Tuuba

Allikas: Vikipeedia
Tuuba
{{{nimi}}}
Liigitus

Vaskpuhkpill/Aerofon

Diapasoon
Tuba range.svg
Häälestus

F, Es, B või C

Sugulaspillid

Eufoonium, baritonhorn

Muusikuid
Pillimeistreid

Adolphe Sax, Václav Cerveny


Tuuba (itaalia keeles tuba) on vaskpillirühma suurim ja madalaim pill. Heli tekib õhu liikumisel läbi huulte, mille tagajärjel hakkavad huuled vibreerima. Tekkinud vibratsioon suunatakse kausshuulikusse. Tekkinud vibratsioone võimendab pillitoru.

Sümfooniaorkestris kasutatakse tuubat enamasti bassi- ja saatepillina, kuid mõnikord annavad heliloojad talle ka värvikaid meloodialõike. Harva juhusena on tuubale kirjutatud ka solookontserte. Neist vaieldamatult kõige tuntum on Ralph Vaughan Williamsi tuubakontsert f-moll.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tuuba varasemad eelkäijaid, sirged, laia kõlalehtriga signaaltorud, olid kasutusel juba antiikajal. Ilmselt oli selle riistapuu hääl niivõrd sisendava kõlaga, et ta nimi ja tähendus mingi teate või signaali andjana-toojana kandus edasi keskaega. Tuba mirum (ladina keeles 'viimsepäevapasun') pidi inglite käes kõlama sel päeval, kui maailm lõpeb.

19. sajandi algul, mil toimus suur areng vaskpillide ehituses, paigaldati ka tuubale helikõrguste mugavamaks muutmiseks ventiilid. Tuubal on neid kolm kuni kuus.

Orkestri basstuuba (orkestrituuba) patenteeris Johann Gottfried Moritz 1835. aastal ja Hector Berlioz palus kirjastajal asendada "Fantastilise sümfoonia" partituuris (1830) ofikleidid tuubadega. Esimesed tuubad tõrjusid välja serpenti, bassmetsasarve ja ofikleidi.

19. sajandi keskel valmistas tšehhi pillimeister Václav Cerveny pöördventiiliga tuubasid, mida kasutati Austrias ja Saksamaal. Teistes maades eelistasid pillimehed pumpventiiliga tuubasid.

Harilikult on sümfooniaorkestris üksainus tuuba, kus ta täidab bass- ja rütmipilli rolli, andes põhja vaskpillirühmale. See on ka põhiline basspill puhkpilliorkestrites.

Tänapäeval valmistatakse tuubasid neljas põhihäälestuses. Nendeks on F-, C-, Es- ja Bb. F- ja C- pillid on põhiliselt kasutuses sümfooniaorkestris, Es- ja Bb- ,aga, puhkpilliorkestris.

Tuubad valmistatakse messingust ehk valgevasest. Üldiselt on pillid kuldse või hõbedase värvusega.

Tuuba on mittetransponeeriv pill, mis tähendab, et noodipilt ja tegelik kõla langevad kokku. Tuuba noodid kirjutatakse bassivõtmes. Tuuba heliulatus sõltub mängija meisterlikkusest; professionaalse mängija heliulatus on umbes 5 oktavit.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]