Saksimaa ajalugu

Saksimaa ajalugu on ülevaade Saksimaa territooriumi minevikust.

Saksid (ladina saxones) olid algselt väike germaanlaste hõim, kes elas Põhjamere kaldal Elbe ja Eideri vahel tänapäeva Holsteinis. Nende nimetust, mis on tuletatud nende noasarnasest relvast sax, on esimesena maininud Rooma autor Ptolemaios umbes aastal 130.

3. ja 4. sajandi Saksamaal tekkisid suured alemannide, baierlaste, tüüringite, frankide, friiside ja sakside hõimuliidud. Need koosnesid arvukatest väikehõimudest koos hõimuvalitsusega. Kõiki neid liite peale sakside oma valitsesid kuningad; saksid olid jagatud mitmeks sõltumatuks hõimuks, igal oma pealik, ning sõja ajal loosisid need pealikud endi hulgast ülempealiku. Ülempealik juhtis teisi sõja lõpuni.

3. ja 4. sajandil laienesid saksid võidukalt lääne poole ja nende nimi anti suurele hõimuliidule, mis ulatus läände täpselt Rooma riigi endise piirini, peaaegu Reini jõeni. Ainult kitsas maariba Reini paremal kaldal jäi frankidele. Lõuna suunas liikusid saksid Harzi mägedeni ja Eichsfeldini ning järgnenud sajanditel sulandasid endasse suure osa Tüüringist. Idas ulatus nende võim esialgu Elbe ja Saaleni; järgnenud sajanditel laienes see palju kaugemale. Kõik Saksa mereäärsed alad kuulusid saksidele, välja arvatud piirkond Weserist läänes, mis kuulus friisidele.

Saksid ja kristlus[muuda | muuda lähteteksti]

Võimsa sakside hõimu ajalugu on ka selle Saksamaa osa, mis jääb Reini ja Oderi vahele ja on peaaegu kogu tänapäevane Põhja-Saksamaa, ristiusku pööramise ajalugu. 8. sajandist olid saksid jagunenud neljaks rühmaks (gau): vestfaalid Reini ja Weseri vahel, engernlased Weseri mõlemal kaldal, ostfaalid Weseri ja Elbe vahel ning transalbingialased tänapäeva Holsteini aladel. Tänaseni on kasutusel vaid vestfaalide nimi, mis anti Preisimaa Vestfaali provintsi asukatele.

Koos taani hõimu anglitega asus osa sakse Suurbritannia saarele, kust roomlased olid välja tõmbunud. Anglosaksidena panid nad pärast ristiusku astumist umbes aastal 600 aluse anglosaksi kultuurile ja tänapäeva Suurbritanniale. Katsel jõuda maad pidi Galliasse sattusid saksid verisesse konflikti frankidega, kes elasid Reini kallastel.

Frankide kuningas Chlodowech I (481–511) ühendas mitmed frangi hõimud, vallutas roomlastelt Gallia ja võttis koos oma rahvaga vastu ristiusu. Uus frankide kuningriik oli võimeline võtma kõik saksa hõimud, välja arvatud saksid, oma võimu alla ja tegema neist kristlased. Rohkem kui sada aastat oli frankide ja sakside vahel peaaegu katkematu sõjategevus. Paljud anglosaksi kristlikud misjonärid püüdsid sakse ristiusustada. Mõned tapeti, mõned aeti ära, ainult mõne mehe nimi on teada: Suitbert, Egnert, vennad Ewaldid, Lebuinus jne. Ka Bonifatius jutlustas edutult sakside seas.

