M4 Sherman

Allikas: Vikipeedia

M4 Sherman

M4 Sherman.

M4 Shermani tehnilised andmed
Pikkus 5,84 m
Laius 2,62  m
Kõrgus 2.74  m
Kaal 30,3  t
Kiirus maastikul 40-48 km/h
Käiguvaru maanteel 193 km
Suurtükk 75mm M3;

105mm M4 haubits; 76mm M1; Ordnance QF 17-pounder (Briti Firefly versioonis)

Kuulipildujad 2X .30 cal, 1X.50 cal
6250 .30 cal
Soomus Kere esikülg:

51mm 56° nurga all (varasemad mudelid) 63mm 47° nurga all (hilisemad mudelid Kere küljed: 38mm Kere tagakülg: 38mm Torni esikülg: 76mm 30° nurga all 51mm kahurikilp Torni küljed: 51mm Torni tagakülg: 38 mm

Mootor Continental R975 (M4, M4A1), GM 6046 Twin Diesel (M4A2), Ford GAA V8 (M4A3), Chrysler A57 Multibank (M4A4)
Mootori võimsus 400 hj (R975)

410 hj (GM 6046) 500 hj (GAA V8) 425 hj (A57) hj

Meeskond 5 inimest
M4A4 cutaway.svg

M4 Sherman oli Ameerika Ühendriikide, Teise maailmasõja aegne keskmine tank. Põhines USA keskmisel tankil M3 Lee. Neid tanke valmistati sõja jooksul üle 50 000 masina ja tootmise käigus täiustati disaini pidevalt. Lisaks kasutati Shermani veermiku mitmete erisõidukite valmistamiseks, muuhulgas tankihävitajate ja liikursuurtükide. Üks-ühele võttes jäid Shermanid võimsamatele saksa tankidele tehniliselt alla, kuid nende eelis seisnes suures toodangus. Pärast Teist maailmasõda kasutati seda tanki veel Korea sõjas ja erinevate riikide kodusõdades. Paljud riigid kasutasid Sherman tüüpi tanke veel kuni 20. sajandi lõpuni treening- või isegi lahingtankidena.

Pärast Teist maailmasõda jättis Ameerika armee tankid veel teenistusse ning need võtsid osa veel ka Korea sõjast. Hiljem vahetas armee Shermanid välja uuemate Patton tüüpi tankide vastu. Liigsed Shermanid müüdi aga paljudele USA liitlastele üle maailma.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

USA tankid sõja alguses[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe maailmasõja vahel oli USA Armee väike ja halvasti varustatud. See kehtis eriti tankide kohta, mille arendamiseks puudusid nii rahalised vahendid kui ka ülemjuhatuse huvi. Kui 1939. aastal Euroopas sõda puhkes, oli USA armee kõige moodsam tank M2 keskmine tank. Sellel oli tornis 37mm kahur ja kuni üheksa kuulipildujat. Neist kuulipildujatest üks paiknes tornis kahuri kõrval, kaks tükki kere esiosas, kus neid sai liigutada ainult üles ja alla ning nende sihtimiseks pidi tervet tanki pöörama ja neli tükki kandilistes sponsoonides kere külje peal. Lisaks sellele võis paigutada kaks kuulipildujat katusele. 1940. aasta sündmuste valguses sai kiiresti selgeks, et sellisest relvastusest ei piisa. Pikemas plaanis oli tarvis ehitada keskmine tank 75mm kahuriga pöörlevas tornis, kuid sellega läks aega. Seega ehitati 1940 aasta lõpupoole keskmine tank M3. See kasutas M2 töökindlat käiguosa, aga selle relvastus ja soomus olid kõvasti paranenud. Lisaks 37mm kahurile tornis oli sellel veel 75mm kahur paremal käel sponsoonis. Esimesena kasutasid M3 lahingus Britid, kes andsid sellele nime Lee, USA kodusõja kindrali järgi. Briti modiifitseeritud torniga versioon sai nime Grant. Britid olid sellega rahul. Siiski oli 75mm pearelva paigutus sponsoonis vähem kui ideaalne ning M3 oligi loodud ainult kohatäitjana, kuni oli võimalik toota piisavalt suur torn, et mahutada 75mm kahur. 1941 aasta lõpuks saigi valmis keskmine tank 75mm kahuriga pöördtornis. Selle tähistuseks sai M4, britid andsid sellele nime Sherman.

1. põlvkonna Shermani disain[muuda | muuda lähteteksti]

Niinimetatud 1. põlvkonna Shermani tankid, mis läksid tootmisesse 1942. aasta alguses ja mida kasutati esimest korda lahingus 1942. aasta sügisel, olid oma aja kohta vägagi arenenud tankid. Kere esiküljel oli 51mm soomust, mis paiknes 56° nurga all, mistõttu soomuse efektiivne paksus oli ≈ 80mm, mis pakkus päris head kaitset saksa 37 ja 50mm kahurite vastu. Kere eesosas vasakul paiknes juhi iste. Kohe tema peakohal oli luuk. Tanki esiküljel olid väikesed kühmud kohtades, kus juhi ja kuulipilduri luugid paiknesid. Juht võis sõita nii avatud luugiga, hoides pead luugist väljas või kinnise luugiga. Sellisel juhul oli tema ainus võimalus välja näha läbi periskoobi, mis paiknes luugi küljes. Juhist paremal paiknes käigukast ja kere paremas otsas istus kuulipildur/abijuht. Tema peamiseks ülesandeks oli tulistada 7.62mm Browning M1919 kuulipildujast, mis paiknes kere esisoomuses ja mida sai pöörata ainult piiratud määral. Just sellel kohal alustasid tavaliselt uued tankistid, sest seal ei olnud vaja palju väljaõpet. Kere tagaosas paiknes mootor.

