Charles Gounod

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Charles Gounod (1890) by Nadar.jpg

Charles-François Gounod (17. juuni 1818 Pariis – 18. oktoober 1893 St. Cloud) oli prantsuse helilooja. Tuntud ladina palvuse "Ave Maria" järgi, mis lähtus Bachi teosest "Méditation sur le Premier Prélude de Piano".

Ooperite "Faust" ja "Roméo et Julia" alusel hinnatud 19. sajandi teise poole edukaimaks ja rahvusvaheliselt tuntuimaks prantsuse ooperikomponistiks. Kokku komponeeris ta 13 ooperit, millest "Ivan le terrible" ("Ivan Julm", alustatud 1856), "George Dandin" (alustatud 1873) ja "Maître Pierre" (alustatud 1877) jäid mitmesugustel põhjustel pooleli.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit väheeduka maalikunstniku (isa) ja muusikaõpetaja (ema) perekonnast. Oli lapsena andekas nii joonistamises kui ka muusikas. Ema oli ta esimene muusikaõpetaja. Innustus Rossini ooperist "Otello" nii, et hakkas 13-aastaselt ka komponeerima. Õppis Pariisi konservatooriumis Antoine Reicha, Fromental Halévy, Pierre Zimmermani (tema tütre Anne'iga abiellus hiljem) ja Jean François Le Suœri juures. Võitis kantaadiga "Fernand" 1839. aastal ihaldatud Prix de Rome'i, mis andis võimaluse õppida muusikat Roomas. Keskendus seal 16. sajajandi vaimuliku muusika tundmaõppimisele, millest kujunes tema eluaegne huvi.

Vaimulik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1842–1843 reisis Austrias ja Saksamaal, kus tutvus Felix Mendelssohn-Bartholdyga. Esimene edu komponistina tuli 1843, võeti vaimustatult vastu tema "Symphonie en ré majeur". Pidas plaani liituda kirikuga. Oli 1843–47 Missions Étrangéres' muusikaline juht ja komponeeris vaimulikku muusikat. 1847. aastal liitus noviitsina karmeliitide kloostriga. Kuid ei suutnud täita kõiki vaimulikke reegleid ja olla kirikule pühendunud. Pööras sedavõrd suurt tähelepanu naistele, et sai hüüdnimeks „kurameerija munk”. Tolle aja Prantsusmaa parima metsosoprani Pauline Viardot’ õhutusel hakkas komponeerima oopereid. Viardot sai oma autoriteediga Pariisi Opéra nii kaugele, et see mainekas ooperimaja tellis Gounod'lt ooperi "Sapho", mis oli Viardot'ga nimirollis väga edukas.

Charles Gounod klaverit mängimas

"Faust" valmis raskustega[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellus 1852 Anne Zimmermanniga, kelle isa oli kuulus pianist ja muusikaõpetaja. Äia toel sai tulusa direktori ameti Pariisi orbude kommunaalkoolis Orphéon de la Ville de Paris. Direktoriamet jättis piisavalt aega ooperitega tegelemiseks. Kuid järgmine oopus "La nonne sanglante" ("Verine nunn") Pariisi Opérale kukkus läbi. Alustas 1856. aastal alustas tööd ooperiga "Faust", kuid pidi selle kõrvale panema, sest Opéra administratsioon andis talle teksti ooperi "Ivan le terrible" ("Ivan Julm") komponeerimiseks, kuid pärast Louis Napoléonile tehtud atentaati ühe Opéra etenduse ajal jaanuaris 1858 leping tühistati. Gounod kasutas loodud muusikat hiljem ooperites "La reine de Saba" ("Seeba kuninganna") ja "Mireille". Töö "Faustiga" jätkus aprillis 1858. Proovid Pariisi Théâtre Lyrique'is algasid juba sama aasta sügisel. Väga edukas esietendus oli märtsis 1859. Teos saavutas suure rahvusvahelise tähelepanu ning kuulus 19. sajandi teisel poolel mainekate ooperimajade standardrepertuaari. "Faust" kindlustas heliloojale kindla koha tolle aja Euroopa populaarseimate ooperiheliloojate hulgas ja tagas materiaalse kindlustatuse. "Fausti" muusika on väga meloodiline ja pakub lauljatele häid võimalusi demonstreerida oma vokaalseid võimeid.

