Laatre

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib alevikust Valga vallas; küla kohta Abja vallas vaata artiklit Laatre küla.

Laatre

Pindala: 2,02 km²
Elanikke: 170 (1.01.2020)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 4029[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 57° 52′ N, 26° 15′ E
Laatre (Eesti)
Laatre

Laatre alevik asub Valga maakonnas Valga vallas, 20 km kaugusel Valga linnast ja 4 km kaugusel Sangaste raudteejaamast ja Tsirguliina alevikust. Laatre jõe vasakul kaldal.

Alevik on nime saanud kunagise mõisaomaniku Plateri nime järgi, kes koos järeltulijatega valitsesid seal üle 150 aasta.

Esimest korda on alevikku mainitud 1555. aastal ning asustuse vanust aitab tunnistada 3 km kaugusel Väikese Emajõe vasakul kaldal Vilaski silla juures arheoloogilistel väljakaevamistel leitud asulakoht (umbes 3000 aastat e.m.a).

Laatre, saksa keeles VÖLCK, FÖLK.

Aastatel 1992–2017 (kuni Eesti omavalitsuste haldusreformini) oli alevik Tõlliste valla halduskeskus.

Laatres asuvad Laatre Püha Laurentsiuse kirik, Laatre apostliku õigeusu Pühavaimu kirik, Laatre õigeusu kalmistu, Laatre piim AS, vabaajakeskus ja raamatukogu.

Laatre mõis kuulus Kärkna kloostrile.

Laatre oli Sangaste kihelkonnas asunud Laatre valla keskus.

1997. aastal liideti Laatrega Penniküla.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Laatre mõis läks Poola riigi valitsemise ajal riigi kätte ja 28. veebruaril 1585. a. andis kuningas Stefan Batoryi Varssavis selle koos küladega Conrad Taubele. Taube tütar Elisabeth abiellus õuekohtu assessori ja maanõuniku Fabian Plateriga tuues talle kaasavarana kaasa nii Laatre kui ka Uniküla ja Tõlliste ning Kiuma mõisa Põlvamaal. Enam kui 150 aastaks jäi Laatre mõis Platerite omandusse. Friedrich von Meiners ostis Laatre mõisa konkursi teel Riigimarssal Hans Reinhold von Platerilt. Meiners asus oma omandi valdustesse 1790. aastal. 1856. aastal ostis erukapten Robert Carl Emil Engelhardt mõisa omale.

Enne võõrandamist oli mõis Oskar von Stryki päralt. 1919. aastal mõis planeeriti ja 1920. aastal asundati. Viimane pidu peeti lossis aastal 1926. Pärast seda ei leidnud maja enam kasutamist ning rentnik Karl Kurvits müüs selle 1930. aastail ehitusmaterjaliks.

Sellel territooriumil on valitsenud Poolakad (1561–1625), rootslased (1625–1710), venelased (1710–1918).

Alates 1600. aastast järgnes suur nälg, hävisid mõisad ja külad. Rootsi aja lõpul (1695–1697) kordus näljaperiood uuesti. Põhjasõjaga kaasnes ka Katk, mis lõpetas paljude inimeste elud. Pärast seda algas rahulik periood, peaaegu kaks sajandit. Kasvas rahvastik ja arenes majandustegevus.

Möödunud sajandi alguses kuulus Laatre administratiivjaotuse järgi Tartu Kreisi Sangaste kihelkonda. Hiljem Tartumaa alluvusse aastani 1921. Vallavanemaks oli 1920. aastal Kristjan Kahro. Laatre vallas elas 1220 elanikku aastal 1922, neist 1158 olid eestlased, venelasi 32 ja sakslasi 12 ning muid 18.

10. oktoobril 1919 võttis Eesti Asutav Kogu vastu Maaseaduse. Riikliku maatagavara loomiseks võõrandati riigi omandusse kõik Eesti Vabariigi piires olevad mõisamaad. Riikliku maatagavara maa anti seaduse § 15 alusel põllupidamiseks põliselt (pärandatavalt) tarvitada väikemajapidamistena sellekohase eriseaduse järgi. Põliseks tarvitamiseks anti maad neile, kes elavad ainult majapidamisest ühe perekonna ja kahe hobuse töönormi suuruses. Vabariigi valitsuse 28. jaanuari 1920. aasta „Määrused maareformi teostamiseks“ alusel andis Põllutööministeerium esialgu kõik maatükid kuueks aastaks rendile. Nähti ette, kui rentnik rendiaja jooksul kõik renditingimused korralikult täidab, läheb maatükk pärast rendiaega rentnikule põliseks (pärandatavaks) kasutamiseks. Aastal 1925 oli selle tulemusel Eestis 56 914 renditalu, mis moodustasid 44,9% talude üldarvust ning nende kasutuses oli 34,3% kogu maafondist. Maarendi arvestamise aluseks võeti maahindamise andmed ja nende põhjal saadud puhastulurublad. Igalt puhastulurublalt võeti maksuks 5 kilogrammi rukkeid, mis arvestati ümber rahaks kohaliku maakonnalinna 1. oktoobri 1922 turuhindades. Mets, mis asus maatükil tuli müüa eraldi ja tasuta võis raiuda kuni kolm tolli jämedat hagu.

