Amalie Konsa

Allikas: Vikipeedia

Amalie-Luise Konsa (õieti ka Amalie-Luise Konts, lavanimega Brigitta; 10. märts 1873 Raadi vald, Tartu maakond19. juuli 1949 Tartu) oli Vanemuise näitlejanna. Teda on nimetatud eesti teatri vanaemaks. 1886. aastal alustas Amalie Konsa laulmist Vanemuise Seltsi lavakooris, hiljem sai temast juba näitleja. Ta mängis Vanemuises aastatel 1906–1949 (mõningate vaheaegadega). Ta näitles nii Wiera kui ka Menningu trupis.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Amalie Konsa sündis Tartus 21. märtsil 1873. aastal lasterikkasse perekonda. Tema isa oli tööline. Ema oli rahvuselt leedulanna. Konsa sai hariduse Tartu Jaani kiriku algkoolis, see jäi ka tema ainsaks koolihariduseks. Kirjandust ta ei lugenud, ühtegi võõrkeelt ei vallanud. Vene keelest näiteks teadis ta ainult kahte sõna.

Amalie Konsa oli põline tartlane ja elas enamasti linna agulites. Ta oli vallasema, sest lapse isa, Paul Fuchs, ei abiellunud temaga, vaid jättis lapse eest hoolitsemise ainuüksi ema kanda, kuigi ise omas korralikku sissetulekut – ta oli ameti poolest kohtukirjutaja. Kuigi tookordse moraalimõiste järgi vajutas selline olukord tütarlapsele teatud määral häbipitseri, kandis Konsa oma saatust kangelaslikult – kõige kiuste kasvatas ta oma poja üksi üles ning võimaldas talle ka kõrgema hariduse. Hiljem ta Paul Fuchsiga siiski abiellus. Viimane oli oma pillava ja prassiva eluviisi tõttu sattunud vaestemajja ja nähes Konsa korralikku elamist-olemist, hakanud talle jälle lähenemiskatseid tegema. Kui Paul siis talle ametliku abiellumisettepaneku tegi, võttis Konsa selle ka kohe vastu, kuid ainult selleks, et pojal oleks ametlik isa.[1]

Juba 1886. aastal (13-aastaselt) liitus Amalie Konsa Vanemuise Seltsi kooriga. Näitlejana debüteeris aga alles 1895. aastal August Wiera trupis, kui ühel suvepeol mängiti Tallinna autori A. Hamanni algupärandit "Kaks kosilast". Kuna näitelaval esinemist peeti tollal ühiskondlikult alaväärtuslikuks tegevuseks, siis võeti halvustamise kaitseks endale varjunimi. Amalie Konsa võttis endale varjunimeks Brigitta.

1903. aastal juhtus aga õnnetus – senine seltsimaja põles maha. Teatritegevus langes seejärel varjusurma, sest kogu energia ja kapital oli suunatud uue teatrimaja ehitamisse. Wiera trupp tegutses mõnevõrra edasi, andes suvel seltsi aias üksikuid etendusi, kuid peagi pudenes laiali.

1906. aasta sügisel moodustatud kutselisse draamatruppi pääsesid Wiera trupi asja-armastajatest vaid Amalie Konsa, Leopold Hansen ja Karl Triipus. Kalju Haan kirjutab: ""Vanemuise" kutseliseks muutumisel oli Amalie Konsa veendunud, et teda kui vähese haridusega inimest sinna ei vajata. Ent ometi tuli kutsekiri K. Menningult ja kohe ülesandega – ilmuda "Tuulte pöörises" proovile. Avaetenduse Anu järel tuli tihedas rivis hulk erinevaid rolle – "Bartel Turaseri" Albine, "Kasvataja Flachsmanni" proua Riesendahl, "Jäämineku" proua von Sovinska jne. Päikeselisele ja südamlikule Amalie Konsale lähenes K. Menning tema loomuldasa, isegi hellitavalt. A. Konsa koolitajaiks said suuresti tema enda eluvõitlus ja see keskkond, kus ta seda võitlust pidas. Ta memmed, kadakatantad ja tõusikuprouad olid elust nähtud. Neid rolle tuli tal kõige enam mängida."[2]

1926. aastal tähistas Amalie Konsa esimese kutselise näitlejana Eestis oma lavategevuse uhket 40-aastast juubelit.

Aastal 1927 osales ta filmis "Noored kotkad".

