Narva-Jõesuu sanatoorium

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Narva-Jõesuu sanatoorium
Narva-Jõesuu sanatoorium.jpg
Sanatooriumi peahoone (2011)
Üldandmed
Asukoht Narva-Jõesuu
Stiil funktsionalism
Liigitus sanatoorium
Ehituse lõpp 1961 (peahoone), 1985 (tervikkompleks)
Avamine 25. juuli 1961
Aadress Aia tänav 3, Narva-Jõesuu
Omanik AS Narva-Jõesuu Sanatoorium
Koordinaadid 59° 27′ 44,8″ N, 28° 2′ 11,8″ E
Tehniline ülevaade
Korruseid 3
Projekt ja ehitus
Arhitekt Nikolai Kusmin
Manivald Noor
Sanatooriumi peahoone eenduv ümarveranda.

Narva-Jõesuu sanatoorium (varem Kolhoosidevaheline sanatoorium "Narva-Jõesuu"), ametlikult Narva-Jõesuu Medical SPA, on sanatoorium ja spaahotell Ida-Virumaal Narva-Jõesuus aadressil Aia tänav 3. Asutust haldab AS Narva-Jõesuu Sanatoorium.

Sanatooriumi peahoone projekteerisid arhitektid Nikolai Kusmin ja Manivald Noor. Hoone projekt põhineb suuresti Kusmini 1930. aastate keskel Pärnu rannahotelli arhitektuurikonkursile esitatud võistlustööl. Ehkki Kusmini projekt ei osutunud Pärnus võitjaks, kasutati mitmeid selle elemente rannahotelli lõpplahenduses ära.[1] Sanatooriumi peahoone avati 1961. aasta juulis. Ülejäänud kompleksi, mille hulka kuulus näiteks neli hotellkorpust, administratiivhoone ja tervisehall, ehitus kestis erinevates tööjärkudes kuni 1985. aastani.[2][3]

Eesti arhitektuuriajaloo seisukohalt on sanatooriumit peetud musternäidiseks stalinismile järgnenud funktsionalismi uuest lainest. Niisamuti ka esimeseks ja hästi säilinud näiteks nõukogude perioodil, täpsemalt alates 1960. aastatest laialt levinud asutuste puhkekodude hooneliigist.[4] Seda on nimetatud ka üheks Narva-Jõesuu sümboliks,[2][3] viidates sanatooriumi rollile kohaliku eestlaste kogukonna ning linna kultuurielu keskusena.[3] Sanatooriumi peahoone on arvatud riiklikuks kultuurimälestiseks.

1968. aasta suvel filmiti sanatooriumis osa Sulev Nõmmiku komöödiafilmist "Mehed ei nuta".[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolise kuurordina[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva-Jõesuu#Ajalugu

Kirde-Eesti ja Virumaa rannik kujunesid suvituskohana menukaks 19. sajandi teisel poolel. Selle üheks põhjuseks on peetud piirkonna maalilist loodust (laiad, madalad liivarannad, männimetsad, Narva jõgi) ning teisalt Vene keisririigi pealinna Peterburi lähedust.[6] Piirkonna suurimaks ja tuntuimaks kuurordiks kujunes Narva-Jõesuu (Hungerburg),[6] mis kuulus toona halduslikult Narva linna alla.[7] Selle juures mängis rolli Narva linnapea Adolf Theodor Hahn,[8] kes tegi 1873. aastal ettepaneku ehitada 1866. aasta suurtulekahjus tugevalt kannatanud asula välja spetsiaalselt kuurortasulana.[9][10][7] Samuti kasvatas suvitajate arvu märgatavalt 1870. aastal valminud Balti raudtee.[6][10]