Pikemalt artiklis Saksi sõjad

Pärast verist võitlust, mis kestis kolmkümmend aastat (772–804), allutas lõpuks Karl Suur saksid frankide ülemvõimu alla. Varaseim tõestus selle kohta, et Karl Suur vallutas sakside alasid, pärineb aastast 776. Karl Suur suutis saksid ka ristiusku pöörata: saksid oli viimane saksa hõim, kes veel püsivalt uskus germaani jumalaid. Erinevatel aegadel kutsus Karl Suur Saksi sõdu ususõdadeks. Väidetavalt kutsus paavst Hadrianus I Karl Suurt üles sakse jõuga ristiusku pöörama. Karl Suure sõjakäigud olid mõeldud peamiselt sakside karistamiseks nende iga-aastaste röövretkede eest Reini kallastele, kus nad põletasid kirikuid ja kloostreid, tapsid preestreid ja ohverdasid oma sõjavange jumalatele. Samal ajal on tõsi, et Karl Suure kasutatud erinevad meetmed, nagu 4500 saksi hukkamine Verdenis aastal 782 ja alistatutele kehtestatud karmid seadused, olid lühinägelikud ja julmad.

Usuti, et püsiva rahu saamiseks tuleb alistatud saksid ristiusku pöörata. Saksimaa ristimise töö anti Karl Suure sõbrale Sturmiusele ning Sturmiuse asutatud Fulda kloostri munkadele. Edukate misjonäride hulgas oli ka esimene Bremeni piiskop Willehad ning tema anglosaksi kaaslased. Pärast Sturmiuse surma (779) jagati sakside maa misjonipiirkondadeks, mida juhtisid frangist piiskopid. Kogudused rajati vanadesse kohtupiirkondadesse. Karl Suure ja tema aadlike helde abiga asutati ohtralt kirikuid ja kloostreid, ja niipea kui rahu ja vaikus oli mingis piirkonnas taastatud, asutati alalised piiskopkonnad.

Kuigi ainult mõnikümmend aastat varem oli Saksimaal olnud kristlusele tugev vastupanu, harjusid saksid kiiresti uue süsteemiga.

Keskaegne Saksimaa hertsogkond 880–1356[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksimaa hertsogiriik

Kui Frangi riik Verduni lepinguga (843) jagati, tekkis Reinist ida poole Ida-Frangi riik, millest arenes välja tänapäeva Saksamaa. Nõrkade Karolingidest Ida-Frangi kuningate valitsemise ajal puudus tugev keskvõim. Kõik saksa hõimud olid sunnitud end ise kaitsma viikingite vastu põhjast ja slaavlaste vastu idast, niisiis valisid hõimud jälle valitsejateks hertsogeid. Saksimaa hertsog oli Otto I Hiilgav (880–912) Liudolfingi dünastiast (Liudolfi järeltulija). Otto laiendas oma võimu Tüüringisse. Otto poeg Heinrich I valiti Saksa kuningaks (919–936); Heinrich I Linnupüüdjat kutsutakse õigustatult Saksa riigi tegelikuks asutajaks. Tema poeg Otto I (936–973) oli esimene Saksa kuningas, kes sai paavstilt Rooma keisrikrooni (962). Otto I järel sai kuningaks ja keisriks tema poeg Otto II (973–983), kellele järgnes tema poeg Otto III (983–1002); mõlemad viimati nimetatud kuningad püüdsid edutult saavutada Saksa võimu Itaalia üle. Viimane saksi päritolu keiser oli Heinrich II (1002–1024), kes kuulutati aastal 1146 pühakuks. Heinrich I oli olnud korraga nii Saksa kuningas kui ka Saksimaa hertsog. Peamiselt oma hertsogkonna huvides pidas ta oma ma idapiiril pikka ja rasket võitlust slaavlastega. Keiser Otto I oli samuti suurema osa oma valitsusajast Saksimaa hertsog. Otto I tõi slaavi alad Elbe ja Saale paremkaldal Saksa võimu ja kristliku kultuuri alla. Ta jagas omandatud piirkonna mitmeks margiks, millest kõige tähtsam oli Nordmark. Sellest kujunesid aja jooksul välja Preisimaa kuningriik ja Meisseni markkrahvkond, millest omakorda kujunes Saksimaa kuningriik. Iga mark oli jagatud kreisideks mitte ainult sõjalistel ja poliitilistel, vaid ka kiriklikel eesmärkidel. Iga kreisi keskel oli kindlustatud loss, nende juurde ehitatud esimesed kirikud olid lihtsad puidust või murtud kivist ehitised.