Seoses Eesti Vabariigi riigipiiri paikapanemisega oli moodustatud lõuna piirile Valgamaa. Laatre valla alla kuulusid 4 küla: Raama-, Välja-, ja Õruküla ja Tsirguliina alevik. Vallmaja asus Õrus Unikülla viiva tee ääres rahva- ja koolimaja kõrval ning on säilinud praeguseni rahuldavas olukorras.

selline jaotus püsis 1939. aastani, mil reformi käigus liideti Laatre vald Tõlliste vallaga. Tõlliste vallavanem oli J. Sults ja sekretäriks J. Unt. Seniseid renditalusid hakkas riik müüma päriseks. Väljaostuga muutusid valdavaks päristalud. Päristalusid oli Eestis 1939. aastal 107 571, moodustades üldarvust 76,8%. Renditalude osakaal oli siis vaid viiendik ning nende kasutuses vaid 9,3% põllumaad. Tol aastal oli Tõlliste vallas 531 talu, talu kohta tuli keskmiselt kolm liiget ja üks võõrtöötaja. Üldiselt läks taludel hästi.

Möödunud aastakümnete jooksul on toimunud mitmeid muutusi. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega,11. juulil aastal 1991, mis on allkirjastatud Arnold Rüütli poolt, taastati Tõlliste valla omavalitsuslik staatus. Selle tunnistuse andis üle tollane peaminister Edgar Savisaar vallavanemale Riho Raavele ja sekretär Eve Maaskile. Tol ajal asus vallavalitsus Tsirguliinas. Alates 1996. aastast kuni 2017. aastani oli vallavanemaks Madis Gross. Volikogu esimeheks oli Martin Maask ja volikogu liikmeid 13.

22. oktoobril 2017 moodustati Valga linna, Õru valla, Tõlliste valla, Taheva valla ja Karula valla ühinemise teel uus omavalitsusüksus – Valga vald.

Kiriklus[muuda | muuda lähteteksti]

Laatre esimene puukirik hävis tules 1558. aastal. 1594. aastal ehitas mõisnik Conrad Taube uue kiriku, mis aga Põhjasõja ajal aastal 1702 venelaste poolt maha põletati. Uuesti algas kiriku ehitus aastal 1730. Praegune kivikirik õnnistati sisse 11. või 12. mail aastal 1838. Aastal 1881 kirik rekonstrueeriti ning ehitati juurde käärkamber, altar ja kantsel. Samal aastal kinkis paruness Marie von Nolken kirikule maalitud altaripildi. Uue oreli, Walkeni firma oma, sai kirik omale 1894. aastal 300. aastapäevaks. Maksma läks see 2400 rubla. Aastal 1773 sai kirik omale kalmistu maa-ala. Sinna on maetud avaliku elu tegelasi nagu Friedrich Kuhlbarsi isa Jakob Kuhlbars ja vend Joseph Kuhlbars ja teised.

Kirikuõpetajad Laatre Püha Laurentsiuse Kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastani 1935 oli Laatre kirik Sangaste abikirik. EELK Konsistooriumi kirjaga nr 5196, 29. oktoobrist 1935 kuulutati kirik ja kogudus iseseisvaks. (Riigiteataja, nr 43 § 20) Seepärast on ka neis õpetajad olnud ühised.

Laatre kiriku köstrid teadaolevatel andmetel: Peeter Treufeldt (1920–1921) ja Peeter Suve (1921–1929).

Nõukogu esimees oli Esimese Eesti Vabariigi ajal tähtsamaks asjameheks. Aastatel 1919–1924 oli nõukogu esimeheks Willem Treufeldt, kelle ajal ehitati kirikule uus köstrimaja (on praeguseni alles, kuid väga armetus seisus ning erakätes). Aastatel 1932–1936 oli kiriku nõukogu esimeheks Julius Raudsepp, aastail 1936–1940 aga Feliks Fuchs. Juhatuse koguduse esimehed on olnud veel:

2005. aastal märtsis toimus laatre kirikus EELK Valga praostkonna sinod, milles osalesid praostkonna kõik vaimulikud ning igast kogudusest kaks valitud saadikut. Kirikus toimunud jumalateenistusel teenis ka peapiiskopiks valitud Andres Põder. Eestis on kokku 12 paostkonda. Kõigis peetakse sinod. Laatres toimunu oli teine.