1894. aastal sai Narva-Jõesuu ametlikult kuurordi staatuse.[10][11] Asulasse ehitati näiteks vesi- ja mudaravilaid, sanatooriume ning korrastati liivarand.[12][7] Ehkki peamiselt pärinesid suvitajad Peterburist,[12] oli neid ka Eestist ja mujalt Venemaalt (näiteks Moskvast).[7] Esimese maailmasõja eel on turistide koguarvuks suvitushooaja kohta hinnatud 10 000.[12] Ehkki ilmasõja järel Venemaalt pärit turistide reisimine Narva-Jõesuusse suuresti lõppes,[13] oli piirkond suvituspaigaks ka iseseisva Eesti riigi ajal, mil seda kutsuti Põhjamaade Rivieraks ja seal puhkas peamiselt Eesti kultuuri- ja ärieliit.[14] 1930. aastate lõpul on puhkajate arvuks hinnatud 5000–6000.[15]

Põllumeeste puhkekodu rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teises maailmasõjas hävis Narva-Jõesuu pea täielikult.[15] Kohalik kuurordielu hakkas taastuma 1950. aastate lõpuks, mil asulat hakati arendama Nõukogude Liidu looderegiooni turismitööstuse raames. Suvituspaigana kasutasid seda nii Leningradi kui Narva linna eliit. Nõukogude võimu all oli puhkeasutuste rajamine ja pidamine lubatud vaid riigile või riigile kuuluvatele ettevõtetele. Kuurorti pääsesid ravile ainult reaalselt haiged või ametiühingult vastava loa ehk tuusiku saanud inimesed, mida tegi keerulisemaks ka mereäärsete alade piiritsooni kuulumine.[16]

Eesti Põllumajandusprojekti eestvõttel hakati Narva-Jõesuusse rajama Eesti Põllumeeste Puhkekodu (ka Kolhoosidevaheline Puhkekodu "Narva-Jõesuu"[17]). Projekt tuli 1953. aastal arutlusele Eesti NSV Ministrite Nõukogus ning sai valmis 1956. aastal.[18] 150 voodikohaga peahoone valmis 1961. aastaks, asetsedes varasema vesi-mudaravila asukohal,[19] ja avati sama aasta 25. juunil.[20] Puhkekodu oli mõeldud kohalikele maatöölistele, kuid tuusikuid müüdi ka linnainimestele ja väljaspoole Eesti NSV-d.[17] Ka Leningradist tulevate puhkajate osa jäi endiselt suureks.[20] Külastajatele pakuti tasuta hamba- ja elektriravi.[21] Kolhoosid ostsid tuusikuid oma töötajatele 75 rubla eest ning olid ühtlasi ka puhkekodu osanikeks, lisaks anti igale puhkusele saadetule reisirahaks kaasa 500 rubla.[19]

Puhkekodu külastas ka mitmeid kuulsuseid, kirjanikke ja muusikuid, näiteks Aadu Hint, Mari Möldre, Artur Rinne ja Georg Ots.[19] Kui 1964. aastal suleti kohalik kultuurimaja, kujunes sanatooriumihoone Narva-Jõesuu kultuurielu keskuseks.[22] Nõukogude Liidu kõrgematest tegelastest külastas puhkekodu 1964. aastal ka näiteks NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Hruštšovi väimees ning ajalehe Pravda peatoimetaja Aleksei Adžubei.[19]

Kolhoosidevaheline sanatoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumi peahoone kujutatuna 1967. aasta margil.

Arvestades inimeste kasvavat huvi sanatoorse ravi järele, kujundati senine puhkekodu juhatuse esimehe Kaljo Ermi juhtimisel 1960. aastate teisel poolel ümber sanatooriumiks. 1965. aastal võeti uueks nimeks Kolhoosidevaheline sanatoorium "Narva-Jõesuu",[23] 1966. aasta novembris avati ajutine vesi-mudaravila ja nähti ette 40–50 haiget mahutav sanitaarosakonna rajamine. Aasta hiljem tehti otsus luua täiendav raviosakond ja sadakond uut magamiskohta. Ettevõetud ehitustööd valmisid 1967. aasta lõpuks.[24]

