Pärnu rannahotell

Allikas: Vikipeedia
Pärnu rannahotell
Üldandmed
Asukoht Pärnu
Stiil funktsionalism
Ehituse algus 1935
Ehituse lõpp 1937
Avamine 17. juunil 1937
Maksumus 350 000 krooni (1937. aasta vääringus)[1]
Renoveeritud 1994, 2016
Aadress Ranna puiestee 5
Koordinaadid 58° 22′ 24,6″ N, 24° 30′ 9,7″ E
Tehniline ülevaade
Korruseid 3, osaliselt 4
Ehitusmaterjal Raudbetoon, tellis
Projekt ja ehitus
Arhitekt Olev Siinmaa ja Anton Soans
Kaart

Pärnu rannahotell on hotellihoone Pärnus aadressil Ranna puiestee 5,[2] Pärnu rannapargi ja rannapromenaadi vahelisel alal[3].

Funktsionalistliku hoone projekteerisid Olev Siinmaa ja Anton Soans. Hoone ehitati 19351937[4]. Rannahotell avati 17. juunil 1937.[5]

1990. aastate alguseni oli see sanatoorium Estonia peahoone. 19921994 ehitati see ümber hotelliks[4].

Hotellihoone on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks[2] ja on üks eesti funktsionalismi peateoseid[6].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vajadus uue hotelli järele tekkis 1930. aastatel, kui Pärnut külastas üha suurem välisturistide vool. Kuna välisturistid olid peamiselt jõukamad inimesed, siis otsustati, et linnas peaks olema üks korralik esindushotell.[7] Elatustaseme hüppelise tõusuga jõudis suvituskultuur ka eestlasteni, varem oli see luksus kuulunud ainult baltisakslastele ja peterburilastest puhkajatele. Regulaarne laevaühendus Rootsiga tagas välisturistide saabumise, kuid neid tuli ka Soomest jm[4].

Hotelli ehitamise algatas tollane riigivanem Konstantin Päts, tänu kellele sai hoone tellija ja omanik Pärnu linn ehitamiseks soodsat riigilaenu[8]. Konstantin Päts on 1936. aastal öelnud: "Minu suvepuhkus ei ole täielik, kui ma ei ole Pärnus käinud ja siin ennast enne talve karastanud."[9]

Arhitektuurivõistlus[muuda | muuda lähteteksti]

1934. aastal kuulutas Pärnu linnavalitsus välja arhitektuurivõistluse[6]. Võistluse kuulutus kirjeldas ruume, mis "olgu päikeseküllased ja elamismugavad ning omas asetusviisis ei tohi avaldada kasarmulist muljet." Ehitise arhitektuuriline stiil jäeti vabaks.[10]

1934. aasta detsembriks laekus konkursile 16 tööd. Nende seast võitjat välja ei kuulutatud. Selle asemel anti välja kolm teise koha, üks kolmanda koha auhind ja kaks ostu. Žüriisse kuulusid linnapea Oskar Kask ja arhitektid Olev Siinmaa, Ernst Ederberg, Eugen Habermann ning Herbert Johanson.[6]

Võistluse tulemused[6][muuda | muuda lähteteksti]

II koht:

III koht:

Mujal teostamiseks osteti:

Võidutööd olid enamikus funktsionalistlikud, lahendused asümmeetrilised, vabalt paigutatud mahtude, kergete sammastike ja rohkete terrassidega[10].

Võistlustöid arvustanud arhitektuurikriitik Hanno Kompus tõstis esile Jacoby ja Kuusiku projekte, mis sundivat eri tüüpi vaba aja veetmisele, esimene tegevat laisaks ja teine erksaks. Kusmini projekt nõudvat "rohkem efekti, mooditsemist ja teatrit, kui see suvitamisel on konti mööda." Velbri ja Koolmari tööd olevat ranna jaoks sobimatult sümmeetrilised. Bölau töö tunnistati kõige omapärasemaks, kuid see olevat arhitektuur, mida ei ehitata. Arhitektuuriajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm on nimetanud võistlust üheks eesti funktsionalismi kõrghetkeks, sest ülesanne soodustas moodsa arhitektuuri kasutamist.[6]

Nagu tollal kombeks, koostas tunnustatud tööde põhjal lõpliku projekti Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa koostöös Anton Soansiga. Koostöö võidi Siinmaale peale suruda, kuna nii suur projekt oleks ühele linnaametnikule üle jõu käinud, aga ka seetõttu, et ta oli just hiljuti oma arhitekti kutseeksami läbi kukkunud. Siinmaa paigutas hotelli Pärnu supelala arengukavas meeste paradiisi kohale, pikendades randa ida suunas.[6]