Otto I pani aluse kiriku organisatsioonile sellel territooriumil, tehes erinevates markides rajatud kindlustuste juhid piiskoppideks. Bütsantsi keisrid aitasid ka ristiusku levitada suurele slaavi rahvale poolakatele, kes elasid Oderi paremkaldal, ja mõnda aega olid Poola alad Saksa võimu all. Kristliku tsivilisatsiooni algus slaavlaste seas hääbus suuresti slaavlaste mässude tõttu aastatel 980 ja 1060. Aastal 960 andis Otto I Saksimaa hertsogi võimu üle krahv Hermannile, kes oli end esile tõstnud võitluses slaavlastega, ja hertsogi tiitel muutus krahv Hermanni perekonnas pärilikuks. See vana Saksimaa hertsogkond, et eristada teda Saksi-Wittenbergi hertsogkonnast, sai Saksa vürstide vastupanu keskuseks keisrivõimule Frangi või Saali keisrite ajastul. Hertsog Magnuse surmaga aastal 1106 hääbus sakside hertsogisuguvõsa, mida sageli kutsutakse Billungiteks. Keiser Heinrich V (1106–25) andis Saksimaa hertsogkonna lääniks krahv Lothar von Supplinburgile, kes aastal 1125 sai Saksa kuningaks, ja tema surmaga (1137) läks Saksimaa hertsogkond tema väimehele hertsog Heinrich Uhkele Welfide (Guelph) vürstlikust suguvõsast. Sada aastat sõda Welfi perekonna ja Hohenstaufenitest keisrite vahel on ajaloos kuulus. Heinrich Uhke (surnud aastal 1139) poeg oli Heinrich Lõvi (surnud aastal 1195), kes laiendas Saksa võimu ja kristlust tänapäeva Mecklenburgi ja Pommerisse, ning taastas kristluse slaavlaste rahutustes laastatud aladel. Heinrich Lõvi keeldus abist keiser Friedrich I Barbarossale tema kampaanias Lombardia linnade vastu aastal 1176, järgnevalt pandi Heinrich aastal 1180 Würzburgis riigivande alla ning aastal 1181 tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval paljudeks väikesteks osadeks. Selle lääneosa suurim jagu anti Vestfaali hertsogkonnana Kölni peapiiskopile. Saksidest piiskopid, kes olid enne seda vallanud suveräänset võimu oma territooriumitel, kuigi Saksimaa hertsogi eestkoste all, saavutasid sõltuvuse ainult keiserlikust valitsusest; sama juhtus ka suure arvu ilmalike krahvkondade ja linnadega.

Gelnhauseni riigipäeval on suur tähtsus Saksamaa ajaloos. Keiser Friedrich teostas siin suure seadusakti. Kuid suure sakside maa-ala tükeldamine suureks arvuks vürstkondadeks, mis alluks ainult keiserlikule valitsusele, oli üks väikeriikide süsteemi põhjusi, ja mis osutus Saksamaale nii ebasoodsaks selle hilisemas ajaloos. Vana hertsogkonna territoorium ei kandnud enam kunagi Saksimaa nime; suur läänepoolne osa omandas nime Vestfaal. Siiski, mis puutub tavadesse ja kõne iseärasusse, kehtis määratlus Alam-Saksi ikka veel kreisidele Elbe alamjooksul, mis on Saksimaa provintsi põhjaosa, Hannoveri provints, Hamburg jne, et eristada neid Ülem-Saksist, mis on Saksimaa kuningriik ja Tüüring. Alates sakside ristiusustamise ajast kuni mässudeni 16. sajandil arenes territooriumil, sealhulgas keskaegses Saksimaa hertsogkonnas, rikas usuelu. Kunst, õpetamine, poeesia ja kroonikate kirjutamine jõudsid paljudes kloostrites kõrge täiuslikkuseni. Kõige tähelepanuväärsemad õppimiskohad olid Corvey, Hildesheimi, Paderborni ja Münsteri katedraalid ja kloostrikoolid. See ajastu andis arhitektuurselt ilusaid romaani stiilis kirikuid, mis on endiselt olemas, nagu Goslari, Soesti ja Braunschweigi katedraalid, Püha Bartolomeuse kabel Paderbornis, Quedlinburgi, Königslutteri, Gernrode jne kolledžikirikud. Hildesheim, kus on palju romaani stiilis mälestisi, on kuulus just selles stiilis eriti ilusate kirikute poolest. Naumburgi, Paderborni, Münsteri ja Osnabrücki katedraalid on parimad näited üleminekuperioodist. Väga vähesed nendest ehitistest kuuluvad veel katoliku kirikule.

