Noodikiri

Allikas: Vikipeedia
See artikkel on
muusikateooria kategooriast.
Muusikaline heli
Helirida
Intervallid
Helistik
Akordid
Noodikiri

Noodikiri ehk muusika notatsioon on muusika ülesmärkimiseks kasutatav märgisüsteem.

Seoses muusika sisuliste ja tehniliste omaduste muutumisega on noodikiri olnud muusika ajaloo jooksul pidevas muutumises. Muusika ülesmärkimiseks on kasutatud sõnu (vt verbaalne notatsioon), tähti, numbreid (vt numbernotatsioon) või erilisi märke (vt graafiline notatsioon), mis võivad tähistada näiteks meloodia liikumissuunda, helivältusi, kuid ka jooniseid konkreetse muusikainstrumendi jaoks (vt tabulatuur).

Charles Seeger on jaganud muusika üleskirjutamise selle eesmärgi alusel kaheks: preskriptiivseks ja deskriptiivseks. Preskriptiivne ehk ettekirjutav notatsioon näitab, kuidas teatud teost tuleks mängida. See on suunatud interpreedile, kes on antud muusikateose stiiliga juba tuttav. Deskriptiivne ehk kirjeldav noodistus on ülestähendus selle kohta, kuidas teose teatud esitus reaalselt kõlas. Selle eesmärk on anda muusikule infot sellise teose iseloomu ja detailide kohta, mille stiiliga ta kokku puutunud pole.

Euroopaliku muusika ajaloos arenes noodikiri välja preskriptiivsest neumade süsteemist, mida kasutati Gregoriuse koraali ülesmärkimiseks. Neumad olid teksti kohale kirjutatud kriipsude või konksude kujulised märgid, mis viitasid eelkõige meloodia liikumissuunale. Hiljem lisati neumade juurde horisontaalne joon, mis aitas meloodia kulgu täpsustada. Seejärel lisati veel teine, kolmas, neljas ja viies joon, millest tekkis tänapäeval tuntud viiejooneline noodijoonestik. Neumadest arenesid omakorda välja noodimärgid ehk noodid, mille kuju näitas ka vältust.

Tänapäeva euroopaliku muusika ülesmärkimiseks kasutatav noodikiri kasutab viiejoonelist noodijoonestikku koos abijoontega, noodivõtmeid, võtmemärke ja alteratsioonimärke, taktimõõtu ja taktijooni ning erinevate vältustega noote ja pause. Muusika esitamise täpsustamiseks lisatakse märke ja sõnu tempo, dünaamika, artikulatsiooni ja agoogika jaoks; samuti antud muusikainstrumendile spetsiifilisi märke (keelpillidel näiteks poogna liikumise suund; klaveril pedalisatsioon jne). Noodikirja mahu kokkuhoidmiseks kasutatakse mitmesuguseid kordamise märke.

Ka suur osa etnograafilisi noodistusi on tehtud Lääne-Euroopa klassikalist noodikirja aluseks võttes. Sellisel juhul on stiililiste nüansside ülestähendamiseks kasutusele võetud lisamärke. Näiteks kasutatakse eesti pärimusmuusika noodistustes helikõrguslike mikroalteratsioonide märkimisel üles või alla suunatud nooli või ka pluss- ja miinusmärke noodipeade kohal. Noodi vältuse pikendamiseks ja lühendamiseks on kasutusel kaarekesed noodipeade kohal.

Noodikirja käsikirjalise või trükitehnilise teostamise meetodeid ning selle tulemust nimetatakse noodigraafikaks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]