1845–1848, vene õigeusu pealetungiga Eesti aladele, kutsuti ellu E.A.Õ.K. Laatre Pühavaimu kogudus. 1866–1869. aastatel ehitati kirik, kuid alles 20 aastat hiljem sinodi kulul ning läks maksma 14 127 rubla. Apostlik-õigeusu Laatre Pühavaimu koguduse loomisel oli 1848. aasta märtsis 1888 liiget, oli üks suuremaid Eestimaal. Andmete põhjal on teada, et isegi veel 1946. aastal oli kogudusel 1700 registreeritud liiget. Preestrid, kes on teeninud kogudust:

Laatre Pühavaimu kirikut on külastanud ka ülemhingekarjased: Riia ja Miitavi ülempiiskop Arseni (Brjantsev) aastal 1918, 1933. aastal Tallinna ja Eestimaa metropoliit Aleksander (Paulus).

Andmete kohaselt ristiti avatud koguduses esimesena Tõlliste vallast talupoeg Jüri Mägi tütar Anna ning Laatre vallast Ennu ja Eeva Kulla poeg Roman 15. märtsil 1828. Esimene laulatus leidis aset aga 18. aprillil, paari pandi Sangaste vallast talupoeg Jüri Villemi p Krall ja Kadri Tuvikene. Esimene matus korraldati 29. märtsil – Laatre vallast lese Maria Plotniku tütre Elisabethi muldasängitamine. Kogudus asus umbes 22 aastat üüriruumides, kuna avamise ajal kirikut veel ei olnud. Esimesed kolm aastat ei olnud kogudusel ka oma kalmistut. Algul maeti õigeusulisi eestlasi Laatre Lutheri kalmistule. Surnu eest tuli maksta 15 kopikat. Nii on maetud kalmistule 104 meest ja 90 naist. 1851. aastal rajati oma surnuaed, sinna on maetud ka Eesti Vabadussõja kuulipildujate roodu ülem, kahekordne Vabadusristi kavaler kolonel Ants Lõhmus – aastal 1968.

Kiriku põhjapoolse seina äärde on maetud koguduse kaks preetrit abikaasaga ja endise köstri tütar. Raudristid on lõhutud, alles on risti kivist alused ja raudaed. 1970. aastate keskel lõpetas kogudus oma tegevuse. Kirik on hävimise ohus.

Talvel töötas Laatre Vene Õigeusu kiriku köstrimajas kool aastal 1912–1913. Seda juhatas Mihkel (Misei) Kaska. Kogu õppetöö käis sel ajajärgul vene keeles, jätkus alanud venestamise ajajärk, mis oli alguse saanud juba tunduvalt varem. [3]

Majandusareng ja eluolu[muuda | muuda lähteteksti]

Laatre mõisa ümbruses oli põlistalusid kolm: Robi, Kaara-Kella ja Suurejaani, neid talusid ei tohtinud müüa. Need pidi pärandama järglastele. Enne 1940. aastat oli kõige suurem talu Robi kogupindalaga 54,2 hektarit. Talus peeti angleri punast tõugu veiseid, üle 20 neist olid lüpsilehmad, tpri tõugu hobuseid, leghorni tõugu kanu ja suurt valget tõugu sigu. Veel osteti koos Miku Grossi ja Assaku Raudsepa taluga rehepeksumasin ja aurukatel. Alalisteks töölisteks olid talul Eiche ja Pleesmani perekonnad. Robi talu metsas oli Kaitseliidu maleva lasketiir. Hiljem sai sellest talust Laatre Piimaühingu abimajand.

Kaara-Kella talu peremees oli Oskar Teder, kes oli kunagise metsamajanduse ministri Heino Tedre isa. Talu oli 55,29 hektarit suur, olid oma aurukatel, rehepeksumasin ja kuivati. Otto Gross oli Suurejaani talu omanik, kes pärandas talu edasi oma poja Eduardile. Talu suurus oli 42,0 hektarit. Eduardi perele sündisid poeg Väino ja kolm tütart. 1947. aastal läks Väino Gross Laatre masinaühistusse traktoristiks. Ühistul oli kokku neli traktorit ja isesõitev aurukatel. Kui masinaühistu likvideeriti ning moodustati Keeni MTJ, läks Väino sinna tööle. 1958. aastal moodustati Laatre sohvoos ja Väino töötas edasi sovhoosis traktoristi ja farmimehaanikuna kuni pensionini.

Nende kõrval tegutsesid mitmed teisedki talud. Valgamaal ostis endale esimese kombaini Saksamatsi talu peremees Artur Gross 1939. a. Kombain maksis 3550 krooni. See oli järelveetav ja vili tuli lasta punkrist kottidesse. Põldu oli talul 87 hektarit.

