Otto I (Saksi)

Otto Hiilgav (u.830/40 – 30. november 912) (saksa: Otto der Erlauchte), Ottoonide dünastia liige, oli Saksi hertsog 880. aastast kuni oma surmani.

Perekond

Otto oli dünastia esiisa Saksi krahvi Liudolfi (suri 866) ja tema naise Oda (suri 913) noorem poeg. Tema vendade-õdede hulgas olid tema vanem vend Brun, nende isa valduste pärija, ja Liutgard, kes 876. aastal abiellus Karolingide kuninga Ludwig Nooremaga. Abielu väljendas Liudolfi domineerivat positsiooni Saksi maadel.

873. aasta paiku abiellus Otto ise Hedwigaga (suri 903), arvatavasti Babenbergide (Poppoonide) aadlisuguvõsast ja Frangi princeps militiae Heinrichi tütrega. Nad said kaks poega, Thankmari ja Liudolfi, kes surid enne neid, kuid nende kolmas poeg Heinrich Linnupüüdja järgnes talle Saksi hertsogina ja valiti hiljem kuningaks. Otto tütar Oda abiellus Karolingide Lotharingia kuninga Zwentiboldiga, keiser Arnulfi pojaga. Perekonda kutsuti isa järgi Liudolfingideks, peale tema pojapoja keiser Otto Suure troonile asumist hakati seda kutsuma Ottoonide dünastiaks.

Valitsemine

Kuningas Ludwig Noorema hartaga Gandersheimi kloostrile 26. jaanuarist 877 kirjeldatakse pago Suththuringat (Lõuna-Tüüringi piirkond) kui in comitatu Ottonis (Otto krahvkonnas). Ta järgnes oma vennale Brunile pärast viimase surma Lüneburgi nõmme lahingus (Ebsdorfis) 2. veebruaril 880, võideldes viikingitest sissetungijate vastu.

Valitsedes tohutute Saksi ja Tüüringi valduste üle on Ottot hilisemates allikates mainitud kui dux, samas kui 28. jaanuaril 897 ilmunud kaasaegses hartas kirjeldatakse Ottot, kui marchio, ja pago Eichesfelden (Eichsfeld) leidub nüüd tema krahvkonnas (mark). Ta oli 908. aastal ka Hersfeldi kloostri ilmikabt ja 50 aastat hiljem kirjeldati teda kroonik Widukindi Corveyst poolt kui magni ducis Oddonis (suurhertsog Otto), kui kirjeldati tema õe Liutgardi abiellumist kuningas Ludwigiga.

Vaatamata oma dünastilistele suhetele olid Ottol Karolingide õukonnaga ainult lõdvad sidemed ja ta lahkus harva Saksimaalt. Ta jäi piirkondlikuks Ida-Frangi vürstiks ning tema isandad Ludwig Noorem ja keiser Arnulf, kelle mõlemaga olid tal head suhted, sekkusid harva Saksi autonoomiasse. Oma maadel oli Otto tegelik vürst ja ta kehtestas end ka maksukogujana naabritelt slaavi hõimudelt idas, nagu dalemintsid.

Widukindi Corveyst sõnul pakkusid "saksi ja frangi inimesed" pärast viimase Karolingist monarhi Ludwig III Lapse surma 911. aastal Ottole Ida-Frangi kuningriiki. Ta ei nõustunud sellega siiski oma vanuse tõttu, vaid viitas selle asemel Frangimaa hertsog Konradile. Selle aruande õigsust peetakse kaheldavaks.

Otto suri järgmisel aastal Wallhauseni Königspfalzis. Ta maeti Gandersheimi kloostri kirikusse.