Keskküte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Keskküte on küttesüsteem, mis soojendab torustiku või kanalite kaudu mitut hoonet või ruumi, Soojuskandja järgi eristatakse aur-, vesi-, sutsugaaside- ja õhkküttesüsteemi. Aurküttesüsteemis liigub aur katla rõhu toimel, vesiküttesüsteemis liigub vesi pumba või jugaelevaatori (veejugapump) rõhu toimel, õhkküttesüsteemis liigub õhk ventilaatori abil. Vesi- ja õhkküttesüsteemis võib soojuskandja liikuda ka loomuliku tsirkulatsiooniga soojuskandja tiheduse erinevuse tõttu.

Kui kesk­küttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast, katlamajast paljusid hooneid, siis on tegemist kaugküttega, kui katel kütab ühe hoone ruume siis on tegemist lokaalküttega.[1]

Keskkütte kasutamisel võib katlamajast soojusenergia tarbijale edastada kas sõltuva (lahtise) või sõltumatu (kinnise) küttesüsteemi vahendusel. Sõltuvas kütte­süsteemis saadakse soe tarbevesi küttetorustikust ja külma vett lisatakse süsteemi katlamajas. Sõltumatus süsteemis on välissoojusvõrgud sisevõrkudest eraldatud soojusvahetite abil ja külm vesi lisatakse soojaveesüsteemi tarbimiskohal (igas majas). Viimasel ajal eelistatakse sõltumatuid küttesüsteeme sõltuvatele. Sõltumatu süsteemi kasutamisel väheneb oluliselt soojustorustiku ja küttekehade sisepindade korrodeerumine ning saastumine katlakivi ja teiste mehaaniliste lisanditega.[2]

Vesiküttesüsteemid[muuda | muuda lähteteksti]

Joon 1. Ühetoruküttesüsteem: a – vertikaalse jaotusega, b – horisontaalse jaotusega

Vesiküttesüsteemid võivad olla kas ühe- ja kahetoruküttesüsteemid.

Hoones võivad küttetorustikud olla paigutatud horisontaalselt, vertikaalselt või segasüsteemina. Viimases jaotatakse vertikaalpüstikutest soojuskandja korteritesse ja korteri sees horisontaaltorudega, näiteks kollektorite vahendusel. Ühetoruküttesüsteemis on radiaatorid paigutatud jadamisi, soojuskandja liigub ühest radiaatorist teise. Torustik võib olla vertikaalne või horisontaalne. Ühetorusüsteemis on torude pikkus väiksem, kuid torude läbimõõt peab olema suurem kui kahetorusüsteemis. Soojuskandja temperatuur langeb selle liikumise suunas, nii et radiaatorite pind tuleb valida seda suurem, mida kaugemal soojuskandja andvast torust (pealevoolust) arvates asub radiaator. Torustike skeem ja soojuskandja liikumine võib olla ühetorusüsteemides väga mitmesugune (joon 1).[2]

Joon 2. Kahetoruküttesüsteem: a – vertikaalse jaotusega, b – horisontaalse jaotusega

Enam levinud on kahetoruküttesüsteem (joon 2). Radiaatorid on soojuskandja liikumise suhtes rööbiti. Radiaatoritele mõjuv rõhulang sõltub radiaatori kaugusest soojusallika suhtes. Kaugemal asuvale radiaatorile toimib väiksem rõhuvahe. Selline süsteem vajab rõhkude ühtlustamist. Rõhkude ja seega ka vooluhulkade ühtlusta­miseks varustatakse jaotustorustikud reguleerventiilidega ja püstikud liiniseade­ventiilidega. Kahetorusüsteemid võivad olla soojuskandja vertikaalse või horisontaalse jaotusega ja need mõlemad omakorda alt- või ülaltjaotusega.[3]

Küttekehade (radiaatorite, konvektorite) vajalik küttevõimsus (soojusväljastus) ruumi kütteks arvutatakse iga ruumi soojuskao järgi. Peamised soojuskaod on piirdekaod ja kadu ventilatsiooniõhu soojendamiseks, kui ventilatsioon puudub, siis arvestatakse infiltratsioonikadu.[4]

Vesiküttesüsteemi paremaks toimimiseks vajab küttesüsteem tasakaalustamist. Tasakaalustamine tagab küttevee liikumise ka soojussõlmest kaugemalolevatesse küttekehadesse, et ruumid oleksid võrdselt soojad.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Keskküte, Eesti Entsüklopeedia, 4. kd, Tallinn: Kirjastus, Valgus, 1990. 476.lk.
  2. 2,0 2,1 Liiske, Matti. Sisekliima, Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli kirjastus, 2002. 188 lk.
  3. Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.
  4. Hoone soojuskoormuse määramine, Eesti standard, EVS 829:2003 Eesti standardikeskus.