Uuendatud raviosakond sisaldas Vaikse järve ja Haapsalu meremuda kasutavat muda-vesiravilat, basseiniga soome sauna, füsioteraapia-, ravikehakultuuri- ja massaažikabinette ning laborit. Samuti tegeleti näiteks liigese- ja lihasprobleemidega, günekoloogiliste protseduuridega ning hammaste, närvihaiguste ja põletike ravimisega.[25] Raviteenuste pakkumist hakkas juhtima peaarst Lembit Veeber.[2] Sellisena kujunes sanatoorium populaarseks ja kõrgetasemeliseks puhkeasutuseks.[22]

1968. aastaks oli osanikeringis 300 ühismajandit, nende hulgas kolhoose, sovhoose, kolhoosidevahelisi ehituskontoreid (KEK-id) ning Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liitu (ETKVL) kuulunud kooperatiive.[26] Hiljem osanike arv enam ei kasvanud.[27]

Sanatooriumi peahoone 2012. aastal. Pildil on näha fassaadil paiknevat Valli Lember-Bogatkina sgrafiitomaali.

1970. aastatel oli sanatooriumi juhatajaks Jaan Tõnuvere.[28] 1971. aasta seisuga oli asutuse ravivõimekuseks 260 inimest ning kavandamisel veel 150 magamiskoha rajamine.[29] 1975. aastal külastas sanatooriumit 5888 inimest, 1976. aasta juuliks oli voodikohti 390. Osanike arv oli langenud 275 peale, ühismajandite ja ETKVL-i liikmete kõrval kuulus nende hulka ka varumis- ja põllumajandustehnikaorganisatsioone.[30]

Sanatoorium allus Narva linnanõukogule ning seda on peetud ainsaks Narva linna asutuseks, kus kogu nõukogude perioodil kasutati töökeelena eesti keelt.[31] Tegemist oli jätkuvalt kolhoosidevahelise puhkeasutusega, kus puhkasid Eesti kolhooside traktoristid, lüpsjad, agronoomid, zootehnikud ja teised töötajad. Tingimused olid väga head ning jõukad kolhoosid said enda töötajatele sellist puhkust lubada. Sanatooriumis asus ka alkoholi müüv baar, mis oli raviasutustes reeglina keelatud.[32]

Sanatooriumile lisandus hiljem veel juurdeehitisi, et külastajate hulka suurendada. Rajati 9-korruseline magala 120 kohaga ning IV korpus, mis mahutas 22 inimest. Tipphetkel majutas kogu sanatoorium ligi 450 inimest.[20]

Sanatooriumis oli puhkajatele ka kultuuriprogramm, mille raames korraldati kinoseansse, etendusi, kontserte ja ekskursioone.[33][34]

Sanatoorium pärast Eesti iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumi peahoone 2012. aastal. Maja valgeid dekoorita seinu ja kastjat hoonemahtu on peetud omaseks Eestis 1930. aastatel levinud funktsionalismile

Narva-Jõesuu turism ja sanatooriumi külastatavus käis pärast Eesti iseseisvuse taastamist alla, sest nii varasem Eesti kolhoositööliste siseturism kui ka Venemaalt pärit puhkajate arv kahanes.[35][36]

1992. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta", millega muu hulgas erastati ka Narva-Jõesuu sanatoorium.[37][38] 1991. aastal asutati praegu sanatooriumit haldav aktsiaselts Narva-Jõesuu sanatoorium.[39]

Järjest müüdi maha sanatooriumi erinevad hooned, nende hulgas teine ja kolmas korpus.[20] Sanatoorium oli seejuures linnas asunud puhkeasutustest ainus, mille tegevus ei katkenud.[40] 1993. aastal olid töötajad asutuse kehva finantsseisu ja külastajate vähesuse tõttu neli kuud miinimumpalgaga sundpuhkusel, probleeme oli ka sanatooriumit kütva katlamaja töös hoidmisega.[20]

Sanatooriumi aktsiaid on omanud ka Eesti riik. 1996. aastal oli direktor Arno Miti järgi sanatooriumil üle 200 aktsionäri. 1996. aasta suvel oli 240-kohalise sanatooriumi keskmiseks täituvuseks 70%. Suletud korpusest plaaniti kujundada invaliididele mõeldud osakond.[41]

