Fantaasia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ettekujutusest; laeva kohta vaata artiklit Fantaasia (laev); muusikažanri kohta artiklit Fantaasia (muusika); filmi kohta vaata artiklit Fantaasia (film); kirjastuse kohta vaata artiklit Fantaasia (kirjastus); raadiosaate kohta vaata artiklit Fantaasia (raadiosaade).

Fantaasia (vanakreeka keeles phantasia 'kujutlus') on teadlikult ebareaalne ettekujutus või inimliku ettekujutamise võime.

Antiikfilosoofias ei tähendanud fantaasia ebareaalse ette kujutamist, vaid pigem oli see vahetu tunnetuse vastuvõtmise tulemus. Seda selgitatakse läbi phantasia seotuse verbiga phainetai 'ilmnema, paistma', millest lähtuvalt on fantaasia kõik, mis inimesele mingil viisil ilmneb või paistab, st eelkõige olev. See, et ilmneb midagi, mis ei ole, on kreekaliku mõtlemise raames pigem erijuht kui reegel, mistõttu on fantaasia kreekalikus mõistmises selle võimalik ebareaalne iseloom kõrvaline. Seega võiks ütelda, et mitte inimene ei kujuta endale olevat ette, vaid olev kujutab või kujutleb end inimesele.

Fantaasia seob rangelt filosoofilises tähenduses ebareaalsusega René Descartes oma meditatsioonides, kus ta viib läbi oma radikaalse kahtluse meetodit, mille äärmuslikuks täiuseks on kahtlemine reaalsuses üldse. Fantaasia saab oma eelkõige ebareaalsusega seotud tähenduse alles uusaja filosoofias.

Freud ja unistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rêverie (unistamine), 1901, kunstnik Paul César Helleu

Sigmund Freud pidas fantaasiat (saksa keeles Fantasie) inimese kaitsemehhanismiks. Ta leidis, et inimene ei saa hakkama vaid selle vähese rahuldusega, mida reaalsus on võimeline pakkuma. "Me lihtsalt ei saa lihtsalt hakkama ilma abistavate konstruktsioonideta," ütles Theodor Fontane[1] Kui lapsepõlve täiskasvanuks adapteerimise printsiip avastati, nii eraldus ka üks liik mõttetegevust. Seda hoiti eemal reaalsusega katsetamisest ja jäeti vaid naudingu printsiibile allutatuks. See mõttetegevus oli fantaseerimine.[2] Ta võrdles fantaseerimist ideega, et loodus säilitab oma algse oleku kus kõik, kaasaarvatud selle, mis on ebavajalik või mürgine, saab kasvada ja paljuneda seal, kus ta tahab.[3]

Unistamine oli Freudile väärtuslik ressurss. "Need unistused panevad paika (sks. Objektbesetzung) suure hulga huvisid, nad on subjektile väga hinnalised ja tavaliselt on neisse peidetud hulk tundlikkust. Sellised fantaasiad võivad olla nii alateadvuslikud kui teadlikud."[4] Ta leidis, et fantaasiad sisaldavad suure hulga subjekti tõelist ja loomupärast personaalsust ja jõuline inimene on see, kes suudab oma pingutustega soovunelmad tõeliseks teha. See võib olla kunstnik, kes suudab oma fantaasiad loomingusse panna, mitte hukutava neuroosi sümptomitesse.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sigmund Freud, Introductory Lectures on Psycho-Analysis (Penguin Freud Library 1) p. 419
  2. Sigmund Freud, On Metapsychology (Penguin Freud Library 11) p. 39
  3. Freud, Introductory p. 419
  4. Sigmund Freud, On Psychopatholgy (Penguin Freud Library 100 p. 88
  5. Sigmund Freud, Five Lectures on Psycho-Analysis (London 1995) p. 81