Orkester

Allikas: Vikipeedia

Orkester on suurekoosseisuline instrumentaalansambel, mis koosneb pillimängijatest ja dirigendist.

Nimetus on tuletatud kreekakeelsest sõnast orchestra, mis 6. - 5. sajandil eKr tähendas antiikteatri eeslava (orkestrat). 16. sajandil muutus orkestri mõiste. Orkestriks hakati nimetama lava ja kuulajate vahelist ruumi kui ka seal mängivaid pillimehi.

Varajased orkestrid sisaldasid keelpille, puu- ja vaskpuhkpille, klahvpille ja näppepille. Piir orkestri- ja kammermuusika vahel oli ähmane. See sõltus ettekande kohast ja kui palju milliseid pille kasutati. Kuni 17. sajandini ei loodud muusikat kindlatele muusikainstrumentidele. Heliteostel oli märge per cantare o sonare, mis viitab sellele, et neid võis laulda või käepärast oleval pillil mängida.

Orkestri liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokkorkester[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orkestrist tänapäevases mõistes saab rääkida alles barokiajast (16001750). Sel ajal toimus instrumentaalmuusikas tormiline areng. Arenesid keelpillid. Cremona pillimeistrite viiulid tõrjusid kõrvale põlve- ja õlavioola ja orkestri põhiinstrumendiks sai viiul. Itaalias moodustas esimese orkestri Claudio Monteverdi 1607. aastal. Ta oli teenistuses Mantova hertsogi juures. Monteverdi sai oma ooperi „Orpheus“ ettekandel kasutada 40-liikmelist orkestrit, kus mängiti keelpille, flööte, tsinke ja tromboone. Louis XIII ajal Prantsusmaal moodustati musitseerimiseks 24 viiuldajast koosnev ansambel Vingt-quarte Violins de Roi (24 kuninga viiuldajat). Jean-Baptiste Lully asutas oma orkestri Petits Violos. Ta oli Louis XIV juures Compositeur de la Musique Instrumentale. Lully orkesteri liikmed kandsid vormiriietust ja pidid poognat liigutama samas suunas. Nad muutusid eeskujuks tervele Euroopale.

Inglismaal kehtinud vabariiklik võim keelas 1648 - 1660 aastal muusika. Charles II tõi Inglise õukonda Prantsuse õukonna muusika ja kombed. 18. sajandi algul ei tuntud veel avalikke kontserte tänapäeva mõistes. Kontserte korraldati aadlikodudes. John Banister hakkas 1672. a korraldama muusikaüritusi oma kodus. Prantsusmaa varaseim avalik sissepääsutasuga kontsert peeti 1725. a Pariisis ühes Tuileries’ saalis (Concerts Spirituels). Peamiselt esitati vaimulikku muusikat. Banisteri publik koosnes kutsutud külalistest, Pariisi kontserdile võis minna igaüks.

Barokkorkestri põhirühma moodustas keelpillide perekond: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid. Sageli kuulusid orkestrisse viola d’amore ja viola da gamba. Puupuhkpillidest eelistati flööte, oboesid ja fagotte. Vaskpuhkpillidest mängis trompet harilikult koos timpanitega. Orkestri alaliseks osaliseks oli generaalbassi mängiv pill. Enamasti oli see tšembalo, millel saadeti retsitatiive.

Klassitsismiaja orkester[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klassitsismiajal (17501830) muutus orkestrimuusika väga populaarseks. Korraldati palju kontserte. Instrumentaalmuusikat mängiti ooperiteatrites, õukondades, sellega tegelesid ka linnakodanikud muusikasõprade seltsis. Ettekanded kestsid 5-6 tundi. Kavas vaheldusid sümfooniad laulusolisti, pianisti või viiuldaja esinemiste ja ansamblipaladega. Publik ei istunud kohtadel, vaid tegeles paljude asjadega: sõi, jõi, vestles sõpradega või jäi magama. Haydn olevat kirjutanud 94. sümfoonia hüüdnimega „Üllatussümfoonia“ tukkujate äratamiseks. Inglismaal korraldati ka muusikafestivale. Need olid 2-3 päevased. 1813. a asutati Londoni Filharmooniaühing, mille peaeesmärk oli kaasaja suurte orkestriteoste esitamine.

