Vanemuise vana teatrimaja

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vanemuise esifassaad 1916

Vanemuise vana teatrimaja oli juugendstiilis 1906. aastal valminud, kuid teises maailmasõjas hävinud Vanemuise seltsi ja teatri peahoone, mis paiknes aadressil Aia 6 (praegune Vanemuise 6). Selle kohal paikneb tänapäeval uus, modernistlikus stiilis Vanemuise teatri- ja kontserdimaja.

Ajalooline taust ja saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esindusliku teatrihoone rajamise mõte Tartu linna hakkas eesti seltskonnas idanema juba 1902. aastal. Sama aasta sügisel otsustati „Vanemuise“ seltsi koosolekul asuda ümber ehitama seltsi maja, mis toona asus Jaama tänaval, – eelkõige peeti selle all silmas uue ja kaasaegsema teatrisaali ehitamist. Küll aga toimus ootamatu pööre kui 1903. aasta 19. juulil Jaama tänava seltsimaja maha põles. Kohe valiti uue Vanemuise maja ehitamiseks vastav ehituskomisjon, mille liikmeteks said Jaan Tõnisson, Karl Eduard Sööt ja August Kitzberg. Hiljem 1904. aastal tõusid selles komisjonis juhtivatele kohtadele Oskar Rütli ja Karl Menning. Teatrimajale otsustati leida senisest suurem ja otstarbekam paik ning valik langes krundile aadressil Aia 6.[1] August Gailit meenutab, et krundi ostuks saadi lisaraha heategevuslike pidude tuludest, korjandustest ning toetustest eesti ettevõtetelt ja rahaasutustelt. Väga oluliseks tähiseks kogu Vanemuise teatri- ja seltsimaja ehitusele oli ka end aastaid Berliinis ja teistes suuremates saksa linnades täiendanud K. Menningu nimetamine Vanemuise teatri ja seltsi juhiks 1904. aastal, kellest hiljem kujunes Vanemuise teatri loomingulise poole ülesehitaja ning ühtlasi peamine eesti kutselisele teatrile aluse panija.[2]

Kui esialgu oli komisjonil plaan paluda hoone projekteerida Peterburi Kunstiakadeemia professoril Aleksandr Poleštšukil, siis lõpuks otsustati anda ülesanne K. Menningu initsiatiivil hoopis soome arhitektile Armas Lindgrenile. 1905. aasta märtsis kiideti Lindgreni plaanid heaks ning kuigi ehitusplatsil olid tööd alanud juba sama aasta jaanuaris, jõuti hoone enda rajamiseni alles pärast plaanide kinnitamist 1905. aasta hiliskevadel, kusjuures nurgakivi pandi 15. mail. Kohe alguses oldi seisukohal, et „Vanemuise“ selts võtab kogu ehitusliku poole enda peale ning ehitusmeistriks palgati Riiast läti päritolu Aleksander Kley.[1] Hoone ehitamiseks kulus ligi 1 365 000 telliskivi, mille kogusummaks kujunes umbkaudu 11 000 – 13 000 rubla, mida peeti üsnagi odavaks hinnaks[3]. Kokku kulus kogu hoone loomiseks ligi 100 000 rubla[1]. Viimistlustööd kestsid kuni 1906. aasta augustini ning 12. augustil samal aastal hoone ka pidulikult avati, kusjuures Vanemuise uue hoone pühitses sisse elatanud ärkamisaja suurkuju Jakob Hurt[4]. Viimases järgus valmis Vanemuise maja kõrvale ka aed, mis avati 1907. aastal ning mille kujundas juba teatri uus kunstiline juht K. Menning[1].

Eksterjöör ja interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemuise vana teatrisaal 20. sajandi alguses

