Manööversõda

Manööversõda on militaarstrateegia, mis propageerib vaenlase seljatamist läbi nende otsustamisvõime halvendamise šoki ja segaduse abil.

Taustainfo

Jaapani kaitseväe sõdurid väljuvad soomusautost, et vastata neid tabanud varitsusele

Sõjapidamise meetodid tuginevad kontiinumile manööversõja ja kurnamissõja vahel, kus fookus on võidu saavutamisel läbi vaenlase vallutamise või tapmise. Manööversõda täheldab, et igasugune sõjapidamine sisaldab manöövreid ja kurnamist.

Manööversõja ideid on ajaloos kasutanud sõjaväed, mis on arvult väiksemad, sidusamad, paremini treenitud või tehniliselt võimekamad kui kurnamissõja ametivennad. Väljendit „taktikaline manööver“ kasutavad manööversõja teoreetikud tihti kirjeldamaks üksuste liigutamist soodsa positsiooni saavutamiseks vastase ees, mis vastandub selle tähendusele väljendis „manööversõjapidamine“.

Idee kasutada kiiret liikumist vaenlase tasakaalust välja löömiseks on sama vana kui sõjapidamine ise. Siiski on muutuv tehnoloogia, nagu näiteks ratsaväe areng ja mehhaniseeritud sõidukid, suurendanud huvi manööversõja kontseptsiooni ja selle rollis kaasaegsel lahinguväljal vastu.

Kontseptsioon

Militaarne ortodokssus usub üksiku erandiga, et enamik lahinguid on ajaloos peetud kurnamissõja strateegiatele tuginedes. Lähem uurimine aga selgitab, et sellised vaated ei ole kaugeltki mitte universaalsed ning mitmed sõjalised doktriinid ja kultuurid baseeruvad rohketele ajaloolistele näidetele manööversõjapidamise kohta.

Kurnamissõja vaade sõjapidamisele sisaldab suure hulga sõdurite ja ressursside liigutamist vastaste tugipunktide vastu rõhuga hävitada vaenlase füüsiline vara. Edukust mõõdetakse tapetud vaenlaste arvu, hävitatud varustuse ja infrastruktuuri ning okupeeritud territooriumi järgi. Kurnamissõja pidamine kaldub kasutama jäigalt tsentraliseeritud juhtimisstruktuure, mis nõuavad madala taseme juhtidelt peaaegu puudulikku loomingulisust või initsiatiivi.

Manööversõjapidamise doktriin näeb sõjapidamise stiile spektrina, kus kurnamissõda ja manööversõda on vastastikku otsades. Kurnamissõjas nähakse vaenlast kui kollektsiooni sihtmärkidest, keda leida ja hävitada. Kurnamissõda kasutab manöövreid ära, et rakendada tulejõudu vaenlase vägede hävitamiseks. Manööversõda aga kasutab ära tulejõudu ja kurnamist vastasvägede võtmeelementidele.

Manööversõda täheldab, et strateegiline liikumine võib vastase kaotuse esile kutsuda efektiivsemalt kui lihtsalt lahingkontaktis vaenlase vägede hävitamise siis, kui nad enam võidelda ei suuda. Selle asemel on manööversõjas kindlate sihtmärkide hävitamine (juhtimiskeskused, logistikakeskused, tuletoetus jne) kombineeritud vastasvägede isoleerimise ja vaenlase nõrkuste ära kasutamisega.

Vaenlase tugipunktide äralõikamine tähendab tihtipeale selle tugipunkti kokku kukkumist isegi siis, kui füüsiline kahju on minimaalne (nt Maginot’ liin). Tulejõud, mida kurnamissõjas kasutatakse eelkõige võimalikult paljude vaenlase vägede hävitamiseks, on manööversõjas kasutusel vastase valduses olevate võtmepositsioonide survestamiseks või hävitamiseks. Kaose ja segaduse tekitamiseks vaenlase tagalas võidakse laialdaselt kasutada eriüksuste sissetungi.

Kuna tempo ja initsiatiiv on manööversõja edu võtmeks, siis kalduvad juhtstruktuurid olema rohkem detsentraliseeritud, mistõttu on madalama taseme üksuste juhtidel rohkem taktikalist vabadust. Detsentraliseeritud juhtimine lubab jaoülematel ära kasutada vaenlase nõrkusi, niipea kui nad esile kerkivad, samal ajal talle antud juhiseid ja visiooni järgides.

