Mark I

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mark I

British Mark I male tank Somme 25 September 1916.jpg

Mark I (male) tehnilised andmed
Pikkus 9.94 m
Laius 4.2  m
Kõrgus 2.49  m
Kaal 28,6  t
Kiirus maastikul ? km/h
maaneel 5,9 km/h
Käiguvaru maanteel ? km maanteel 38 km
Suurtükk 2x57 mm kahur
Kuulipildujad 4x7,7mm Hotchkiss
Soomus 6–12 mm
Mootor Foster-Daimler
Mootori võimsus 105 hj
Meeskond 8 inimest

Mark I oli Esimese maailmasõja ajal Suurbritannias väljatöötatud ja kasutuselevõetud tank.

Tank töötati välja 1915. aastal. Kuna katsetused osutusid edukaks, lasti Mark I tootmisse ning Briti armee tellis kohe sada tanki. Aprilliks 2016 toodeti kokku 150 tanki (isaseid ja emaseid kumbagi 75).[1]

Tanki ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Maskeeritud Mark I tank

Masinad jagunesid kaheks – isasteks (male) ja emasteks (female). Nende rombikujuliste tankide mass oli isastel 28,6 ja emastel 27,4 tonni. Masina pikkus oli 9,94 m, kõrgus 2,49 m ja laius isastel 4,2 m ning emastel 4,38 meetrit. Soomuse paksus 6–12 mm. Mootor oli 6-silindriline õhkjahutusega Foster-Daimler, mille võimsus oli 105 hobujõudu ning mis arendas maksimaalselt 1000 pööret minutis. Tanki kiirus maanteel oli 5,9 km/h ning tegevusraadius 38 km.

Mark I oli madala raskuskeskme ning pika roomikuga rombjas sõjamasin, mis oli võimeline liikuma sõjas purustatud pinnal ning ületama kaevikuid.

Tanki sisemus ei olnud jagatud eraldi osadeks, mis tähendas seda, et meeskond ja mootor jagasid ühte "ruumi". See kõik tähendas äärmiselt ebameeldivat ja ebamugavat keskkonda meeskonnale. Igasugune ventilatsioon puudus, et tagada tanki maksimaalne kindlustatus. Sõdurid pidid taluma kuni 50 °C kuumust ning mootori ja relvastuse poolt tekitatud mürgiseid gaase. Ei olnud sugugi haruldane, kui terve tankis viibiv meeskond oli teadvuseta või kukkus kokku, kui said uuesti värske õhku kätte.

Selleks, et kaitsta end tanki sees lendavatest hülssidest, olid nad varustatud nahast ning metallrõngastest valmistatud maskidega. Samuti pidid nad kandma nahast peakatet, mis kaitses neid end äralöömast vastu tanki sees olevaid konarusi. Standardvarustuse hulka kuulus ka gaasimask, nii nagu igal teisel jalaväelasel tollel ajal.

Tanki meeskonda kuulus kokku 8 meest. Kuna tanki sees olev müra ja vibratsioon muutis üksteise kuulmise täiesti võimatuks, kasutati omavaheliseks sidepidamiseks lippe, värvilisi diske ja käemärke. Sidepidamiseks oma üksusega väljaspool tanki aga tuvisid või virgatseid.

Tanki juhtis neli meeskonnaliiget - kaks juhti (kellest üks oli meeskonnaülem, kes juhtis pidureid; teine peakäigukasti) ja kaks "käigumeest" (kumbki kontrollis oma roomiku käike). Kuna müra tanki sees oli kõrvulukustav, siis kolm "käigumeest" pidasid omavahel sidet käemärkidega ning üksteise tähelepanu saamiseks löödi mõne raske esemega vastu mootoriplokki.

Sujuvamaid või väiksemaid suunamuutusi sai teha tanki taga asetsenud "juhtsillaga", mis koosnes kahest hiiglaslikust rattast. Pööramiseks tuli kabiinist üks ratas selle külge kinnitatud kaabliga blokki tõmmata. Paraku ei osutunud "juhtsild" efektiivseks ning Mark I järeltulijatele seda enam ei paigaldatud.

Tanki relvastus ja soomus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiline relvastus paiknes kere külgmistes pooltornides. Isased olid relvastatud nelja 7,7 mm Hotchkissi kuulipildujaga ja kahe 57 mm kahuriga ning emased ainult 5 kuulipildujaga.

Tanki külgi kattev 8 mm soomus kaitses tanki väiketulirelvade eest, kuid ei suutnud kaitsta meeskonda soomustläbistavate K padrunite eest. Samuti oli tank abitu jalaväe granaadirünnakute vastu.

Osalemine sõdades[muuda | muuda lähteteksti]

Mark I sai tuleristsed Prantsusmaal Somme'i lahingus 1916. aastal, kui sama aasta suveks suudeti valmis ehitada 49 tanki ning vedada need üle mere Prantsusmaale. 15. septembri koidikul hakkasid Flersi küla juures ühte ritta paigutatud masinad vaenlase poole liikuma, nende kiirus oli alla viie kilomeetri tunnis.

31 tanki ei läinud tehniliste probleemide tõttu käima või seiskus õige pea pärast rünnaku algust, alles jäänud 18-st masinast said kaheksa vaenlase mürsutabamuse ning kaks süttisid põlema – tõenäoliselt mootoririkke või mõnel muul tehnilisel põhjusel. Siiski suutsid kaks masinat vaenlase kaitsepositsioonidest murda läbi ning hõivata vastase tugipunkti. Üks jäi sinna pidama, teine aga suundus rindejoone taha asuvasse külla.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]