Sõja jalust Inglismaale[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmised ooperid ei suutnud ületada "Fausti" taset ja populaarsust. Ise pidas ta oma parimaks ooperiks "Seeba kuningannat", mis aga ei saanud ei kriitikutelt ega publikult erilist soosingut. Läbi kukkus ka "Mireille". Suurte raskustega õnnestus lavastada "Roméo et Juliette" ("Romeo ja Julia"), mida on hiljem hinnatud Gounod' paremuselt teiseks ooperiks. Viimase veerandsaja aasta jooksul on seda teost esitatud tunduvalt rohkem kui "Fausti".

Prantsuse-Preisi sõja puhkemine 1870 viis oma perekonna sõja jalust Inglismaale. Elas seal kapten George Weldoni majas ning heitis silma tema abikaasa Georginale, tekitades sellega briti ühiskonnas suure skandaali. Mehe armuseiklustest häiritud abikaasa Anne pöördus 1871. aastal Pariisi tagasi. Gounod käis Pariisis küll aeg-ajalt mõningaid tööülesandeid täitmas, kuid tema teoste populaarsus Prantsusmaal oli sel ajal tunduvalt kesisem kui Inglismaal. Naasis Pariisi alaliselt alles 1891. aastal.

Gounod organistina 1893

Elu lõpuosa ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Elu viimastel aastatel loobus lavamuusika kirjutamisest ja pöördus tagasi vaimuliku muusika komponeerimise juurde. Suhtumine Gounod' ooperitesse oli nii 19. sajandi II poolel kui ka kogu 20. sajandi jooksul lainetanud tohutust vaimustusest jäise ükskõiksuseni. See on suuresti vähendanud tema tööde üldist rahvusvahelist mainet. Paljud tänapäeva ooperikriitikud ei pea tema teoseid eriti kõrge tasemega muusikadraamadeks. Üksmeelselt tuuakse esile, et teostes domineerivad rõhutatult religioossed tendentsid. Teda kiidetakse aga, et oskas hästi lihtsate muusikaliste vahenditega iseloomustada oma kangelasi.

Kirjutas memuaarid "Mémoires d’un artiste" (Pariis, 1896). Sai juulis 1888 Prantsusmaa valitsuselt Commander Ordre national de la Légion d'honneur aunimetuse.

Gounod' matus[muuda | muuda lähteteksti]

Gounod matusetalitus viidi läbi Pariisi Madeleine'i kirikus. Camille Saint-Saëns mängis orelit ja Gabriel Fauré juhatas orkestrit. Matusetalitusel esitati ka rahvalaulupõhine sopraniaaria "Que ferons-nous avec le ragoût de citrouille?" ooperist "Sapho". Gounod on maetud Pariisi Auteuili kalmistule.

Gounod hauamonument Pariisi Auteuil'i kalmistul

Teoste lavastused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on "Fausti" esitatud üheksas lavastuses (Estonias 1915, 1921, 1931, 1949, 2012; Vanemuises 1938, 1953, 1965, 1996) ning "Romeo ja Juliat" kolmel korral (Estonia 1928, 1938, 2013 kontsertetendus).

Ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

Sapho (1851), La nonne sanglante (1854), Le médecin malgré lui (1858), Faust (1859), Philémon et Baucis (1860), La colombe (Baden-Baden, 1860), La reine de Saba (1862), Mireille (1864), Roméo et Juliette (1867), Cinq Mars (1877), Polyeucte (1878), Le tribute de Zamora (1881).