Tüüringid

Allikas: Vikipeedia
Rooma keisririigi ja tolleaegsete Euroopa põlisrahvaste kaart aastal 125, näidates tüüringite paiknemist tänapäeva Saksamaal.

Tüüringid või toringid olid germaani hõim, kes ilmus umbes aastal 280, Suure rahvasterändamise lõpul Harzi mägedesse Kesk-Germaanias, piirkonda, mis kannab veelgi nende nime – Tüüringi. Nad täitsid ilmselt tühimiku, mis jäi, kui eelmised asukad – alemannid – kolisid lõunasse piirkonda, mis on nimetatud nende järgi, Alemannia. Nad võisid olla jäänukid alemannide konföderatsioonist, või lihtsalt mõni väiksem hõim. Mõned on arvanud, et nad olid jäänukid hermunduuridest, kelle nime viimane osa (-duri) oli vigane (-thuri) ja hiljem saanud lõpu -ing, mis tähendab "hermunduuride järglasi". Ptolemaios ei maini oma geograafias kumbagi hõimu, kuid nende asemel mainib teuriochaemae, kes võisid olla seotud hilisemate tüüringitega.

Poliitiline ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüüringi valitsejad.
Lääne-Euroopa 5. sajandi lõpul.

Tüüringid rajasid riigi 5. sajandi lõpul. See jõudis oma territoriaalse tipuni 6. sajandi esimesel poolel, enne kui see frankide poolt aastatel 531–532 vallutati. Tüüringi hauaväljade uurimine paljastab koljuomadusi, mis näitab hunnide naiste või orjade tugevat kohalolekut, mis võib tähendada, et paljud tüüringid võtsid pärast hunnide impeeriumi kokkuvarisemist hunni naisi või orje. Haudadest leitud ehetest on ka tõendeid, et tüüringid abiellusid idagoodi ja langobardi naistega. Langobardide kuningas Agilulf (590–616) oli tüüringi päritolu.

Pärast vallutusi pandi tüüringid Frangi duces (hertsogite) võimu alla, kuid nad mässasid ja tegid endid 7. sajandi lõpul Radulfi ajal jälle sõltumatuks. Selle sajandi lõpu poole läks osi Tüüringist Saksimaa võimu alla.

Karl Martelli ja Püha Bonifatiuse ajal olid nad taas frankide alamad ja neid valitsesid Frangi hertsogid oma residentsist Würzburgis, lõunas. Martelli ajal laienes Tüüringi hertsogite võim osale Austraasiale ja Baieri platoole. Kaasa arvatud olid Lahni, Maini ja Neckari jõgede orud. Raab moodustas sel ajal Tüüringi kagupiiri. Werra ja Fulda orud kuulusid ka sellesse ja see ulatus kuni Saksi tasandikuni põhjas. Selle keskne asupaik Germaanias Reini taga oli põhjuseks, miks sai sellest Bonifatiuse misjonitöö point d'appui.

Tüüringid omasid eraldi identiteeti aastateni 785–786, kui üks nende juhte, Hardrad, juhtis nurjunud ülestõusu Karl Suure vastu. Karolingid vormistasid Tüüringi õigustavad (kuid võib-olla ei kasutanud neid laialdaselt) kui Lex Thuringorum ja jätkasid provintsist sigadeandami väljanõudmist, oletatavasti Merovingide kehtestatud. 10. sajandil, Saksi dünastia ajal, kolis Tüüringi võimukeskus kirde poole, Erfurdi lähistele. Veel 10. sajandi lõpul oli sigadeandam Saksamaa kuningale kehtiv.

Kirikuajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüringid pöörati kristlusse 5. sajandil, kuid nende kokkupuude oli piiratud. Nende tegelik ristiusustamine leidis aset, kõrvuti kirikliku organisatsiooni tekkega nende territooriumil, 8. sajandi algul ja keskel Bonifatiuse ajal, kes langetas aastal 724 nende "püha tamme" Geismaris, kaotades jäljed nende paganlusest.

1020. aastatel alustas piiskop Aribo raha müntimist Erfurdis, vanimas kaubalinnas Tüüringis, mille ajalugu läheb tagasi Merovingide perioodi. Majandus, eriti kaubandus (nagu slaavlastega), kasvas pärast seda suuresti.

Sotsiaalne ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüringi ülikkond, milles oli segunenud frangi, tüüringi ja saksi veri, ei olnud nii maaga seotud, kui ülikud Frangi riigis. Siin oli ka suuremal arvul vabu talupoegi, kui Frangi riigis, kuigi siin oli ka suur arv pärisorje. Pärisorjade kohustused olid üldiselt ka vähem koormavad. Siin oli ka vähem vaimulikke enne Bonifatiuse tulekut. Siin oli ka väike arv käsitöölisi ja kaupmehi, kes kauplesid peamiselt slaavlastega idas. Erfurdi linn oli sel ajal idapoolseim kaubapunkt frankide territooriumil.

Historiograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüringite ajalugu on hästi tuntud nende vallutajate, frankide, kirjutistest. Galloroomlane Gregorius Toursist annab lähima seletuse Tüüringi riigi langusajast. Widukind Corveyst, kes kirjutas 10. sajandi Saksimaal, annab sarnase seletuse erinevate legendidega.

Tüüringid ilmusid lühidalt tolleaegsetesse Itaalia allikatesse, kui nende tegevus mõjutas maad Alpidest lõunas. Bütsantsi autor Prokopios mainib neid ja räägib nende langusest. 7. sajandi Origo Gentis Langobardorum mainib tüüringite kuningat Fisudit, kui Theudebert I kaasaegset.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]