1980. aastate alguses leidis arhitektuurivõistlusel II koha pälvinud, tolleks ajaks pensionil arhitekt Nikolai Kusmin, et lõplikus projektis on Siinmaa ja Soans tema võistlustööd nii ilmselt kasutanud, et teda tuleks hakata tagantjärele lugema kolmandaks autoriks. Kusmin kirjutas põhjalikud seletuskirjad Arhitektide Liidule ja Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi arhitektuuri osakonnale, ent need jäid tulemuseta. Põllumajandusprojekti peaarhitektina koostöös Manivald Noorega kolhoosidevahelist puhkekodu Narva-Jõesuusse kavandades (1954-61) sai Kusmin siiski oma Rannahotelli auhinnatud töö ideid ära kasutada.[6]

Valmimine ja avamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hotelli ehitust alustati 1935. aasta augustis, ehitajaks Tartu ettevõte Vennad Edenbergid[6].

Hotell avati pidulikult 17. juunil 1937. Kohal olid riigivanem Konstantin Päts, valitsuse esindaja sotsiaalminister Oskar Kask ja muud külalised, keda oli kokku umbes 100. Muusikat mängis kaitseliidu orkester ja aukülalised said astuda läbi kodutütarde spaleeri. Pärnu linnapea Hendrik Soo pidas kõnet ja Kask avas rannahotelli, mille järel võisid külalised hotelliga tutvuma minna.[11]

Hotellis oli 70 numbrituba, neist 40 ühe- ja 23 kahekohalist tuba, 6 kahetoalist sviiti, lisaks veel üks riigivanem Pätsile määratud sviit.[7][12][10] Kuna toona arvati, et mageda Läänemere rannas vanne vaja ei lähe, siis neid oli alul vaid 21[6]. Parimad olid merevaate ning lahtise terrassrõduga toad, mida oli 25. Neis oli keskküte (esialgu vaid I ja II korrusel) ja enamuses ka telefon. Hotellil oli oma postkontor ja sidesõlm, personal kõneles erinevaid võõrkeeli.[10]

Esimesed tegevusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Rannahotellist kujunes kiiresti populaarne lõbustusasutus, kus toimusid tantsuõhtud ja esinesid kabareeartistid. 5. juulil 1939. aastal toimus hotellis rannahooaja avaball, kus esinesid Paul Pinna ja Martin Teras Estoniast ning Milli Borgström-Nõlvak Endlast. Samuti leidis aset daamide tualettide hindamine.[13][6]

Hotelli juhatajaks sai linna supelinspektor Paul Randpõld, restorani ökonoomiks valiti Hendrik Kull[8]. Rannahotelli majandas linnavalitsus[10].

1937. aastal peatus hotellis 1163 ning 1938. aastal 1471 inimest, seega tuli tube reserveerima hakata juba talvel. Restorani menu oli sedavõrd suur, et juba 1938. aasta kevadel laiendati seda juurdeehitusega.[6]

Okupatsioonide ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Hotell sai majas töötada napilt kolm aastat. Juba kolm päeva pärast juunipööret, 24. juunil 1940 saabus värske siseminister Maksim Unt rannahotelli koos ehituseks võetud laenudega riigistama.[14] 1940. aasta juulis avati Rannahotellis Eestimaa ametiühingute keskliidu puhkekodu. 1942. aastal avati hoones Saksa sõjaväe puhkekodu.[12] Teises maailmasõjas pääses hoone purustusteta ja üldilme säilis[15]. Saksa ja Nõukogude sõjaväelased paiknesid hoones 1946. aastani, kui hakati maja kohandama sanatooriumiks[12]. Hotelli ette paigutati lõvipaar, istutati restorani terrassi ette kuuskedele lisaks papleid ning Stalini ajal lisati sportlaste ja puhkajate kipskujusid, millest on tänapäevani säilinud vaid üks mängivate karupoegade grupp[6].

Sanatoorium nr 1, hiljem Estonia nime kandnud sanatoorium paiknes hoones 1990. aastate alguseni. Nõukogude perioodil toimus majas ka mitu remonti ja ümberehitust.[8]

Taasiseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastal sõlmis Pärnu linn rendilepingu Toomas Sildmäele kuuluva Finest Hotel Groupiga, et hoone tagasi hotelliks muuta. Samal aastal alustati maja kapitaalremonti, mis valmis 1994. aastaks.[16] Arhitektuuribüroo Väärtnõu ja Ringo projekti (1991) järgi tehti majale nii mõnigi muudatus, mida muinsuskaitse praegu arvatavasti enam ei aktsepteeriks. Restorani laiendati mere poole, selle otsa püstitati paviljonilaadne juurdeehitis ning juurdeehitise sai ka puiesteepoolne ots.[10] 1994. aasta mais külastas hotelli ka president Lennart Meri ning Rannahotell avati pidulikult 20. juunil[16].