Sõjateoreetik Martin van Creveld toob välja kuus peamist manööversõja tunnust:

• tempo;
• fookuspunkt – jõupingutuse keskpunkt, vaenlase ründamine õigel ajal õiges kohas. Ideaalis punkt, mis on halvasti kaitstud, kuid oluline;
• üllatusmoment;
• kombineeritud relvad;
• paindlikkus – sõjavägi peab olema mitmekülgne ja iseseisev;
• detsentraliseeritud juhtimine – kommunikatsioon ei suuda kiirelt muutuvate situatsioonidega sammu pidada. Madalamad tasemed peavad aru saama üldisest eesmärgist.

Ajalugu

Varajased näited

Suurem osa ajaloost oli armeede liikumiskiirus piiratud sõduri marssimise kiirusega, mis oli enam-vähem võrdne kõigile osapooltele. See tähendas, et vastasolevad armeed võisid ümber üksteise marssida nii kaua kui nad tahtsid, mistõttu lahingu aja ja koha otsustas tihtipeale toiduvaru olemasolu. See hakkas aga muutuma eelajaloolistel aegadel, kui hobuse kodustamine tõi kaasa kaarikute leiutamise ning hobuseid hakati sõjaväes rohkem kasutama. Ratsaväel oli kaks peamist funktsionaalsust: rünnata ja kasutada oma rünnakuimpulssi, et lõhkuda jalaväe formatsiooni ning oma kiirusele ja mobiilsusele toetudes katkestada vaenlase kommunikatsiooni ning piirata tema üksusi ümber, sundides neid sellega üksi võitlema. Võimalik, et viimane ja kõige kuulsam sellekohane näide lõppes Agincourti lahinguga 1415, mille eelselt Henry V vältis lahingut ja marssis oma meestega Calais’sse, et varusid täiendada. Selline liigutus lubas tal ise lahinguvälja valida.

Üks varasemaid kuulsaid manöövertaktikaid oli 216 eKr Cannae lahingus Hannibali poolt roomlaste vastu kasutatud tiibhaarang, mida kasutas edukalt ka Khālid ibn al-Walīd Pärsia suurriigi vastu Walaja lahingus 633 pKr.

Khalidi invasioon Rooma impeeriumi provintsi Süüriasse 634. aasta juulis on samuti näide vaenlase kaitse üllatamisest, sest Süüriasse tungiti läbi Süüria kõrbe, mis oli kaitsjate jaoks ootamatu käik. Samal ajal, kui Bütsantsi armee hoidis Lõuna-Süürias tagasi Rashiduni armeed ning ootas abivägesid, marssis Iraagist tulnud Khalid läbi Süüria kõrbe Põhja-Süüriasse, üllatades sellega Bütsantsi armeed ning lõigates ühtlasi läbi ka nende kommunikatsiooni Põhja-Süüriaga.

Mehhaniseerimine

Eri liiki mehhaniseeritud transpordi arengu tulemusel, mis algas auru jõul töötavate rongide leiutamisega 19. sajandi keskel, paranes ka logistika ning armeede liikumiskiirus ei olnud enam piiratud sõdurite marssimiskiirusega. Mõningased rongil põhinevad manöövrid leidsid aset Ameerika Ühendriikide kodusõjas 1861–1865, kuid osalenud armeede suuruse tõttu suutsid rongid pakkuda ainult piiratud tuge. Soomusrongid olid ühed esimesed soomustatud lahingsõidukid.

Esimese maailmasõja alguseks oli tehnoloogia märkimisväärselt muutunud. Kuulipilduja ja arvestatavalt võimsam suurtükivägi kallutasid jõuvahekorra otsustavalt kaitsva poole kasuks. Vaatamata kõikide osapoolte püüetele, osutus eesliinide edasi liikuma saamine raskemaks kui kunagi varem.

Tankide kasutamine mitmes edukas operatsioonis viitas küll kaevikusõja perioodi lõpule, kuid sõda lõppes enne, kui Britid suutsid oma plaani tuhandest tankist lahinguväljal ellu viia.

Kahe maailmasõja vahel vaatasid sakslased uuesti oma doktriini üle ning muutsid oma lähenemist. Nad laiendasid sissetungi taktikat ja võimendasid seda motoriseeritud transpordiga. Heinz Guderian oli üks juhtivaid soomustatud lahingu pooldajaid sõdadevahelisel ajal. Põhi lahingutanki väljatöötamine, täiustatud lähiõhutoetus, kiire vägede liikumine ja koondumine kombineeriti kokku uueks taktikaks, mida rakendati esimest korda sissetungil Prantsusmaale 1940. aastal. Erwin Rommel oli teine saksa väejuht, kes võttis kinni ideest, et kiired ja raevukad rünnakud vähendavad tuntavalt vaenlase vastupanuvõimet. Selline strateegia sai tuntuks kui Blitzkrieg ehk välksõda, mis on arvatavasti kõige tuntum näide manööversõjast. Saksamaal välja arendatud teooriad soomustatud sõja kohta omavad sarnasusi briti ohvitseride J.F.C. Fuller’i ja B.H. Liddell Harti sõdadevaheliste teooriatega, mida viimased ei suutnud täielikult omandada. Riik, kes kaotas Esimese maailmasõja nägi seega suuremat potentsiaali tankide kasutamises, kui sõja võitnud riigid.