2000. aasta juunis kommenteeris direktor Aleksander Gerassimenko, et asutuse täituvus suvekuudel oli 60%, talvel 20%.[42] 2001. aasta märtsist kuni 2009. aasta märtsini oli tegevdirektoriks Tarmo Lindmaa,[43] tema ametisse asumise järel viidi läbi renoveerimistöid. Kavas oli ka mudaravila kolimine peahoonesse.[36]

2000. aastatel tehti peahoone merepoolsele küljele seda pikendav juurdeehitis.[3] 2006. aasta võeti sanatooriumi peahoone ehitismälestisena kaitse alla.[44] 2012. aasta seisuga oli algupärasel kujul säilinud vaid peahoone (1. korpus). Taastusravile orienteeritud sanatooriumis oli siis hotell 149 voodikohaga, ravi- ja füsioteraapia osakond, vesi-, mudaravi ja massaažikabenetid, wellness-keskus ning saunakompleks.[45]

2021. aasta mais kirjutas ajaleht Põhjarannik sanatooriumi juhtkonna kavast ehitada kaheksakorruseline eraldiseisev hotellikompleks, teha peahoonele kolmekorruseline juurdeehitis ja laiendada peahoone sisebasseini. Tegevjuht Karina Küppas põhjendas plaane raviteenuse suure nõudluse ja Narva-Jõesuu menukusega turistide seas. Sanatooriumis oli toona kokku 147 voodikohta, lisaks Eesti suurim köetav välibassein. Koroonapandeemiast tingitud eriolukorra raames olid saunad suletud, kuid nende asemel töötasid individuaalsed miniaurusaunad.[46]

Tänapäeval tegutseb see edasi nime all Narva-Jõesuu Medical SPA. Osaliselt on muudetud nõukogudeaegse kompleksi ruumide korraldust ning loobutud sinna juurde kuulunud 150-kohalisest magalakorpusest ning tervisehallist. Lammutati ka endine mudaravila.[40] 2022. aastal oli kõige populaarsem protseduur sanatooriumis Charcot’ dušš, mis kogus tuntust tänu osaliselt sanatooriumis filmitud mängufilmile "Mehed ei nuta".[47]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Projekt[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumi peahoone projekti koostasid aastatel 1954–1956 Eesti Põllumajandusprojekti arhitektid Nikolai Kusmin (peaarhitekt) ja Manivald Noor. Projekti juures on märkimisväärseks peetud, et selle lahendus erineb tollal Nõukogude Liidus domineerinud stalinistlikust uusklassitsismist ja on üheks esimeseks näiteks naasmisest varasema funktsionalistliku arhitektuuri juurde. Funktsionalismile, mis levis Eestis 1930. aastatel, olid omased näiteks kastjad hoonemahud, laiad kolmepoolsed aknad ja siledad valged dekoorita seinad.[3] Seevastu stalinistlik uusklassitsism pidi jäädvustama võimsat poliitilist epohhi arhitektuuriteoste monumentaalsuse ning pateetilisusega, piirates seejuures märkimisväärselt arhitektide loominguline väljendusvabadust. Nikolai Kusmin on arhitektide suureks võiduks pidanud loa saamist sanatooriumile individuaalprojekti koostamiseks.[48]

Kusmini tahtis kavandada hoone, mis jääks kindlaks Eesti suvituskohtade tasakaaluka ja karge arhitektuuri juurde.[48] Hoonet projekteerides kasutas paljus ära ideid oma varasemast, 1934.–1935. aastal toimunud Pärnu rannahotelli arhitektuurikonkursile esitatud võistlustööst. Ehkki formaalselt esimest preemiat välja ei antud ning Kusmini kavand jagas teist kohta Olev Siinmaa ja Anton Soansiga, projekteerisid hotelli lõpuks ikkagi Siinmaa ja Soans, kasutades seejuures ära mitmeid Kusmini võistlustöö elemente. Sellest solvunud Kusmin, kes pidas rannahotelli kavandit oma suurimaks arhitektuurialaseks saavutuseks,[49] on seetõttu hiljem korduvalt väitnud, et ka tema tuleks arvata Pärnu rannahotelli arhitektide hulka.[49][50][3] Kahe hoone puhul ongi märgitud mitmeid sarnasusi – eenduv ümarosa, iga hotellitoa individuaalne rõdu, mahtude jaotumine.[48]

