57 569 55 001 65 729
Lastelavastused 27 475 37 117 46 899 18 076
Muusikal 37 230 31 335 40 563 63 131
Ooper 16 961 13 569 7 519 10 934

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Paavo Nõgene valiti Vanemuise uueks juhiks" Postimees, 31. mai 2006
  2. Mattisen, Tiina; Pilliroog, Ene; Põldmäe, Mall (2007). Eesti muusika biograafiline leksikon, 2. köide 2. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. p. 600. ISBN 978-9985-70-299-4. 
  3. Teatrimajad. Vanemuine. Kasutatud 15.06.2009
  4. EE 12. kd, lk 647
  5. 5,0 5,1 Raimu Hanson: "Mis paistab Vanemuise teatrist läbi statistika" Postimees, 26. jaanuar 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]