2005. aastal ostis Finest Hotel Group linnalt hotelli kinnistu 50-aastase hoonestusõiguse.[16]

Viimati renoveeriti hotelli ulatuslikumalt 2016. aastal. 8. juunil 2016 toimunud avamisel oli kohal ka president Toomas Hendrik Ilves.[17]

Koroonapandeemia mõjul muutus hotell hooajaliseks, jäädes suletuks 2021-22 ja 2022-23 talvehooaegadel[18][19].

Praegu on hotellis 55 tuba, mille seas on ka peretoad ja sviidid. Suurim, algselt Konstantin Pätsi auks nimetatud sviit kannab tänapäeval Lennart Meri nime.[20]

Kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Kalmi sõnul kandis hoone ja selle projekt endas nii sotsiaalset kui esteetilist reformimeelsust[21]. Ta on seda nimetanud ka Eesti funktsionalismi peateoseks[6] ning Olev Siinmaa loomingut Pärnus laiemalt silmapaistvaimaks näiteks funktsionalistlikust supelarhitektuurist[22].

Omanik Toomas Sildmäe meenutab:

"See arhitektuur on ju ainulaadne ja kui hotell 1937. aastal avati, siis ei olnud ei Soomes, Rootsis ega Taanis samasugust hotelli ja seetõttu on ka väga palju kolmanda põlve rootslasi, taanlasi, kes tulevad ja kui jutu peale nendega saad, siis räägivad, et meie vanaisa on rääkinud, kuidas ta siin Viini šnitslit sõi või seda ja seda veini jõi, et see on nagu läinud kultuuriajalukku.”[23]

Pärnu Rannahotelli Chateaubriand’i steiki on Maarja Kangro meenutanud näitena maitsepeenuse eksponeerimisest 1990. aastatel[24].

Hotellis on filmitud Dennis Potteri näidendil põhinev ERRi telelavastus “Sa oled koor minu kohvis”[25].

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Konstruktsioon ja välisilme[muuda | muuda lähteteksti]

Kreemas valge Pärnu rannahotelli hoone. Vasakul on näha suurte klaasist akendega veranda ja rõdud kahel korrusel selle kohal. Pildi keskel on suurte akendega funktsionalistlik trepikoda koos ühe ringikujulise aknaga.
Hoone trepikoja vaade kagust

Rannahotellil on 3, osaliselt 4 korrust. Hoone konstruktsioon on raudbetoonist ja tellistest[4], ehituses kasutati I maailmasõja ajal õhitud Waldhofi vabriku ehituskive. Tiibade vahelaed olid puidust. Õhukesed ühepoolsed rõdudega tiivad laenati toona populaarsete tuberkuloosisanatooriumide arhitektuurist.[6] Rõdupinda on 500m², klaaspinda kokku 1000m². Merele avanevast rõhtliigendusega lõunafassaadist ulatub välja poolümara otsaga puhkeruumide tiib. Maapoolset, põhjafassaadi ilmestab klaasist vaaterõdu. Kogu hoone on valge.[4] Hotell oli kavandatud täiskoormusel töötama ainult suvel, seega paigaldati keskküte alguses vaid alumise korruse keskosasse hoidmaks ära niiskust[6].

Kreemjas valge funk-stiilis rannahotelli hoone külg, millel on näha horisontaalsed read aknaid.
Hotelli põhjafassaad ja lintaknad

Hotelli toad avanevad enamuses[6] mere poole, mistõttu on Ranna puiestee poolt vaadeldavad vaid koridoride kitsad lintaknad. Et ümber kogu maja jalutada saaks, varjati hotelli majandusõu, vasakus tiivas asuvad kuus garaaži ja külaliste autode parkla müüriga.[4] 1938. aastal rajati õue poole juurdeehitis.[21]

Hoone välisilme viitab laevaesteetikale: lõunapoolsest fassaadist eenduv tiib on justkui merele suunduv aurik, mille kohalolev rõdu kujutab kaptenisilda. Originaallahenduses rõdusid eraldanud kangad lehvisid laevapurjedena.[6]

Sisekujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu rannahotelli fuajees asuv must sammas, mille kapiteelil on reljeef. Reljeefil on kujutatud inim- ja loomafiguurid.
Fuajee posti kapiteel