Mõned sarnasused eksisteerivad välksõja ja Nõukogude Liidu süvalahingu teooria vahel, mida viimased kasutasid edukalt 1944. aastal ja edaspidi doktriinina külma sõja vältel. Teise maailmasõja ajal olid lääneliitlased strateegiliselt kurnamissõja järgijad, aga neil oli mitmeid manöövri-meelseid väejuhte, nagu näiteks briti kindral Richard O’Connor ja Ameerika Ühendriikide kindral George S. Patton.

Manööversõja teooriate väljatöötamine

Kõige tähtsam arengukäik manööversõja teooriates leidis aset Saksamaal ja Nõukogude Liidus 1920-ndatel ja 1930-ndatel, kui töödeldi välja süvalahingu kontseptsioon, mis integreeriti Punaarmee lahingu regulatsioonide doktriini marssal Mihhail Tuhhatševski poolt.

Samal ajal, kui Wehrmacht töötles välja operatsiooni Blitzkrieg, lõi Nõukogude Liit mobiilüksustest koosnevad rühmad teise maailmasõja ajal ja tegevmanöövri rühmad külma sõja ajal.

Soome armee kasutas manööversõja võtteid edukalt Talvesõja ajal, täpsemalt Suomussalmi lahingus, kus soomlased kasutasid liikumiseks suuski ja saane, mis omakorda tagas neile parema mobiilsuse ning võimaldas Nõukogude Liidu jalaväe ja tankid ümber piirata, sest paksu lume tõttu olid nad liikumiseks sunnitud kasutama ainult teid. Soome armee võitis Nõukogude Liidu vägesid, mis olid mitu korda suuremad, kasutades kiireid manöövreid oma eeliseks.

Piirangud tänapäeva kontekstis

Võtmetingimus manööversõjas edu saavutamiseks on täpne, ajakohane luure vaenlase tähtsamate juhtimiskeskustele, tugi- ja lahinguüksustele. Selline luure oli võimalik küll enamiku konfliktide korral 21. sajandil, kuid selliste operatsioonide korral, kus luure on kas ebatäpne või -usaldusväärne, võib eduka manööversõja strateegiate rakendamine kujuneda problemaatiliseks.

Veel enam, kui vastane on manöövrivõimeline ja ta suudab oma vägesid kiirelt ja diskreetselt ümber paigutada, siis pakub manööversõja võtete abil võidu saavutamine veel rohkem väljakutseid.

Näide, kus sellised puudused on ilmsiks tulnud, on Liibanoni sõja ajal 2006. aastal. Vaatamata ülekaalukale tulejõule ja täielikule õhu valitsemisele, ei suutnud Iisraeli väed anda otsustavat lööki Hezbollah' juhtimisstruktuurile ega suutnud tuntavalt vähendada selle võimet opereerida. Kuigi Iisrael suutis tekitada tõsiseid kahjustusi, ei suutnud nad määrata Hezbollah nõrgendatud vägede positsioone ega neutraliseerida nende tähtsaid juhtimiskeskusi. Seetõttu ei saavutatud sõja eesmärke. Lisaks demonstreerib ka Iraagi konflikt, et sõjaline võit vastase vägede üle ei tähenda automaatselt poliitilist võitu.

Mõned sõjateoreetikud, nagu William Lind ja kolonel Thomas X. Hammes, pakuvad manööversõja puudustest ülesaamiseks kontseptsiooni, mida nad ise kutsuvad neljanda generatsiooni sõjapidamiseks. Leitnantkolonel S.P. Myers kirjutab: „manööver on rohkem nagu filosoofiline lähenemine sõjakäigu kavandamisele ja teostamisele kui taktikaliste kohustuste korraldamine“.

Vaata ka

• Sõda
• Sõjateadus

Allikad

• Boyd, John. Patterns of Conflict. 1986.
• Simpkin, Richard E. Race to the Swift: Thoughts on Twenty-First Century Warfare. Brassey's, 2000.
• Richard Simpkin in association with John Erickson Deep battle : the brainchild of Marshal Tukhachevskii, London, Brassey's Defence, 1987. ISBN 0-08-031193-8
• Lind, William S.. Maneuver Warfare Handbook. 1985. Westview Special Studies in Military Affairs. Westview Press Inc. Boulder, CO.
• Leonhard, Robert. The Art of Maneuver: Maneuver-Warfare Theory and Air-Land Battle. 1991. Presidio Press. Novato, CA.