Narva-Jõesuu sanatoorium on suurima sõjaeelse modernismi mõjutusega projekt Nikolai Kusmini loomingus.[48] Seda on peetud ka kuulsaimaks tema kavandatud hooneks.[51] Kusmin on üks esimesi arhitekti kutse omandanud isikuid Eestis ja tema loomingulist laadi iseloomustab modernism segatuna dekoratiivsuse ja rahvapärasusega, sama stiil jäi püsima kogu tema loomingulisel perioodil.[52]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Narva-Jõesuu sanatoorium paikneb mereäärses looduslikku männimetsa rajatud asulasiseses tänavavõrgustikus ning kannab endas maailmasõja eelset, 1930. aastate valget värvi rõhutava kuurordiarhitektuuri traditsioone.[53][54] Tegu on kolmekorruselise krohvitud tellishoonega, millel on ebasümmeetriline põhiplaan – plaanilahendus on ülesehitatud kahele trepihalliga ristuvale hooneplokile, milles paiknevad numbritoad. Vasakpoolse hoonetiiva lõpetab esifassaadist eenduv poolsilindrikujuline rõdudega veranda, mis on klassikaline funktsionalistlik võte hoonele plastilisema välimuse andmiseks. Eenduva poolsilindrikujuline rõdudega veranda ja peasissekäigu vahele jääv pikiplokk kogu fassaadi pikkuses on kujundatud jooksva horisontaalse rõdulindiga. Hoone tingliku keskme moodustab paremas nurgas asuv sissepääsu- ja trepihallide korpus, mis on tubadeplokist madalam ning mille tipp on kujundatud väikese vaatetorniga.[55] Maja ees asus rikkalik lilleaed.[19]

Esimesel korrusel oli algselt vestibüülihalliga sisspääs ja söögisaal ning, teisel korrusel saal. Peasissekäigu kohal asuvad esifassaadi ilmestavad suuremad kaunistatud aknad. Algne sisekujundus pärineb Maimu Pleesilt.[56] Säilinud on teise korruse 1961. aastast pärit kalasabamustriga parkett ning originaalne kamin.[20] Maja ees asub bassein, mis oli 2006. aastal oli kaetud kasvuhoone sarnase kattega ning eraldatud valge müüriga. Arhitektuuriteadlane Epp Lankonts hindas ümberehitust esialgset rikkuvaks ja nõudis varasema seisu taastamist.[57]

Vaatetornis tegutseb restoran Kuurort.[20]

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Suur huvi asutuse vastu ning selle muutmine sanatooriumiks tõi aastate jooksul kaasa mitmeid laiendusi ja eraldiseisvaid juurdeehitisi. 1967. aastal valmis olemasoleva hoone kõrvale 100 voodikohaga magamiskorpus ja uus ravikorpus koos mudaravila, soome sauna, basseini ja laboratooriumiga.[3] Mudaravila lammutati 2011. aastal.[58]

III Korpus[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumi laienes veelgi, kui 1974. aastal valmis 150 numbritoaga üheksakorruselises, neofunktsionalistliku stiilis kõrghoones paiknev III Korpus, mille projekteeris arhitekt Ell Väärtnõu. Tornilaadse hoone konstruktsioon koosneb kolmest vertikaalselt üksteiste suhtes nihutatud plokist, fassaadi voodermaterjaliks kasutati keraamilisi telliseid ja horisontaalsust rõhutavad hoone magalasektsioonide lääneseinas paiknevad lodžad. Hoone kõrgeimal korrusel asusid kohvik koos baariga.[59]

