Sümfooniaorkester

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sümfooniaorkester on orkester, kuhu kuuluvad

Pillide paigutus sümfooniaokestris

Olenevalt üheliigiliste soleerivate puhkpillide hulgast liigitatakse orkestrid:

  • kaheseks ehk väikeseks orkestriks
  • kolmeseks, neljaseks jne ehk suureks orkestriks.

Kõigis orkestrikoosseisudes lisanduvad vastavalt partituurile löökpillid: suur trumm, väike trumm, timpanid, taldrikud, triangel, kastanjetid, kellamäng, tšelesta, gong, tamtamm jm ning harf(id).

Sümfooniaorkestri ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi sümfooniaorkester[muuda | muuda lähteteksti]

19: sajandi sümfooniaorkester[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil hakkas sümfooniaorkestri koosseis suurenema ning 20. sajandi alguseks oli see muutunud hiiglaslikuks. Näiteks Gustav Mahleri 8. sümfoonia koosseisus on 3 sopranisolisti, 2 aldisolisti, tenorisolist, baritonisolist, bassisolist, 2 segakoori, poistekoor, 2 pikoloflööti, 4 flööti, 4 oboed, inglissarv, 5 klarnetit, bassklarnet, 4 fagotti, kontrafagott, 8 metsasarve, 4 trompetit, 4 trombooni, basstuuba, timpanid, löökpillid, orel, harmoonium, tšelesta, klaver, 6 harfi, madoliin, esimesed viiulid, teised viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Lisaks põhikoosseisule teevad eraldi lavaorkestris kaasa veel 4 trompetit ja 3 trombooni. Mahleri soovitus oli, et suuremates saalides võiks puupuhkpillide esimesi partiisid kahendada ning kellpillide koosseisu laiendada.

19. sajandil muutus romantilise muusika vajaduste tõttu paljude pillide kõla ja mängutehnika:

  • vaskpillidele lisati ventiilid
  • puupillidel hakati kasutama klapisüsteemi
  • keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen.

Kasutusele tulid ka uued pillid, mida hakati kasutama ka sümfooniaorkestris. Paljud orkestripillid omandasid tänapäevase kuju.

Sümfooniaorkestri suureks uuendajaks oli prantsuse helilooja Hector Berlioz, keda peetakse ka nüüdisaegsete orkestratsiooni põhimõtete alusepanijaks. Ta võttis kasutusele uusi löökpille ning suurendas oluliselt vaskpillide koosseisu.

20. ja 21. sajandi sümfooniaorkester[muuda | muuda lähteteksti]

Sümfooniaorkestri koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Sümfooniaorkestri koosseis kodeerituna

Kood Tähendus Seletus
2222 4231 timp str 2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti -
4 metsasarve, 2 trompetit, 3 trombooni, 1 tuuba
timpanid, viiulid
Standardne kahene koosseis
0202 2200 timp str 2 oboed, 2 fagotti -
2 metsasarve, 2 trompetit
timpanid, viiulid
Varaklassitsistlik sümfooniaorkester: orkestris puudub flööt ja klarnet
3333 4231 timp 14/12/10/8/6 3 flööti, 3 oboed, 3 klarnetit, 3 fagotti -
4 metsasarve, 2 trompetit, 3 trombooni, 1 tuuba
timpanid
14 I ja 12 II viiulit, 10 vioolat, 8 tšellot, 6 kontrabassi
Romantismiaja orkester.
Klassikalisel perioodil oli keelpillide osa väike
8/6/4/3/2
2d1, 2+1, 2d1es+bass, 3d1 - ... 2 flööti ja 1 pikoloflööt;
2 oboed + inglissarv;
klarnetit ja 1 Es-klarnet + bassklarnet;
3 fagotti ja 1 kontrafagott
+ = lisamängija,
d = üks mängija tohib mängida topeltpartiid
Sümfooniaorkestri kolmene koosseis
2, 2d1, 2, 2, alto sax 4430 timp perc hp str 2 flööti, 2 oboed ja inglissarv,
2 klarnetit, 2 fagotti, altsaksofon -
4 metsasarve, 4 trompetit,
3 trombooni,
timpanid, löökpillid,
harf, viiulid
See ei ole traditsiooniline neljane koosseis.
Seda koosseisu kasutatakse Georges Bizet
Arlésienne-Suite No. 1. mängimisel


Kahene koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Kahene koosseis kujunes välja Viini klassikute loomingus. Soleerivaid puu- ja vaskpille on 2 igast liigist: 2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti, 2 metsasarve, 2 trompetit. Sageli ka tromboonid, tuuba ja timpanid. Tänapäeval on koosseisus ka pikoloflööt, mille partiid esitab 2. flöödimängija.

Puhkpillide kõla tasakaalustavad keelpillid. Kaheses koosseisus on keelpille 8-10 / 6-8 / 4-6 / 4-6 / 2-4. Orkestri instrumentatsioonis (kiirkiri) märgitakse keelpillide arvu kindlas järjekorras: 1. viiul / 2. viiul / vioola / tšello / kontrabass.

Näide: Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia c-moll op 67 (1808)

2 flööti ja pikoloflööt
2 oboed
2 klarnetit
2 fagotti ja kontrafagott
2 metsasarve
2 trompetit
3 trombooni
timpanid
keelpillid

Kolmene koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpul oli kolmene koosseis kohustuslik mistahes sümfooniaorkestri komplekteerimisel. Kolmeses koosseisus on suurendatud samatämbriliste puu- ja vaskpillide arvu kolmeni.

2 flööti ja pikoloflööt
2 oboed ja inglissarv
2 klarnetit ja väike klarnet või 2 klarnetit ja bassklarnet
2 fagotti ja kontrafagott
3 metsasarve, 3 trompetit, 3 trombooni, tuuba (4-häälne seade)
timpanid

Sellises koosseisus mängib

  • pikoloflöödi partiid 3. flööt
  • inglissarve partiid 3. oboe
  • väikese klarneti või bassklarneti partiid 3. klarnet.

Kolmeses koosseisus on keelpille: 12-16 / 10-14 / 8-10 / 8-10 / 6-8.

Näide: Béla Bartóki orkestrikontsert (1943, uus versioon 1945)

2 flööti ja pikoloflööt
2 oboed ja inglissarv
2 klarnetit ja bassklarnet
2 fagotti ja kontrafagott
4 metsasarve, 3 trompetit, 3 trombooni, tuuba
timpanid, triangel, trumm, basstrumm, taldrikud, tamtamm
2 harfi
keelpillid

Neljane koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Neljases koosseisus on suurendatud samatämbriliste puu- ja vaskpillide arvu neljani.

2 flööti ja 2 pikoloflööti
3 oboe ja inglissarv
väike klarnet ja 2 klarnetit ja bassklarnet
3 fagotti ja kontrafagott
4 metsasarve, 4 trompetit, 3 trombooni ja tuuba (4-häälne seade)
timpanid

Sellises koosseisus mängib

  • 1. ja 2. pikoloflöödi partiid 3. ja 4. flööt
  • inglissarve partiid 4. oboe
  • väikese klarneti partiid 3. klarnet ja bassklarneti partiid 4. klarnet
  • kontrafagoti partiid 4. fagott

Neljases koosseisus on keelpille: 16-20 / 14-18 / 10-16 / 10-14 / 8-12

Viiene koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Viieses koosseisus on soleerivate puhkpillide arvu suurendatud tavaliselt vaid üksikutes rühmades. Heliloojate nõudmised on erinevad ja seepärast nimetatakse koosseise nende endi järgi: Wagneri, Bruckneri, Straussi, Mahleri, Schönbergi jne orkester.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]