Sügisel, aastal 1940, algas sotsialistliku sektori loomine suuremate mõisamaade baasil. 1941. aasta algul moodustati Saksamatsi talu maadel Valga sohvoos. Direktori ametikoha sai endale Leo Ertel. Kuid sõja jalus kadus see unustuste hõlma.

Rampe talu, mis oli 33,6 hektari suurune, peremeheks oli Feliks Fuchs. Talus peeti ainult tõuloomi. Punase angleri tõugu lehmi oli kuskil 10–12, hobuseid 4. Üks hobusest oli ratsahobune, sest peremees oli Sangaste üksiku ratsaväe eskadroni pealik ja kaitseliidu liige.

Sünged muutusajad[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastatel toimusid maaelus sünged muutused. Nõukogude võimu kindlustamisel Eestis hakkasid toimuma edumeelsete, haritumate ja võimekamate inimeste arreteerimised. Süüdi mõisteti ei-millegi eest. Saadeti vangilaagritesse ning lasti kohe maha. Nii arreteeriti ka Laatrest, Karula ja Tõlliste vallast juba 1941. aasta juunis hulk inimesi. Need kõik inimesed olid hingega töötanud oma perekonna ja Eesti hüvanguks.

Esimesed arreteerimised aastail 1940–1941.

Järgnesid arreteerimised aastail 1933–1948.

Teise maailmasõja lõppedes tekitas pealesunnitud, teisenenud riigikorraldus muutusi inimeste elukorralduses. Juba 1944. aasta oktoobris alustati maareformi – maavaldajailt maa võõrandamist ja uusmaasaajaile jagamist. Maad võõrandati 43 708 maavaldajalt 42 311-le. Võõrandati ka 8437 hobust, 16 267 lehma, 5684 elumaja ja 18 166 majapidamishoonet.

Esimene kolhoos Laatres moodustati 1949. aasta 16. märtsil, kui õhtul kell 20:00 tulid Muhkva talus kokku 17 talupidajat. 6. mail moodustati teine kolhoos Rampes ja nimeks pandi "Töö".

14. märtsil 1949 võttis Eesti NSV MN vastu täiesti salajase määruse nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest. Valga maakonnast saadeti välja 243 perekonda. Sellega tõmmati joon alla küla ja talude arengule. Tõlliste vallast ja Laatrest said kannatada paljud jõudsad pered.

Kooliharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Sangaste kihelkonnas töötasid kaks kooli. Üks neist asus Laatre abikiriku juures. Kooliaruande järgi õppis kokku 60 last. Rahvakooli esimene õitseaeg jäi rootsi ajal üürikeseks. 1702. aastal Põhjasõja ajal põletasid venelased nii Sangastes kui ka Laatres kiriku ja koolimaja. Koolihariduse andmine lõppes pikaks ajaks.

Uuesti avati kool jälle pärast 1764. aasta kihelkonna- ja vallakoolide asutamise määrust. Umbes 1748. aastal ehitati koolimaja, mis koosnes ühest suurest kambrist, mistõttu pidi köster-kooliõpetaja võtma õhtuti lapsed oma majja. Georg Fuchs oli Laatre kooli õpetajaks ja köstriks. Ta õpetas lastele lugemist, katekismust, hommiku-,õhtu- ja söömapalveid. 1786. aastal Laatre köstrikool aga enam ei töötanud.

Kihelkonnakool[muuda | muuda lähteteksti]

1850. aastal avati Laatres kihelkonnakool. Esimeseks koolijuhatajaks oli preester Aleksei Troitski. Laatre koguduse preestri kohale asus ta 1847. aastal. Palgaks 1300 rubla aastas ja 20 tessatini maad 1877. aastal asus õpetajana tööle Teodor Kuldsaar, kes sai palka 250 rubla aastas köstrinina (salmilugejana). Kool asus majas, mis oli ehitatud kohalike vahendite arvel. Koolimaja asus kiriku lähedal. Abikoolid asusid Tagulas (avati 1858), Sangastes, Tõllistes (avati 1866) ja Laatres (1867, õpetaja Andrei Päiv). Laatre kihelkonnakoolis oli siis 24 õpilast (poisse 20, tüdrukuid 4) koolide inspektori von Mevesi 1878. aruande põhjal. Tsaari-Venemaa ja Eesti Vabariigi ajal oli kooli juhatajaks Mihkel Kaska. Venestamise ajal ei tohtinud eesti keeles rääkida. Ühel talvel tuli kooli kontrollima inspektor. Kaska oli sõitnud hobusega Valga linna sealiha realiseerima. Inspektor küsitles lapsi ning sai teada, et õpetaja seletab ajalugu ja loodusõpetust ka natuke eesti keeles. Inspektor vihastas ja vehkis rusikaga karjudes: "Jeesti jonni jätta maha!"

Edasine koolielu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. Olev Tammela, Jaan Sõrmus (2005). 450 aastat Laatre asulat. Laatre. Lk 3-36.