2018. aasta seisuga oli aadressil Aia 4 asuv hoone aktiivse kasutuseta.[59]

IV Korpus[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumi haldusalasse kuulus ka 1980. aastal senise hoonetekompleksi lähedale rajatud IV korpus. Hoone asub künka peal aadressil Jüri tn 5.[20] Olemuselt oli tegemist ENSV Ministrite Nõukogu puhkebaasiga, kuid tegelikkuses käis seal puhkamas EKP keskkomitee I sekretär Karl Vaino. Hoone ehitusel kasutati selle funktsiooni arvestades keskmisest märkimisväärsemalt kallimaid ja kvaliteetsemaid sisustuselemente ja ehitusmaterjale, mis telliti Soomest ettevõtte LenFinTorg kaudu.[60]

Villa-tüüpi maja arhitektiks on Marika Lõoke ning seda peetakse ainulaadseks näiteks neofunktsionalismist Eestis. Rõhutatud on ka hoone unikaalsust selle funktsiooni poolest. L-kujulise põhiplaaniga maja koosneb kahest plokist, mida ühendab kaarja seinaga vestibüül, mida ääristavad kaarjad rõdud. Maja juures asub müüriga piiratud siseõu.[59]

Hoone sisekujunduse tegi Taevo Gans. Linnaruumist teadlikult eraldatud korpuses oli nõukogude tippnomenklatuuri jaoks paarkümmend hotellituba, puhkeruumid, saun ja bassein. 2018. aastaks, mil villa oli kasutusel kohaliku eraettevõtte juhtkonna puhkekeskusena, oli algne sisekujundus osaliselt hävinenud.[60][59]

Tervisehall[muuda | muuda lähteteksti]

Sanatooriumikompleksi viimane hoone valmis 1985. aastal ning see paiknes Aia ja J. Poska tänava nurgal. Selle projekteeris arhitekt Toomas Rein ning tegemist oli raskepärase, kolossaalse mastaabiga hoonega. Tervisehall oli ette nähtud sanatooriumis kultuuri- ning spordisündmuste korraldamiseks, seal paiknesid selleks mõeldud saalid, raamatukogu ning erinevad vaba aja veetmise ruumid, mis telliti Soomest ettevõtte LenFinTorg kaudu.[61] Seal asus ka kaks basseini ning 150 inimest mahutav tantsusaal.[20] Hoone liigendatud lainekarbilikud osad ja dolomiitvooder rõhutasid selle monumentaalsust.[59]

Hoone põles korduvalt, muutus varisemisohtlikuks ning lammutati viimaks 2021. aastal.[62]

Kunstiteosed[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjajärgsel perioodil valminud hoone kannab endas tol ajal levinud nn kunstide sünteesi ideed, mille eesmärgiks oli kasutada monumentaal- ja dekoratiivkunsti arhitektuuris korraga. Selle näiteks on fassaadi seinamaalid, vitraažid ja skulptuurid hoone ümbruses.[3]

Teise korruse saali ning trepihalli suuri aknaid kaunistavad kümme Valli Lember-Bogatkina klaasimaali, mis kujutavad stseene rannal suvitavatest inimestest ning rahvatantsust. Sama kunstnik on loonud ka hoone fassaadil paikneva sgrafiitomaali, mis kujutab randa ja puhkavaid inimesi. Klaasimaalidega on kaunistatud ka hoones paiknevate tulekustutusvahendite kappide uksed.[63]