Rannahotelli sisekujunduse kavandas Siinmaa[6].Disain oli 30-ndatele aastatele omaselt traditsioone moderniseeriv, mitte neile vastanduv[21]. Vastuvõtusalong on avar ja õhuline, rõhutasid ka lühter ja kaarjas trümoo. Siinmaa projektidele on omane siseaken kui läbipaistvuse looja. Pärnu rannahotellis paikneb see fuajee ja salongi vahel ning tualette restoranist.[6] Iga korrus oli värvitud eri pastelset[10] tooni, värvimistööd teostas maalermeister W. Sume[8]. Teisele korrusele maalis Peet Aren rannateemalise pannoo, mille ümardatud nurkadega raamil oli nii neobaroklike kui ka juugendlikke mõjutusi. Pannoo on hävinud. Fuajees leiab posti kapiteelidel skulptor Paul Horma voolitud Amorite friisi, vastuvõtuletis aga reljeefdekooriga seinakella.[6]

Pärnu rannahotelli fuajee koos peegli, laua ja reljeefdekooriga seinakellaga. Peegli ees on metallist jalgade ja klaasist pinnaga laud. Sellest paremal asetseb kell, mille ümber on seinareljeef. Reljeefil on kujundatud inimfiguure, lilli, tõrvikut, tähti ja päikest.
Reljeefiga kell fuajees

Siinmaa kujundas ka osa hotelli originaalmööblist. Söögisaali kavandas ta punutud põhjaga toolid, mis olid inspireeritud talupojamööblist. Töö teostas Pärnu Puidutööstuse artell. Rahvuslikke motiive kandsid ka teise korruse diivanikapikesed ning numbritubasid kaunistanud värvilised vaibad, mille valmistas Marie Rosimannus Raplast. Sisustuses kasutati ka Lutheri vabriku ja Massoprodukti toodangut ning Elmar Salise töökoja korvmööblit.[8] Sügavad, nööbitud istmepadjaga asuurse seljatoega toolid esimese korruse salongis süvendasid jõudeolekutunnet, teise korruse halli rihmpõhja- ja seljatoega toolid lõid suvise meeleolu.[6]

Sisekujundus peale rekonstrueerimist[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aasta rekonstrueerimisel vastutas hotellitubade kujunduse eest Arto Kukkasniemi, üldkasutatavad ruumid kujundas Marje Piiroja. Disainis säilitati originaalkujunduse üldine meelsus ja hulk detaile, nagu trepikäsipuud, laedekoratsioonid ja fuajee põrandad. Kaks numbrituba jäeti algsele kujule, ülejäänud ehitati ümber.[10]

2016. aasta remondi sisearhitekt oli Pille Lausmäe, kes kirjeldas uut lahendust nii:

"Numbritube on vähem, on lisandunud sviitide ja peretubade arv, kus ruume saab omavahel ühendada. Värvilahendus on minimalistlik, fuajee on saanud taas maleruudus põranda. Valgustuse lahendamisel oli eesmärk jääda diskreetseks, lisada kaudset valgustust üksikutele arhitektuursetele elementidele ning tuua sisse modernseid disainvalgusteid. Sisustuse osas sobitasime kokku ajastutruu ja modernse mööbli."[8]

Asutused hoones[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu Rannahotell[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu Rannahotelli peab Finest Rannahotell OÜ, mille omanik on Toomas Sildmäe.[26] Rannahotellil pole tärne, sest juhataja Epp Lääne sõnul võiks hotell küll neli või viis tärni välja teenida, aga eelistatakse pakkuda võimalikult head teenust külastajate ootusi liiga kõrgeks ajamata.[27]

Juhid[muuda | muuda lähteteksti]
  • Siim Sildmäe (2013–2018
  • Oliver Paasik (2018–…)

Sildmäe ametiajal renoveeriti hoone täielikult.[28] Ametisse asudes avaldas Paasik soovi hotelli laiendada, mis hõlmaks krundile lisamajutushoone ehitamist.[29]

Restoran[muuda | muuda lähteteksti]

Rannahotelli esimesel korrusel tegutseb skandinaavialikku kööki pakkuv restoran.[30] Aastatel 2016–2019 restorani peakokana töötanud Herkki Ruubeli juhtimisel jõuti "White Guide Nordic 2019" edetabelis Eesti restoranide seas 9. kohale. 2020. aastal jõuti samas edetabelis 13. kohale.[31]

Anika Beauty SPA[muuda | muuda lähteteksti]