Üks Shermani suuri eeliseid oli selle tornirõnga suur diameeter, 175cm, mis võimaldas tanki relvastada võimasamate kahuritega. Tornis paiknesid kolm meeskonnaliiget: komandör, sihtur ja laadur. Komandör oli torni tagumises osas paremal. Tema ees oli sihtur, vasakul pool kahur ja tema seljataga oli raadio. Komandöril oli kahepoolne ümmargune luuk, mille sees paiknes periskoop. Tema juures paiknes 12.7mm kuulipilduja.Sellega tulistamiseks tuli seista püsti tanki tagaosa peal. Komandöri ees istus sihtur, kelle ülesandeks oli kahuriga tulistada. Päästikud nii kahuri kui ka sellega kõrvuti paikneva kuulipilduja jaoks paiknesid pedaalidena tema jalgade juures. Tema ees olid käepidemed torni manuaalseks ja hüdrauliliseks või elektriliseks pööramiseks ning kahuri tõstmiseks ja langetamiseks. Shermanil oli ka vertikaalne stabiliseerimissüsteem, mis võimaldas tanki liikumise ajal kahuril samasse kohta jäänud. See oli oma aja kohta väga uuenduslik süsteem, mida aga tihti meeskonnaliikmed ei osanud kasutada. Shermani üheks suureks eeliseks oli selle tulejuhtimissüsteem. Enamikes tankides oli sihturil ainult teleskoopsihik, millega oli tal väga piiratud vaateväli. Selle tõttu pidi komandör sihturi sihtmärgini juhatama, mis võttis aega. Shermanil oli sihturil periskoopsihik, mis paikne torni katusel ja pakkus talle laia vaatevälja, mis tegi sihtmärgi leidmise lihtsamaks. Esimestel Shermanitel teleskoopsihikut ei olnudki. Laadur paiknes torni vasakus osas. Varajastel Shermanitel puudus laaduri luuk, seega laadur pidi minema ümber kahuri ja ootama, et komandör ja sihtur läbi komandöri luugi välja läheksid.

1.5. põlvkonna Sherman[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aasta suvel hakkasid ilmuma nn. 1.5. põlvkonna tankid, millel olid parandatud mitmed varasemad puudujäägid. Kahurile lisati teleskoopsihik. Selleks tuli muuta Shermani M34 kahurikilpi muuta laiemaks. Selle tähistuseks sai M34A1. Samuti oli Shermanitel probleeme laskemoonaga: osa laskemoonast paiknes lahtiselt torniplatvormis. Vaenlase mürsud, mis läbistasid tanki soomuse, võisid väga lihtsalt neid mürske tabada, need põlema süüdata, põhjustades katastroofilise laskemoonaplahvatuse. Need mürsud eemaldati ja samuti paigutati tanki külgedele, laskemoona kohale, lisasoomust. Tankidele lisati ka laaduri luuk. Sellised tankid võitlesid 1943.-1944. aastal Itaalias ning need moodustasid Ameerika ja Briti vägede tuumiku enne 1944. aasta Normandia dessanti. Üldiselt jäi relvastus ja soomus siiski samaks.

Relvastuse parandamine[muuda | muuda lähteteksti]