Kuid juba samal aastal sunniti ta teatrist enneaegselt lahkuma. Ta pidi saama hakkama kultuurkapitali nigela pensioniga, millele teenis väikest lisa Tartu Sõdurite Kodu trupis esinemise eest. Ühel suvel hankis ta linnalt paadiga üle jõe vedamise loa. E. Türk meenutab: "Olgu ilm milline tahes, istus ta hommikust õhtuni linna serval Oa tänava otsa kohal jõe kaldal ja kasseeris sendikesi, kuna tema abiline soovijaid paadiga üle vedas."[3]

Mõnda aega elas ta oma poja juures Sindis, aga lootis siiski edasi, et ühel päeval kutsutakse ta teatrisse tagasi. 1944. aastal tegigi seda Kaarel Ird. Vanemuisest oli selleks ajaks saanud juba nõukogude teater.

Vanemuises mängis Amalie Konsa kuni oma ootamatu surmani 1949. aasta 19. juulil – abimajandis toimunud peolt tagasi tulles toimus avarii, mis nõudis temalt elu.

Ta maeti Tartu Maarja (Raadi) kalmistule A. Wiera ja K. Menningu kalmude lähikonda. Marmortahvlile kirjutati: "See on mu emake, see on mu kullake".

Amalie Konsa viimane elukoht (Ülikooli 11) on tähistatud portreereljeefiga pronksist mälestustahvliga, mille autor on E. Rebane.

Rollid[muuda | muuda lähteteksti]

Wiera trupis hiilgas Amalie Konsa kõige enam laulumängude peaosades: näiteks Tiinana "Ilumäe piimatüdrukus" ja Nõmmelillena "Corneville'i kellades".

Hiljem kehastas ta laval peamiselt emasid ja vanaemasid. Nendes avaldus kogu tema anne täies jõus. E. Türk meenutab: "Mida lihtsam oli näidendis autori poolt loodud ema kuju, seda sügavamalt Konsa seda haaras."[4]

Kõige eredamalt mäletavad Konsa kaasaegsed kaht tema rolli.

Esimene nendest on H. Heijermansi näidendi "Lootus õnnistuse peale" Kniertje. "Lausa vapustavalt mõjus A. Konsa tummstseen näidendi lõpus. Kniertje saab laevakontoris teada oma teise poja hukkumisest merel laevaõnnetuse tagajärjel. Nähes õnnetut Kniertjet, püüab laevaomanik Boss, kes teenis vana laeva põhjaminekult soliidse kindlustussumma, teda lohutada: patsub julgustavalt õlale ja teatab, et Kniertje võib laupäeval Bosside korterit koristama tulla. Bossi proua on aga nii armuline, et annab eidekesele kahe kaotatud poja eest paar lõunast üle jäänud külma kotletti."[5] Ja E. Türk lisab : "Ning siis algas meie andeka teatrivanaema suurstseen. Hoides kausikest kramplikult värisevate käte vahel, tõusis ta aeglaselt-aeglaselt püsti, seisatas tükk aega näoga publiku poole – ei mingit miimikat, nägu kui tardunud surimask... siis hakkas pikka-pikka välisukse poole minema. Sinnani oli ainult 3–4 meetrit, kuid selle distantsi läbimine kestis ligi 2 minutit. Nii saalis, laval kui ka lava taga valitses surmvaikus... Oli tunda nagu igaviku hõngu... Kogu stseeni kohal aga hõljus terav süüdistus sotsiaalse ülekohtu vastu..."[6]

Teine mälestusväärne roll on Kitzbergi "Libahundi" vanaema. "Tema vanaema oli orjuse viletsuses ja alandustes kivistunud ning nürinenud. Pimeda kustunud pilk nägi kaugele nii minevikku kui ka tulevikku. Imelise monotoonse häälega filosofeeris ta elutarkusi. "Ei ole midagi uut, kõik kordub siin maailmas.""[7]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 118–119
  2. Haan, Kalju 1987: Karl Menning ja teater "Vanemuine". Eesti Raamat, Tallinn. lk 205
  3. Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 121–122
  4. Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 120
  5. Kask, Karin 1970: Teatritegijad, alustajad : Eesti teatrilugu, [lõpmatus] – 1917". Eesti Raamat, Tallinn. lk 157
  6. Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 121
  7. Kask, Karin 1970: Teatritegijad, alustajad : Eesti teatrilugu, [lõpmatus] – 1917". Eesti Raamat, Tallinn. lk 158

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]