Saksimaa kuurvürstkond 1356–1806[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksimaa kuurvürstiriik, Saksimaa kuurvürst

Pärast keskaegse Saksimaa hertsogkonna lammutamist kasutati Saksimaa nime esmalt hertsogkonna väiksel osal, mis paikneb Elbe kallastel ümber Wittenbergi linna. Kui aastal 1356 Saksa-Rooma keiser Karl IV andis välja kuldbulla, keisririigi põhiseaduse, mis kehtestas keisri valimise meetodi, tehti Saksi-Wittenbergi hertsogist üks seitsmest kuurvürstist ja riik tõsteti Saksimaa kuurvürstiriigiks. See andis ebaproportsionaalselt väiksele riigile mõjuvõimu. Lisaks nõudis valijastaatus pärilusjärjekorras esmasündinu eelistamist, mis välistas territooriumi jagamise mitme pärija vahel ja sellest tuleneva riigi lagunemise.

August II esiplaanil, August III tema taga

16. sajandi Reformatsioon algas Saksi kuurvürstide kaitse all – aastal 1517 naelutas Martin Luther oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele. Kuurvürstkond jäi usulise vaenu keskpunktiks läbi Reformatsiooni ja sellele järgnenud Kolmekümneaastase sõja.

Pärast Kolmekümneaastast sõda olid Saksimaa valitsejad ja rahvas luterlased ja kuigi seoses Friedrich August II vallutustega olid valitsejad veel korra katoliiklased, jäi rahvastik protestantideks.

Aastal 1756 ühines Saksimaa Austria, Prantsusmaa ja Venemaa koalitsiooniga Preisimaa vastu. Preisi kuningas Friedrich II valis ennetava rünnaku ja tungis augustis 1756 Saksimaale, alustades Seitsmeaastast sõda. Preislased alistasid kiiresti Saksimaa ja liitsid Saksi armee Preisi armeega. Nad tegid vea hoides need üksused ühtsena, mitte segades neid Preisi üksustega. Terved Saksi üksused deserteerusid. Pärast Seitsmeaastase sõja lõppu sai Saksimaast jälle iseseisev riik.

Kui aastal 1806 Napoleon I ja Prantsuse esimene keisririik alustasid sõda Preisimaaga, liitus Saksimaa alguses Preisimaaga, kuid hiljem ühines Napoleoniga ja liitus Reini Liiduga ning kuurvürstkond sai Saksimaa kuningriigiks ja kuurvürstist Friedrich August III sai kuningas Friedrich August I.

Saksimaa kuningriik 1806–1918[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksimaa kuningriik, Saksimaa kuningas