Rannahotellis tegutseb Anika Beauty SPA, mis ei kuulu Rannahotellile, vaid kasutab nende ruume[19]. Spaa pakub laia valikut näohoolitsusi, massaaže, kehahoolitsusi ning maniküüre ja pediküüre[32].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Pärnu rannahotelli avamine". Postimees, nr 162. 18. juuni 1937. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  2. 2,0 2,1 Pärnu rannahotell kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 08.09.2015)
  3. "Avaleht". rannahotell.ee. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Eesti arhitektuur. 2, Läänemaa. Saaremaa. Hiiumaa. Pärnumaa. Viljandimaa. Villem Raam (üldtoimetaja). Tallinn: Valgus. Lk 122–123
  5. Pärnu rannahotelli avamine, Postimees, 18. juuni 1937
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 6,17 6,18 6,19 6,20 Kalm, Mart (2012). Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp. Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa. Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 75–81, 86. ISBN 978-9949-9078-2-3.
  7. 7,0 7,1 Madis Aesma (17. juuni 2017). "Arhitektuuripärli juubel: täna täpselt 80 aastat tagasi avati Pärnu rannahotell, millele polnud võrdset "pooles Euroopas"". forte.delfi.ee. Vaadatud 22.08.2020.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Peet, Hedda (2016). Pärnu valged majad ehk härra Funk ja proua Puhvet patseerimas. Lk 54–55, 59. ISBN 978-99498121-89.
  9. "Rannahotell läbi aegade". rannahotell.ee. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 Hallas-Murula, Karin (2012). 101 Eesti arhitektuuriteost. Varrak. Lk 146–147. ISBN 978-9985-3-2642-8.
  11. "Pärnu rannahotelli avamine". Postimees, nr 162. 18. juuni 1937. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  12. 12,0 12,1 12,2 Olaf Esna (28. aprill 2004). "Pärnu: Ütled Estonia, mõtled Rannahotell". Pärnu Postimees. Vaadatud 22.08.2020.
  13. Reinart, Heili (28. mai 2019). "Valgre armastatu Alice Feillet – naine, kes ei suutnud Raimondit ära oodata". Postimees. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  14. Esna, Olaf (2017). Pajatusi vanast Pärnust. Otto Wilhelm. Lk 41–42. ISBN 978-9949-9793-7-0.
  15. "Juhtkiri: Uuslooming vana jälgedes". Pärnu Postimees. 28. märts 2018. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  16. 16,0 16,1 16,2 Ester Vilgats (8. september 2006). "Rannahotell muutub kaunimaks, jäädes siiski endiseks". Pärnu Postimees. Vaadatud 22.08.2020.
  17. "Funktsionalismi pärliks peetav Pärnu Rannahotell avati kolmandat korda". ERR. 8. juuni 2016. Vaadatud 22.08.2020.
  18. Pärli, Merilin (11. november 2021). "Ma pole turist, ma elan siin: hotellid vaid Eesti külastajatest ära ei ela". ERRi veebiportaal. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  19. 19,0 19,1 Soon, Richard (2023). Hotelli teenuste arendamine Pärnu Rannahotelli näitel. Pärnu: Tartu Ülikooli Pärnu kolledž. Lk 23.
  20. "Hotell". rannahotell.ee. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  21. 21,0 21,1 21,2 Kalm, Mart (1998). Reisijuht. Eesti funktsionalism. DOCOMOMO-Eesti. Lk 8–9.
  22. Kalm, Mart (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn. Lk 155. ISBN 9985-9316-2-9.
  23. Vilgats, Ester (17. juuni 2017). "80 aastat tagasi avati Pärnus Rannahotell". ERR raadiouudised. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  24. Kangro, Maarja (10. september 2021). "Mis maitse meil on?". Sirp. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  25. Potter, Dennis (1998). "Sa oled koor minu kohvis". ERR arhiiv. Vaadatud 2. märtsil 2024.
  26. "Äriregister, Finest Rannahotell OÜ". ariregister.rik.ee. Vaadatud 02.03.2024.
  27. Vilgats, Kalev (26.01.2019). "Rannahotelli tärnide ja kioski lugu". Pärnu Postimees. Vaadatud 02.03.2024.
  28. "Rannahotell sai uue juhi". Pärnu Postimees. 17.01.2018. Vaadatud 03.03.2024.
  29. Kuusik, Annika (01.02.2018). "Rannahotelli vastne juht loodab laiendusplaanid ellu viia". Pärnu Postimees. Vaadatud 03.03.2024.
  30. "Restoran". rannahotell.ee. Vaadatud 02.03.2024.
  31. Hütt, Karl (15.11.2024). "Rannahotelli restoran valiti parimate hulka". Pärnu Postimees. Vaadatud 02.03.2024.
  32. "Anika SPA". rannahotell.ee. Vaadatud 02.03.2024.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]