Sanatooriumi ees asub Erika Haggi skulptuur "Supleja".[64]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Ivask, Merle; Andrejeva, Svetlana; Tuuder, Madis (2016). Narva-Jõesuu – supelsaksad südames (eesti, vene ja inglise). Narva: Narva Muuseum. Lk 169. ISBN 978-9949-9407-2-1.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Ivask, Andrejev & Tuuder 2016, lk 168.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Tuuder, Madis. "MÕNDA NARVA-JÕESUU SANATOORIUMI TEKKELOOST JA TÖÖST". AS Narva-Jõesuu Sanatoorium. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  4. ↑ Loit 2012, lk 2.
  5. ↑ Taggo, Marvi (9. august 2018). "„Mehed ei nuta" filmiti suvel 50 aastat tagasi". Eesti Naine. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Tuuder, Madis "Narva piirkonna suvitusasulatest. Sillamäe, Meriküla ja Udria-Mummasaare". – Narva muuseumi toimetised (2013/14). Lk 39–63 (siin lk 39)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Juske, Jaak (2014). Lood unustatud Narvast. Tallinn: Pegasus. Lk 93–94. ISBN 9789949531851.
  8. ↑ Mihhailov, Leonid (2016). Narva jõe asulad. Narva-Jõesuust Vasknarvani. Tallinn: L. Mihhailov. Lk 68. ISBN 9789949813810.
  9. ↑ "Üldinfo". Narva-Jõesuu linnavalitsus. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 "Narva-Jõesuu". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  11. ↑ Karjahärm, Toomas (2012). Vana Narva: ehitised ja inimesed. Tallinn: Argo. Lk 4–5. ISBN 978-9949-466-62-7.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Karjahärm 2012, lk 5.
  13. ↑ Tuuder 2013, lk 39–40.
  14. ↑ Juske 2014, lk 94–96.
  15. ↑ 15,0 15,1 Raam, Villem (1997). Eesti arhitektuur. (3. osa) Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Tallinn: Valgus. Lk 206. ISBN 9985680103.
  16. ↑ Ivask, Andrejeva & Tuuder 2016, lk 167–168.
  17. ↑ 17,0 17,1 Kurik, H. (toim) (1971). Narva-Jõesuu kolhoosidevaheline sanatoorium. Tallinn: Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Valitsus. Lk-d 7–8.
  18. ↑ Karu, Mihkel (2007). Arhitekt Nikolai Kusmin: 1906–1994. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 63. ISBN 9789985958575.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 Arusoo, Helen (4. juuli 2001). "Narva-Jõesuu ootab uut hiilgeaega". Õhtuleht. Vaadatud 18. veebruaril 2023.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 20,6 20,7 20,8 Liiva, Siiri & Sedenev, Konstantin (27. veebruar 2018). "FOTOD JA VIDEO: Narva-Jõesuu sanatoorium vaatab uhkusega tagasi". Postimees. Vaadatud 18. veebruar 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Kurik 1971, lk 7.
  22. ↑ 22,0 22,1 Juske 2014, lk 97.
  23. ↑ Akkermann, A. (19. juuli 1975). "Maatöötajad käisid tervist kosutamas". Ühistöö. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  24. ↑ Kurik 1971, lk 8.
  25. ↑ Kurik 1971, lk 8–15.
  26. ↑ Kurik, H. (toim) (1971). Narva-Jõesuu kolhoosidevaheline sanatoorium. Tallinn: Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Valitsus. Lk-d 8–15.
  27. ↑ Kurik 1971, lk 8–9.
  28. ↑ Juske 2014, lk 96–97.
  29. ↑ Kurik 1971, lk 5 & 15.
  30. ↑ "Maainimeste tervise heaks". Ühistöö. 24. juuli 1976. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  31. ↑ Ivask, Merle; Andrejeva, Svetlana; Tuuder, Madis (2016). Narva-Jõesuu – supelsaksad südames (eesti, vene ja inglise). Narva: Narva Muuseum. Lk 168. ISBN 978-9949-9407-2-1.
  32. ↑ Ivask, Andrejeva & Tuuder 2016, lk 191–193.