See oli periood, kus heliloojad suutsid end elatada, sõltumata õukonnast või kirikust. Professionaalsed muusikud hakkasid teenima suuri varandusi. Esimesed iseseisvad heliloojad olid Mozart ja Haydn. 1782. a oli Mozart iseseisev ja hakkas kirjutama orkestrile, kuhu kuulusid flöödid, klarnetid, trompetid ja litaurid. Haydni kapelli (krahv Esterházy juures) kuulus 14 mängijat (4 viiulit, vioola, tšello, kontrabass, flööt, 2 oboed, 2 fagotti ja 2 metsasarve). Tänapäevase sümfooniaorkestri põhikoosseisu kujundasid Haydn ja Beethoven. Aastaks 1800 oli orkestri keskmine suurus 40 mängijat.

Euroopa suurim ja alaline orkester oli Mannheimi orkester. Selle asutas Mannheimi hertsogi Karl Theodori õukonnas Johann Stamitz 1742. aastal. Orkestrisse kuulusid: 10 I viiulit, 10 II viiulit, 4 vioolat, 4 tšellot, 4 kontrabassi, 2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti, 2 metsasarve, 2 trompetit ja timpanid. Selles mängisid suured virtuoosid: Franz Xaver Richter, J. Holzbauer, A. Filz, A. Toëschi, dirigendi poeg Carl Stamitz jt. Mannheimi orkestris oli palju uut. Puhk- ja keelpillide kõlaline tasakaal, ühtne poognaliikumine keelpillirühmas. Dünaamikakontraste on hakatud iseloomustama, et piano – kevadine tuulevirvendus, forte – äike või kõuekärgatuslik, crescendo – võimsad kosed või mühisev, diminuendo – jõekesed, mis hääbuvad kaugusse või kaugustesse kaduv. Crescendot hakati nimetama „Mannheimi teerulliks“, diminuendot „Mannheimi ohkeks“ ja mitmesugused puupillide trillerid olid „Manheimi linnukesed“.

Romantismiaja orkester[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romantismiajal 1830-1910 suurenesid orkestrid veelgi, sest väike orkester ei suutnud rahuldada talle esitatud nõudeid. Orkestris oli juba 100 või rohkem liiget. Orkestrid hakkasid käima külalisesinemistel nii kodu- kui välismaal. Mugav oli reisida rongiga, sest võrreldes hobutõldadaega olid need mugavamad ja kiiremad. Suurema publiku mahutamiseks oli vaja ehitada suuremaid kontserdisaale. Populaarsed olid promenaadikontserdid. Esimese promenaadikontserdi korraldasid Philippe Musard ja Louis Antoine Jullien Pariisis. Londonis peeti esimene promenaadikontsert 1838. a detsembris.

Romantismi ajal toimus vaskpuhkpillde areng. Ventiilide leiutamine avardas mänguvõimalusi ja võis konkureerida keel- ja puupuhkpillidega. Richard Wagner lisas orkestrisse basstrompeti ja Wagneri tuuba. Ta otsis uusi tämbreid, et saavutada täiuslikku kõla. Keelpillide arv suurenes. Berlioz suurendas keelpillide arvu 60-ni. Keelpillid täitsid keskmise registri, mängides kõiki harmoonianoote.

Kui 18. sajandil oli taktilöömine põhiliselt continuo-mängija käes, siis orkestrite suurenemisel tekkis vajadus hästi nähtaval kohal paikneva juhi järele. Sel perioodil olid dirigendid peamiselt heliloojad ise.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]