Koenigswartha maamärgid: Asukoht Poola piiri lähedal

Uus kuningriik oli Prantsusmaa liitlane kogu Napoleoni sõdade aja aastatel 1807–1813. Suure Vabastussõja (1813) alguses oli kuningas erapooletu, kuid lisas oma väed Prantsusmaa vägedele, kui Napoleon ähvardas pidada Saksimaad vaenulikuks riigiks. Leipzigi lahingus (16.–18. oktoobril 1813), milles Napoleon täielikult lüüa sai, deserteerus suurem osa Saksi vägedest liitlaste poolele. Saksimaa kuningas viidi Preisimaa sõjavangina Friedrichsfeldi lossi Berliini lähedal. Viini kongress (1814–15) võttis Saksimaalt suurema osa maadest ja andis need Preisimaale, nimelt 20 000 km² umbes 850 000 asukaga; see loovutatud territoorium sisaldas endist Saksi-Wittenbergi hertsogkonda, Merseburgi piiskopkonna endisi alasid ja Naumburgi, suurt osa Lausitzist jne. Preisimaa poolt omandatud maadest, lisaks mõned vanad Preisimaa kreisid, moodustati Saksimaa provints. Saksimaa kuningriigile jäi ainult 14 990 km² maad umbes 1 500 000 asukaga sel ajal; nendel tingimustel sai temast aastal 1815 asutatud Saksa Liidu liige. Kuningas Johann (1854–1873) oli Preisimaa ja Austria vahelises võitluses ülemvõimu pärast Saksamaal Austria poolel. Seega 1866. aasta sõjas, kus Preisimaa oli edukas, oli Saksimaa sõltumatus veelkord ohus; ainult Austria keisri sissetung päästis Saksimaa täielikust Preisimaa osaks saamisest. Kuningriik oli siiski kohustatud ühinema Põhja-Saksa Liiduga, mida juhtis Preisimaa. Aastal 1871 sai Saksimaa üheks äsjaasutatud Saksa keisririigi osastisriigiks. Kuningas Johannile järgnes tema poeg kuningas Albert (1873–1902); Albertile järgnes tema vend Georg (1902–04); Georgi poeg oli kuningas Friedrich August III. Saksimaa kuningriik oli [[Saksa keisririik]|Saksa keisririigis] viies riik pindalalt ja kolmas rahvaarvult; Saksimaa oli kõige tihedamini asustatud riik keisririigis ja terves Euroopas; väga suure sisserännu põhjuseks oli tööstuse kiire areng. Aastal 1910 oli rahvaarv 5 302 485; kellest 218 033 olid katoliiklased; 4 250 398 evangeelsed luterlased; 14 697 juudid; ja väike osa muid. Saksimaa katoliiklik rahvastik võlgnes oma selleaegse osakaalu suuresti 19. sajandi sisserändele. Katoliiklust, mida sai tagasi jälgida reformatsioonieelsesse perioodi, leidus püsiasustusena vaid Bautzeni piirkonnas. Isegi see ei olnud täielikult katoliiklik, kuid oli mitmeid külasid, kus rahvastik oli peaaegu täielikult katoliiklik, ja kaks linna (Ostritz ja Schirgiswalde), kus katoliiklased olid enamuses. Samuti tuleks mainida, et umbes 1,5% Saksimaa asukatest olid slaavlased vendid (sorbid). Vendid, kelle arv oli umbes 120 000 inimest ja kes elasid Saksimaa ja Preisimaa Lausitzis, olid saksa rahvastiku poolt täielikult ümbritsetud; järelikult olid vendi keel, kombed ja tavad Saksa mõju tõttu järk-järgult välja suremas. Saksimaa kuningriigis elas umbes 50 000 vendi; kellest umbes 12 000 kuulusid katoliku kirikusse; mõned vendi külad olid pea täielikult katoliiklikud. Suur vendide osakaal oli ka Bautzenis, kus umbes 30 000 asukast 7000 olid vendid.

Pärast aastat 1918[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1918. aastat oli Saksimaa Weimari vabariigis osariik. Aastal 1923 kukutas Gustav Stresemann KPD/SPD juhitud valitsuse. Saksimaa püsis ka natsiajastul ja Nõukogude okupatsiooni ajal. See lammutati aastal 1952 ja jagati kolmeks väiksemaks ringkonnaks Leipzigi, Dresdeni ja Karl-Marx-Stadti baasil, kuid taastati mõnevõrra muutunud piirides aastal 1990 seoses Saksamaa taasühinemisega. Tänapäeval sisaldab Saksimaa liidumaa ka väikese osa Sileesiast Görlitzi linna ümbruses, mis jäi pärast sõda Saksamaale ja mis arusaadavatel põhjustel ühendati Saksimaaga. See osa oli olnud Sileesia osa alles pärast 1815. aastat ja kuulus enne 1623. aastat Ülem-Lausitzi osana Böömimaale ning aastatel 1623–1815 Saksimaale.