  33. ↑ Liiva, Sirje (18. märts 2018). "MINEVIKU RADADEL: kolm lõbusat seika, mida nägi Narva-Jõesuu sanatooriumi kultuurijuht seal töötatud 46 aasta jooksul". Postimees. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  34. ↑ Korts, Aksel (28. september 1989). "Narva-Jõesuu põllumeeste sanatoorium". Vaadatud 19. veebruar 2023.
  35. ↑ Juske 2014, lk 97–98.
  36. ↑ 36,0 36,1 Arusoo, Helen (5. juuli 2001). "Narva-Jõesuu ootab uut hiilgeaega". Eesti Päevaleht. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  37. ↑ "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta". Riigi Teataja 1992, 24, 337.
  38. ↑ Eesti Vabariigi seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" alusel koostatud kohustatud subjektide nimekirja kinnitamise kohta. Riigi Teataja 1992, 40, 536.
  39. ↑ "NARVA-JÕESUU SANATOORIUM AS (10228767)". Inforegister.ee. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  40. ↑ 40,0 40,1 Ivask, Andrejeva & Tuuder, lk 240.
  41. ↑ "Narva-Jõesuu linn püüab ärgata varjusurmast". Äripäev. 11. september 1996. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  42. ↑ Maimik, Inga (28. juuni 2000). "Narva-Jõesuu nostalgia". Sõnumileht. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  43. ↑ "Narva-Jõesuu sanatooriumi direktoriks kandideerib poolsada inimest". Virumaa Teataja. 24. märts 2009. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  44. ↑ "27508 Narva-Jõesuu sanatooriumi peakorpus, 1961". Kultuurimälestiste riiklik register. Muinsuskaitseamet. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  45. ↑ Loit 2012, lk 21.
  46. ↑ Kalda, Erik (11. mai 2021). "Narva-Jõesuu sanatoorium plaanib laienemist". Põhjarannik. Vaadatud 18. veebruar 2023.
  47. ↑ "Ühe maja lugu. Hooaeg: 2, Episood: 2 (26:40)". Jupiter. ERR. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 48,3 Karu, Mihkel (2007). Tallinn. Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk-d 7, 63–64. ISBN 9789985958575.
  49. ↑ 49,0 49,1 Karu 2007, lk 7.
  50. ↑ Aus, Karoliine (17. juuni 2017). "Supelsakste meelispaik Rannahotell". Pärnu Postimees. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  51. ↑ Oja, Urmas & Lõvi, Siim (1. veebruar 2007). "Nikolai Kusmin 100!". Eesti Ekspress. Vaadatud 19. veebruar 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  52. ↑ Karu 2007, lk 6–7.
  53. ↑ Loit, Mari. "Inventeerimine 2012 (PDF; lk 3)". Muinsuskaitseamet. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  54. ↑ Kolk, Tiina (7. august 2010). "Laulva rannaliivaga Narva-Jõesuu". Postimees. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  55. ↑ Loit 2012, lk 3.
  56. ↑ Loit 2012, lk 2.
  57. ↑ "Narva-Jõesuu sanatooriumi ilme rikutud". Eesti Ekspress. 9. august 2006. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  58. ↑ Gritskova, Jekaterina (1. oktoober 2011). "Esimene tühjald seisnud objekt on lammutatud". Narva-Jõesuu. Narva-Jõesuu linnavalitsus. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  59. ↑ 59,0 59,1 59,2 59,3 59,4 Tuuder, Madis (19. mai 2018). "Avatud Majad nr. 37 – Narva-Jõesuu (PDF)" (PDF). Eesti Arhitektuurimuuseum. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  60. ↑ 60,0 60,1 Ivask, Andrejeva & Tuuder 2016, lk 169.
  61. ↑ Ivask, Andrejeva & Tuuder 2016, lk 197.
  62. ↑ Степанов, Сергей (18. mai 2021). "В Нарва-Йыэсуу горел бывший санаторий". ERR (vene keeles). Vaadatud 19. veebruar 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  63. ↑ Loit 2012, lk 3–10.
  64. ↑ "Ühe maja lugu. Hooaeg: 2, Episood: 2 (18:38)". Jupiter. ERR. Vaadatud 19. veebruar 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Fotosid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Narva-Jõesuu_sanatoorium&oldid=6338088"