Shermanit on peetud alarelvastatuks, sest selle 75mm kahur ei saanud vastu võimasamatele saksa tankidele, nagu Tiger ja Panther. On väidetud, et USA armee kandis 1944. aasta suvel Normandias liiga suuri kaotusi, sest vägedele ei olnud antud 76mm kahuriga tanke. 76mm kahuril oli palju pikem toru kui 75mm, mis andis selle mürskudele suurema algkiiruse ja parema soomusläbistavuse. Plaanid Shermanile tankitõrjerelva andmiseks olid alanud juba enne kui Tiger ja Panther lahinguväljale ilmusid (vastavalt 1942. aasta september ja 1943. aasta juuli). Alguses oli plaan relvastada tank 3-tollise (76,2 mm) tankitõrjekahuriga, mida kasutati M10 tankihävitajas. See oli aga liiga suur, et Shermani torni ära mahtuda, nii et tuli leida uus relv. 1942. aasta suveks oli valmis saanud uus relv: 76mm M1. 3-tolli ja 76mm on küll täpselt sama kaliiber, aga nad kasutasid erinevat laskemoona ja segaduse vältimiseks kasutati erinevaid nimesid. 76mm M1 paigutati Shermani torni, kuid USA armee soomusvägi polnud sellega rahul. Nad leidsid, et tornis oli liiga kitsas, et meeskond saaks efektiivselt töötada. 1943. aasta kevadel alags M4E6 programm: Shermanile pandi peale torn T23 keskmise tanki prototüübilt ja sinna paigutati 76mm kahur. Neid testiti 1943. aasta juunis ja septembriks kavatseti juba 75mm kahuriga tankide tootmine katkestada. Seda siiski ei toimunud, peamiselt selle tõttu, et nii britid kui ka USA merejalavägi nõudsid 75mm tanke. 76mm tankid olid Normandia dessandi ajal suures koguses olemas, aga üksuste ülemad ei soovinud neid. Sellel oli lihtne põhjus: nad lihtsalt ei arvanud, et neid vaja läheb. Shermani 75mm kahur oli osutunud piisavalt võimekaks Panzer III ja Panzer IV vastu, mis olid Põhja-Aafrikas ja Itaalias saksa peamised tankid. Tuneesias, Sitsiilias ja Itaalisas olid toimunud esimesed kokkupõrked Tiger ja Panther tankidega. Samuti oli nende vastu võidelnud ka Punaarmee. USA armee järeldas, et kuigi neil oli võimas relvastus ja soomus, olid nad tõenäoliselt väikese toodanguarvuga rasketankid, mille vastu ei tule tulevikus eriti palju võidelda. Tiigri puhul oli see tõsi: see jäi haruldaseks rasketankiks, millega USA väed võitlesid ainult paar korda. Panther aga osutus keskmiseks tankiks, mida toodeti võrdlemisi laialdaselt ja mis moodustas 1944. aasta suvel juba veidi alla poole saksa tankiväest Prantsusmaal. Lisaks sellele oli 75mm kahuril parem kildfugassmürsk, mida kasutati palju rohkem, kui soomustläbistavaid mürske. Britid olid paigaldanud mõningatele Shermanitele oma 17-naelased (76,2 mm) tankitõrjekahurid, ja, veelgi tähtsamalt, võtsid need ka Normandiasse kaasa. Selle tõttu oligi Shermanitel raskusi Normandias saksa tankidega võideldes.

2. põlvkonna Sherman[muuda | muuda lähteteksti]

2. põlvkonna Shermanid hakkasid üksustesse ilmuma 1944. aasta suvel, kuid suuremal hulgal hakkasid need tulema alles 1945. aasta alguses. Neil oli mitmeid uuendusi: paljudel oli uuendatud vedrustus, 76mm kahurid ja uut tüüpi keredisain. Esiplaat oli väiksema nurga all, aga soomus oli sellevõrra paksem. Paljudel oli ka "märg" laskemoon. Mürsud paiknesid torniplatvormi põrandas, veeümbrisega metallkastides. See vähendas drastiliselt laskemoonatulekahjusid ja muutis Shermanid meeskonnale väga turvaliseks. Selliseid Shermaneid kasutati ka Korea sõjas.

Shermanid lahingutegevuses[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Aafrika ja Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena kasutasid Shermanit lahingus Britid, kellele anti umbes 250 tanki enne teist El-Alameini lahingut, oktoobris-novembris 1942. Britid olid varem kasutanud M3 Lee ja Grant tanke, mis neile meeldisid, sest need oli paremad kui paljud nende endi tankid. M3 oli mehhaaniliselt töökindel ja lihtne hooldada. Selle soomus oli võrdlemisi tugev, suutes vastu pidada saksa 37 ja 50mm kahuritele. Kõige tähtsam oli siiski selle kahur. Briti tankid olid seni olnud relvastatud peamiselt 2-naelaste (40mm) ja 6-naelaste (57mm) kahuritega. Need olid väga head tankitõrjerelvad, aga nende madala kaliibri tõttu ei olnud neil efektiivset kildfugassmürsku. Seetõttu ei saanud nad võidelda "pehmete" sihtmärkide vast nagu näiteks jalavägi ja tankitõrjekahurid, sealhulgas saksa kardetud 88mm õhutõrjekahurid, mis suutsid hävitada kõiki nende tanke. M3 Leel selliseid probleeme ei olnud, sest selle 75mm kahuril olid lisaks soomusläbistavatele mürskudele ka head kildfugassmürsud. Shermanil olid kõik need omadused isegi paremad. USA Armee kasutas neid esimest korda lahingus 8. novembril 1942. aastal, operatsioonis "Torch" (tõrvik), kui toimusid dessandid parntsuse Põhja-Aafrikas. Esimestes suuremates lahingutes osales USA Armee alles 1943. aastal Tuneesias. Seal kanti esialgu suuri kaotusi, nagu Sidi Bou Zid'i ja Kasserine'i kuru lahingutes, kuid see oli peamiselt seotud vägede kogenematusega, mitte tankide kvaliteediga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • RamM3 Lee-l põhinev Kanada tank, sarnanes Shermaniga

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peter Chamberlain, Chriss Ellis British and American Tanks of World War II ARCO 1984 ISBN 0668018674
  • Steven Zaloga Armored Thunderbolt: The Sherman Tank in World War II