Kuigi A. Lindgreni originaalprojekte Vanemuise seltsimajast pole õnnestunud arhiividest leida, saame hoone kirjeldamisel lähtuda vaid kaasaegsetest fotodest, A. Lindgreni fassaadikavanditest ja insener Georg Hellati lihtsustatud detailplaneeringu koopiatest[1]. Hoone plaanis torkab silma, et tegu polnud rangelt teatriliku lahendusega – tegu oli nii teatri kui ka seltsimajaga. Nii näiteks kuulus terve hoone kolmas korrus seltsi raamatukogule ja muuseumile. Samas arhitektuurselt oli tegu moodsa ning nooreestlasliku rahvuskäsitlusega euroopaliku hoonega, mille juures oli eriliselt silmatorkav selle kogu külje ulatuses suurte akendega kaetud ja uudsete trepikojaümbrustega ümbrusele avatud aiapoolne ehk kirdepoolne külg. Maja otsaküljes Aia tänaval peasissepääsu kõrval oli kaks jõulist poolümarat erkerit ning selle kohal massiivne kaar – moodne ja äärmiselt juugendlik element. Kogu hoone fassaad dekoreeriti rahvusromantiliste elementidega, mille autoriks oli skulptor Ferdinand Goldberg, kusjuures esifassaadil leidis oma koha ka Vanemuise enda reljeef.[5]

Interjööris oli suurim tähelepanu koondunud hoone teisele korrusele, kus paiknes monumentaalsete akendega suur, ligi 900-kohaline teatrisaal.[5] Hoone esimesel korrusel aga paiknesid ümarakendega garderoob, sopilise võlvitud laega einelauaruum, keeglisaal, piljardisaal ja seltsi eestseisuse toad. Korduva elemendina kasutati kogu hoones voolavuse rõhutamiseks rippvalgustite ridu ja kvadraadimotiivi ornamentikas: taas äärmiselt juugendlik võte. Samas art nouveau stiilis peatrepi käsipuude otstes moodustusid postamendid, mille peal paiknesid August Weizenbergi skulptuurid „Koit“ ja „Hämarik“. Trepikäiku ääristas geomeetrilises juugendvormis sepisvõre. Peasaali kõrval oli teise ehk peakorruse kaunimaks paigaks nn roheline ehk väike saal. Selle aknaid kaunistasid värvilised vitraažid, kogu ruum tervikuna oli värvitud eri tooni rohelistes – alates helerohelisest kuni mürkroheliseni – ning karniis oli kaunistatud maalitud juugendliku ornamentikaga.[1]

Järellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemuine pärast juurdeehitust 1939. aastal

1939. aastal avas president Konstantin Päts Arnold Matteuse projekti järgi valminud Vanemuise teatri lisaehitise ja selle juurde kuuluva uue teatrisaali, mida peeti toona Baltimaade moodsaimaks. Vana teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. 1944. aasta augusti lõpul hävis sõjategevuse käigus tekkinud põlengus kogu Vanemuise teatrihoone. Kuigi teatrist alles jäänud varemed olid väga heas seisukorras ja teatri oleks saanud taastada – vastava projekti koostasid arhitektid A. Matteus ja Nikolai Kusmin juba 1948. aastaks –, siis ehitusvõimaluste puudumise tõttu jäi see mõte katki. Uuesti kerkis Vanemuise taastamise mõte esile 1956. aastal, ent siiski püsisid varemed omal kohal kuni 1959. aastani, mil need lammutati ning uue hoone nurgakivi pandi 18. septembril 1960. Uue teatrihoone loomisel oli suur sõna toonasel peanäitejuhil Kaarel Irdil, kes soovis saada peatselt loodavasse teatrimajja tunduvalt rohkem istekohti kui seda oli olnud vanas teatrihoones. Dokumentaalselt pole aga tagantjärele enam võimalik tõestada, kas vana teatrihoone varemete lammutamine sündis kommunistliku partei keskkomitee korraldusel või hoopis Kaarel Irdi soovil. Vanemuise teatri uus peahoone valmis kahes järgus: 1967. aasta lõpul avati 698-kohaline teatrisaal ning 1970. aasta augustis – Vanemuise kutselise teatri 100. aastapäevaks – valmis ka moodne 842-kohalise kontserdisaal.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 M. Siilivask (2006). Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Greif. Lk 254–260.
  2. A. Adson (1958). Teatriraamat. Stockholm: Vaba Eesti. Lk 50–51.
  3. L. Hansen (1960). Vanemuise radadelt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 66.
  4. H. Palamets (2003). 182. Tallinn: Kleio. Lk Lugusid toonasest Tartust.
  5. 5,0 5,1 K. Hallas-Murula (2005). Soome-Eesti: sajand arhitektuurisuhteid. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 28–29.
  6. E. Kampus (2019). Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest. Tallinn: Eesti Teatriliit. Lk 134, 193, 199.