Aleksander Eller

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib skulptorist; vaimuliku kohta vaata artiklit Aleksander Eller (vaimulik).

Aleksander Eller
Sünniaeg 23. veebruar 1891
Sünnikoht Tartu
Surmaaeg 26. november 1971
Surmakoht Tartu
Rahvus eestlane
Tegevusala skulptor
Kunsti õppinud Berliini Kunstiakadeemia

Aleksander Eller (23. veebruar 1891 Tartu26. november 1971 Tartu) oli eesti skulptor.

Aleksander Eller sündis Tartus vürtspoodniku pere neljanda lapsena. Ta mängis hästi tšellot ja laulis (kõik tema neli õde-venda lõpetasid Peterburi Konservatooriumi), kuid lapsepõlves põetud kurguhaigus ei lasknud tal laulmisega tõsisemalt tegeleda. Küll aga hakkas ta mänguasjapoodnikust onu Gustavi eeskujul voolima ja korraldas juba gümnaasiumis oma teoste näituse.[1] Üldhariduse omandas Eller Aleksandri Gümnaasiumis Tartus. Aastatel 19131917 õppis ta Kaubandus-Tööstuse Instituudis Peterburis, kus tutvus ta 1917. aasta paiku skulptor Voldemar Mellikuga, kelle soovitusel läks 1921. aastal koos abikaasa Leidaga Berliini, kus astus Berliini Kunstiakadeemiasse skulptuuri õppima.[1] Tema õpetajaks oli Ludwig Manzel. 1926 sõitsid Ellerid Pariisi, kus Aleksander õppis vabaakadeemiates, sh Académie de la Grande Chaumière's. Täiendas end 1926–1927 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Viinis ja Roomas, reisis veel Budapestis, Napolis, Firenzes ja Veneetsias.

1927. aastal pöördus Eller tagasi kodumaale ning oli aastatel 1927–1940 ja alates 1954. aastast Tartus vabakunstnik. Aastatel 19411944 oli ta Vanemuise teatri direktor ja 1944 Lõuna-Eesti Tarbekunsti Keskuse juhataja.[1]

Arreteeriti NKVD poolt 1945. Aastatel 19461949 oli ta Tjumeni oblastis asumisel. Seal elades juhatas ta Salehardis segakoori.

Aastatel 1925–1928 Eesti Kunstnikkude Liidu liige, aastast 1930 kunstiühingu Pallas liige, aastast 1956 Kunstnike Liidu liige.

Aleksander Eller on maetud Tartu Raadi (Maarja ja Peetri) kalmistule.[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Eller oli helilooja Heino Elleri vend ja kunstiajaloolase Mart-Ivo Elleri isa.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Meesfiguur "Kaubandus" (valminud 1936). Tunnistatud kultuurimälestiseks
Naisfiguur "Põllumajandus" (valminud 1936). Tunnistatud kultuurimälestiseks

Aleksander Eller alustas kunstinäitustel esinemist 1926. aastal ümarplastiliste figuuride ja portreedega. Edaspidi lõi ta neid aga harva ning tema kujutamisviis võttis pigem rangema ja asjalikuma suuna. Juba õpinguajal hakkas Ellerit huvitama reljeef, millesse ta edasise tegevuse käigus aina rohkem süvenes ja mis tema loomingus esikohale nihkus. Tema loomingus on seega oluline roll tasakaaluka ja range vormiga portreereljeefil.[3] K. Leberechti (1930) ja Juhan Simmi (1960) portreereljeef, reljeefid "Põllumajandus" ja "Tööstus" (1936; endise pangahoone, praeguse Haridus- ja Teadusministeeriumi hoone vestibüülis Tartus), K. Neumani perekonna hauasammas (1936) Tartu Pauluse kalmistul ja S. Aaslava perekonna hauasammas (1958) Tartu Raadi kalmistul,[3] Miina Härma hauamonument Tartu Raadi kalmistul. Kujutis on tavaliselt paigutatud neutraalselt siledale foonile, ilma ruumisügavust taotlemata. Vorm on natuurilähedane ja detailne, terviklikkuse huvides aga mõõdukalt lihtsustatud. Olulist osa teose üldmeeleolu loomisel omab klassikaliselt selgejooneline kontuur.

1935. aastal valmistas Aleksander Eller Tartu seltskonna kingitusena Riigikohtule Tartust Tallinna kolimise puhul skulptuuri "Justitia", mis pandi üles Tallinna Riigikohtu hoonesse.[4] Skulptuur valmis ühest suurest Veriora lähedalt toodud maakivist.[4] Tänapäeval asub teos Eesti Kunstimuuseumi kogus.[5]

Aleksander Elleri loodud on Tõrva Vabadussõja mälestussammas Tõrva ühisgümnaasiumi ees. Esmaavamine toimus 14. oktoobril 1928, avas teedeminister August Kerem. Mälestussammas purustati 20. septembril 1940, taasavati 23. juunil 1990.[6] Monumendil on kujutatud sõdurit Vabadussõja alguspäevade riietuses, võitluse lõpu tähistamiseks langetatud mõõgaga.

Ta on kavandanud ka Põlva Vabadussõja mälestussamba.

Viljakas oli Eller ka hauamonumentide loojana. Tema valmistatud hauasambaid leidub kõige rohkem Tartus (perekond Neumanni hauamonument Ropka-Tamme ehk Pauluse kalmistul 1936, perekond Reinholdi hauasammas Raadi kalmistul 1940, professor Aaslavi hauasammas sealsamas 1958). Tavaliselt kasutas ta hauamonumendiks nelinurkset graniidist püsttahukat, mille poleeritud esiküljele raius leinava naisfiguuri, mõnikord on selle asemel lahkunu pronksist portreereljeef.

Tema loodud on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument Rakveres.

Ta oli Tartu Vabadussõja mälestussamba ehitustööde üldjuhataja.[7]

Lisaks kunstilistele saavutustele oli Aleksander Eller ka suurepärane organisaator. Tema lõi kaasa Pallase õuele kunstnike ateljeede rajamises, Tartu Kunstimuuseumi loomises ja Tartu Kunstnike Majale aluse panemises.[1]

Tema esimene isikunäitus toimus 1971. aastal Tartu Kunstimuuseumis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Reet Mark, Eller küll, aga mitte muusik, Sirp, 22.02.1991
  2. Aleksander Elleri (1891–1971) haud
  3. 3,0 3,1 ENE, kd 2.
  4. 4,0 4,1 4,2 Justitia raiub kujur A. Eller. Uus Sõna, 20. juuni 1935.
  5. 5,0 5,1 Põlvitav mees (Justitia)
  6. 6,0 6,1 Vabadussambad Viljandimaal
  7. 7,0 7,1 Postimees, 11. september 1932, nr 213, lk 1.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]