Preisimaa kuningriigi Saksimaa provints[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksimaa provints

Provintsi pindala oli 25 240 km² ja aastal 1905 elas seal 2 979 221 inimest. Neist 230 860 (7,8%) olid katoliiklased, 2 730 098 (91%) olid protestandid; 9981 olid muud kristlased ja 8050 olid juudid. Suvekuudel tuli maale ligikaudu 15 000 – 20 000 katoliiklikku töölist; need olid poolakad Preisimaa Poseni provintsist, Venemaa Poolast või Galiitsiast. Provints oli jagatud kolmeks valitsuspiirkonnaks: Magdeburg, Merseburg ja Erfurt. Preisimaa kuningriigi Saksimaa provints moodustati aastal 1815 aladest pindalaga umbes 21 000 km², mille loovutas Saksimaa kuningriik, lisaks mõned kreisid, mis juba kuulusid Preisimaale, kõige tähtsamad neist olid Altmark, millest Preisimaa riik alguse sai; endised Magdeburgi peapiiskopkond ja Halberstadti piiskopkond, mille Preisimaa sai Vestfaali rahuga (1648) pärast kolmekümneaastast sõda; ja Eichsfeld koos Erfurdi linna ja selle ümbrusega. Aastani 1802 kuulusid Eichsfeld ja Erfurt Mainzi peapiiskopkonnale; suur osa rahvastikust oli sellepärast säilitanud reformatsiooni ajal katoliku usu. Mis puutub Saksimaa provintsi usuasjadesse, siis see määrati paavsti bullaga 16. juulist 1821 De salute animarum Paderborni piiskopkonda. Provintsis oli kolm kiriklikku haldusüksust: Magdeburgi episkopaalne komissariaat, mis hõlmas kogu Magdeburgi valitsuspiirkonna ning sisaldas neli praostkonda ja 25 valda; Erfurdi "kiriklik kohus", mis sisaldas Merseburgi valitsuspiirkonna ja Erfurdi valitsuspiirkonna idaosa; ja sisaldas 2 praostkonda (Halle ja Erfurt) ja 28 valda; Heiligenstadti episkopaalne komissariaat, mis hõlmas Erfurdi valitsuspiirkonna lääneosa, mida kutsuti Ülem-Eichsfeld, ja sisaldas 16 praostkonda ja 129 valda.

Magdeburgi valitsuspiirkonna nendes osades, mis algselt kuulusid endisesse Magdeburgi peapiiskopkonda ja Halberstadti piiskopkonda, ei olnud kogu katoliiklik elu reformatsiooni ajal täielikult hävinenud. 14 kloostri kõrval, mis jätkasid tegutsemist, oli Halberstadtis arvukalt benefiitse seoses Peeter-Pauli katedraali ja kolledžiga. Kuna kogu põliselanikkond sai protestantlikuks, olid need kloostrid ainsad, kes säilitasid katoliiklaste sisserände, kes Vestfaali rahust saati, kuigi väiksel arvul, pidevalt riiki tulid; seega tekkisid kloostrite ümber väikesed katoliiklikud kogukonnad. Suure ilmalikustamise ajal 19. sajandi alguses olid kõik kloostrid alla surutud, ja moodustati 13 valda, kelle jaoks riik andis raha kloostritelt saadud varanduse osast. Teised vallad Magdeburgi valitsuspiirkonnas loodi 19. sajandi teisel poolel, kui seoses suhkrutööstuse arenguga üha rohkem katoliiklasi riiki tuli; Püha Bonifatiuse Ühing andis raha nende valdade asutamiseks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]