Rahvusromantism (muusika)
Rahvusromantism on muusikastiil, millel on lisaks romantismi üldistele tunnustele ka konkreetsele rahvusele omased tunnused. Sellisteks tunnusteks võivad olla näiteks rahvamuusikast pärineva meloodia või konkreetse rahvusega seotud mütoloogia kasutamine.
Mõnel maal sündis rahvusromantism osana rahvuslikust vabadusvõitlusest või kultuurilisest ärkamisest. Tihti oli tegu rahvustega, kes olid olnud mõne teise rahvuse poliitilise, majandusliku või kultuurilise ülemvõimu all.
Mõnel maal tekkis rahvusromantism koos romantismiga juba 1800ndate alguses ning mõnel maal alles sada aastat hiljem, 1900ndatel.
Rahvusromantismi teeneks võib pidada rahvamuusika teaduslikku uurimist.
Lihtsustatult võib öelda, et kui romantikule piisas kunstist tunnete jaoks, siis rahvusromantik üritas pigem mõjutada inimeste seisukohti.
Rahvusromantismi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
18. sajandi muusikas olid rahvuslikud elemendid veel universaalse barokk- või klassitsistliku muusikastiili osad.
19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse tõusuga muutus rahvuslike elementide kasutamine eraldi eesmärgiks. Leiti, et rahvuslikud elemendid tagavad muusika autentsuse ja individuaalsuse ning aitavad tuua muusikas esile konkreetse rahvuse karakteri.
Teatud muusikateoseid hakati pidama rahvuslikeks, kuna neis oli kasutatud rahvuslikku süžeed, rahvamuusikat või muid rahvuslikke elemente.
Esimeseks saksa rahvuslikuks ooperiks peetakse Carl Maria von Weberi ooperit "Nõidkütt" (Der Freischütz, 1821). Rahvuslikeks heliloojateks hakati pidama ka näiteks poola päritolu Frederic Chopini ja ungari päritolu Ferenc Liszti.
Rahvusromantismi esindajad[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusromantismi tuntumad esindajad olid
- Venemaal Mihhail Glinka, Modest Mussorgski, Nikolai Rimski-Korsakov, Pjotr Tšaikovski, Sergei Rahmaninov
- Tšehhis Bedřich Smetana ja Antonín Dvořák
- Hispaanias Isaac Albéniz, Enrique Granados, Manuel de Falla
- Pranatusmaal César Franck
- Inglismaal Edward Elgar
- Norras Edvard Grieg
- Soomes Jean Sibelius